Täna tutvustavad oma valimisplatvormi kaks europarlamendi kandidaati — Aleksander Einseln ja Jaan Kundla.
Aleksander Einseln:
Eelmise aasta sügisel tehti mulle ettepanek kandideerida Euroopa Parlamenti, kuid lükkasin pakkumise tagasi. Jõudnud neljakuulise eemaloleku järel märtsi lõpul Tallinna, leidsin eest riigi teraviljasalve suurvargused ja kaitseministeeriumi poolt ostetud haubitsad, mille hind kuulutati riigi saladuseks. Haubitsate soetamine kaasaegse kõrgtehnoloogilise lahinguvälja jaoks on otstarbekuselt võrreldav vibupüsside muretsemisega II maailmasõja ajal ning see tehing meenutab 1992. a. Laari valitsuse ajal 49 miljoni USA dollari eest ostetud Israeli praakrelvade hanget.
Koos intressidega läks tehing maksma 60,4 miljonit dollarit ehk 785 miljonit krooni. (Eesti Ekspress 20.05.04). Oletates, et haubitsate ost on korruptsioonivaba, jääb siiski mulje, et midagi varjatakse. Miks muidu salastatakse maksumaksjate raha eest ostetud relvade hind? Demokraatlikes riikides on igal kodanikul õigus teada, miks, milleks ja mida ostetakse nende raha eest.
Samal ajal, kui toimuvad suurvargused sadade miljonite ulatuses riigi teravilja salvedest ja vanaraua kokkuost kaitseministeeriumis, on Eesti Vabariik ÜRO andmetel kõige kiirema rahvaarvu kahanemisega riik maailmas.
ÜRO prognoosib, et aastaks 2050 on Eestis 46% vähem inimesi. Lahtise nakkusliku tuberkuloosi levikuga oleme maailmas esikohal. Euroopa Liidus (EL) oleme esikohal AIDSi viiruse leviku ja perevägivalla poolest. ELi uuringute põhjal on 20% eesti naistest füüsilise vägivalla ohvrid. Lisaks oleme ka koos lätlastega esirinnas naiste ja lastega kaubitsemise osas Euroopa prostitutsiooniturul. Kuid AIDSi ja tuberkuloosi ennetamiseks, üldiseks rahva tervishoiu süsteemi korrastamiseks ja pensionide tõstmiseks raha ei leita. Rääkimata siis veel meditsiinitöötajate, õpetajate ja õppejõudude palgatõusust. Kui ei ole tervet ja haritud rahvast, siis oleme pöördumatu hääbumise teel. Kõrge eetilise tasemega riigi juhtkonnaga ning terve ja haritud rahvaga oleks aga võimalik palju negatiivseid ühiskonna ilminguid pöörata positiivses suunas.
Kõik ülalöeldu on vaid jäämäe tipp. Põhjalikum ülevaade Eestis vohavast korruptsioonist ilmub lähiajal dokumenteeritud teoses pealkirjaga „Isamaa rüüstajad“, mida peaks iga eestlane lugema, mõistmaks, kelle taskusse on läinud eesti rahva töö ja higiga teenitud raha ning kuidas Eesti äri- ja poliitiline eliit on kasutanud võimu isiklikuks rikastumiseks. Paljud kirjastused ei julgenud seda raamatut Eesti Vabariigis välja anda. Raamatu autor on tuntud uuriv ajakirjanik Toomas Kümmel.
Korruptante on igas riigis, ka kõige arenenumates demokraatiates. Iga ühiskond otsustab ise, kuidas piirata ja takistada korruptsiooni levikut teadmises, et korruptsioon õõnestab demokraatliku ühiskonna arenemist. /.../
Inimesed on hakanud harjuma asjaoludega, millega kunagi ei tohiks harjuda. Kogemused näitavad, et varaste isu ei saa kunagi täis. Nad õpivad vaid paremini oma kuritegusid varjama. Korruptsiooni arengut Eestis ei takista miski, sest ei ole isegi minimaalse ajakirjandusliku eetilise tasemega erapooletut ja objektiivset üleriiklikku päevalehte, mis käsitleks ühiskonna valupunkte adekvaatselt. Riigijuhtidel puudub nähtavasti kõige algelisem arusaam sellest, mida tähendab demokraatlik riigikord või see, et üks nende kohustustest on olla heaks eeskujuks ühiskonnale.
/.../
ELiga ühinemise üks positiivne külg on see, et üldine eetiline tase 15-s vanas Euroopa riigis on küllaltki kõrge ja on seega heaks eeskujuks 10-le uuele liikmesriigile. See annab lootust ja võimalusi europarlamendi kaudu ka mõjutada demokraatliku riigikorra positiivset arengut Eesti Vabariigis ja kaitsta Eesti rahva huve Euroopa rahvaste paabelis. Eesti europarlamendi liikmete peamine ülesanne peaks olema kooskõlastatud Eesti rahva huvide propageerimine ja kaitsmine, mitte parteipoliitika karjerismi õhutamine koos teiste liikmesriikide vennasparteidega. Eesti riigikaitse huvid ja rahva tahe peavad domineerima, kui me ei soovi saada liivlaste, ingerlaste ja setude saatuse osaliseks. Neid huvisid tuleb kaitsta nii kodumaal kui Euroopa Parlamendis. Ja mitte ainult kaitsta, vaid ka nende eest võidelda.
Kandideerimise otsuse tegin raske südamega, sest pean oma kohustuseks ja auküsimuseks toetada neid, kes vajavad toetust ja võitlema nende nimel, kes vajavad kaitset. Eesti riigi ja rahva tulevikku ei tohi jätta ainult korrumpeerunud poliitikute otsustada.
Käesolev kirjutis on avaldatud lühendatult ja väljendab autori isiklikke seisukohti.