Kultuurikoja aastakonverents korraldati seekord 5. oktoobril Pärnus, peateemaks Töökultuur. Konverentsi avasõnad lausus majandus- ja taristuminister Kadri Simson kes mainis, et töö mõiste on aja jooksul drastiliselt muutunud. „Töökeskkond peab pakkuma väljakutseid ja olema arenguvõimalusi pakkuv. „ Kahetusväärselt jätab minister aga mainimata selle, milline võiks olla riigi roll selle korraldamisel ja mainib vaid, et see pakub tõsiseid väljakutseid ettevõtetele. Ministri arvates piisab töökeskkonna arendamiseks erisoodustusmaksu rakendamisest. Simson mainis, et „eesti töötaja on seniajani maailmas kõrges hinnas“ millest võib järeldada, et Eesti Riik soodustab ka edaspidi meie tööjõulise kaadri väljavoolamist riigist ja käsitleb inimest kui maksumaksjat, mitte kui inimest. Kardi Simson peab oluliseks väliskapitaliga loodavate ettevõtete loomist, mis peaks parandama meie töökultuuri, rääkimata sõnagi meie enda rahvuskapitali rakendamisvajadusest meie ettevõtlusruumi arendamisel. Sellest, et need targad töölised võiksid enda kodumaal luua toote mis oleks võimeline konkureerima välisturgudel, minister samuti ei räägi. Ministri sõnutsi on meie elatustase jõudnud selleni, et meie noored ei hindagi enam mitte niivõrd palga saamist, kuivõrd töötingimusi. Sellest võib järeldada, et inimväärse palga maksmine ei peagi olema meie ettevõtete eesmärk.
Mark Soosaar oli mures sellepärast, et kui Pärnu linn samamoodi edasi areneb kui praegu, siis võib ta meie ääremaad ära süüa ja peale seda ka ise hukkuda. Võõriikidesse minnakse tööle seetõttu, et seal hinnatakse rohkem perekonda, hinnatakse inimestevahelisi seoseid, kus kollektiivi liikmeid võetakse nagu enda perekonnaliikmeid. Koostöö on see, mis motiveerib iga töötajat. Kahjuks võib Pärnu linna arengukavast lugeda vaid seda, et ta kõlbab vaid magalarajooniks Tallinnale ja Riiale. Selleks, et seda muuta, peame muutma töökultuuri seda oluliselt parandades. Esimese tõsisema ettekande tegi Eesti kultuurikonverentsil peapiiskop Urmas Viilmaa, kes sõnastas töökultuuri läbi religiooni vaatenurga. Hea karjane on see, kes tunneb omi, ja minu omad tunnevad mind. Palgaline aga, kes ei ole karjane ja kelle omad lambad ei ole, ei hooli lammastest. Õige karjane on see, kelle ideedele järgnetakse ja kellega ollakse nõus koos lahingusse minema. Hea karjane on see, kes hoolitseb, et karjal oleks süüa , juua ja hea olla. Kahjuks meie juhid pole aru saanud, et eelkõige peab ta olema rahva teener ja täitma enda tööülesandeid. Peapiiskop mainis, et riigiametnik peab teenima eelkõige rahvast. Saalist tuli selle peale küsimus, kas ametnik peab lähtuma eelkõige ka põhiseadusliku korra tagamisest ning kas see ei peaks mitte olema meie töökultuuri osa, samuti kultuurireligiooni kui uskumuste süsteemi osa ja kuidas seda saavutada? Kahjuks jäi peapiiskop sellele küsimusele adekvaatse vastuse formeerimisega hätta. Piiskop mainis, et Me peame pooldama teadmistepõhiseid lahendusviise, sest kui konnamürk või kodukeemia saavad inimesele ravimiks, siis see ei ole normaalne. Meil on juurdunud mõtlemine, et kodu kasvatagu – kool õpetagu. Esimese diskussioonipaneeli teemal töökultuur hariduses ja kultuuris avas moderaator peaministri kultuuri, hariduse ja rahvastikunõunik Ege Kulbok Lattki. Diskussioonipaneeli juhina tõi ta välja teesid küsimuste vormis, millele diskussioonipaneel võiks vastused anda : 1. Kes kujundab juhtimiskultuuri ja juhi kuju ? 2. Kas meie juhid peaksid olema loomulikud autoriteedid ? 3. Kas meie töö- ja juhtimiskultuuri kujundab eelkõige vaesus ja võimaluste puudus ? 4. Kas me oleme kuulekad leivatüki kaotamise hirmus ? 5. Majanduslik instrument on üks mõjuvõimsamaid inimeste orjastamisel läbi iga ajastu. Kas kuulekus takistab innovatsiooni ja väärtuste muutumist ja kujunemist ühiskonnas ? Kõigile neile küsimustele on vaja vastuseid, sest muidu meie juhtimiskultuur ei muutu.
Tiiu Kuurme alustas enda ettekannet Juhan Peegli sõnadega - ajakirjanik võid sina olla, aga inimene pead sina olema. Seda võiks laiendada mistahes ametitele.
Kui kool kasvatab, siis küsimus on see, kuidas ta seda teeb – kas nii, et me ei tee väljagi, aga kasvatame ikkagi. Kool on nagu keel, millel on grammatika. Me ei pruugi neid grammatika reegleid teadvustada, aga need reeglid toimivad ikkagi. Nii toimib ka kooli sotsiaalne grammatika ja teeb meiega seda, mis meile väga ei meeldi. Me elameme PISA vaimustuses ja digihurmas. Üldinimlik olemine ja kellekski saamine on tähelepanu alt väljas. Küsitluste järgi tulevad laspsed kooli suhtlema ja kool on sõprade kohtumispaik. Õpetajate tubades käib teistest parem olla tahtmine, kellegi tõrjumine , õpilaste tagarääkimine. On tekkinud lõhe elatud ja kirjapandud väärtuse vahel . Elatud väärtustega meil kahjuks ei tegeleda. Ülikoolides on hakatud välistama sisust rääkimist.
Andrus Kallastu tõi välja, et on olemas teatavat tüüpi organisatsioonid, kus peab olema teatavat tüüpi töökultuur. Kui eesmärk nõuab seda, et töötajad oleksid orjad, siis see peabki nii olema. Kui seda hakata lahti kangutama, siis kaob organisatsiooni mõte või eesmärk. Väga paljud inimesed soovivad olla orjad või mutrikesed masinavärgis. Seega võiks luua organisatsiooni välimääraja, mille abil määratleda organsatsiooni töökultuuri. Siis teavad inimesed ette, et selles kollektiivis valitseb orjanduslik kord ja nad teavad sellega arvestada. Paljud inimesed ei taha ka õppida. Mind ei oota mitte ükski töökoht, kui ma enda doktorantuuri lõpetan, ma teen seda enda jaoks. Ori on see, kes ei ole vaba. Tavaliselt vabad mehed ei olnud orjad. Sellega kaasneb üks tore mõiste nagu idiotos – see on vaba mees, kes oli nagu ori. Näiteks ta ei soovi osaleda poliitikas. Kui ta ei suuda elu mõtestada, siis ta ongi ori. Meie tööseadusandlus ütleb väga selgelt, et töötaja allub tööandja korraldustele. Küsigem siis edasi, kui vaba see töötaja peale seda seadusepügalat on. Tiiu Kuurme kinnitas selle peale, et orjaks ei sünnita, vaid orjaks saadakse. Seega tuleks analüüsida, millega on inimene enda eluteel kokku puutunud ja läbi elanud. Sellest, milline on kasvatus, sissejuhatus ellu, sellest sõltub, kas jäädakse vabaks või saadakse orjaks. Kui meie töökollektiivides ei ole demokraatiat, siis oleks aus öelda, et meil ei ole tegemist demokraatliku riigiga.
Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho mainis, et ei saa praegusest Kadri Simsoni poolt väljatoodud riigipoliitikast aru, mis suunab inimesed pidevasse ümberõppe protsessi. Oletame, et näiteks Ott Lepland hakkaks viie aasta pärast treialiks ja seejärel läheks trammijuhiks. Rein Rannap on olnud klaverimängija elu aeg. Soome ei minda tööle mitte selleks, et ehitusbrigaadis on paremad suhted, vaid ikka selleks, et seal saab paremat palka. Üheksakümnendate alguses lehetoimetustes oli tavaline, et need olid suitsust sinised. Kultuuritoimetajad käisid Toome poest õlut toomas, aga artiklid , mis ilmusid ajalehes Edasi Linnar Priimäe toimetamisel, olid ometigi suurepärased ja annavad praegustele silmad ette. Praegu ei tule keegi selle pealegi, et ajalehetoimetuses Priimat kimuda ja õlut juua, kuid tulemus on ikka nii nagu ta on.
Kulbok Lattik – 2014. aasta eurostati andmetel olid eesti ja läti kaks kõige kihistunumat riiki Euroopas. Rikaste ja vaeste vahelised suhted on kaugenenud. See loob vastava töökultuuri. Meie pragune valitsus on olukorda oluliselt paremuse poole muutnud ja me saame seda teha.
Tiina Saar-Veelmaa alustast enda esitlust mõttega, et robotid võtavad meie töö üle ja 30 % meie töödest lähialal tegelikult kaob. Kas need töökohad on üldse vajalikud ? Kuhu inimesed matsid enda tervise ja aja ? Selge on see, et ainult kohusetunde, töökus e ja lojaalsuse peale uut töökultuuri ülesse ehitada ei saa ja selle kõrvale vajame midagi uut. Selleks võiks olla hubasus , õdusus, oskamine, nautimine, kohtumine inimestena, mängulisus ja haaravus. Me tahame tööd, mis muudaks maailma ja kust saan kohe tagasiside. Me tahame tööd, millest jääks maha püsiv jälg. Tahame ennast teostada sellisena nagu me ise oleme – enda tugevuste , nõrkuste ja unistustega. Kuni selleni, et selleks, et raha teenida, ei peaks üldse tööl käima. 76 inimest 250st tahaksid midagi ise luua ja olla ettevõtjad. 50 inimest 250-st tahaksid olla nõustajad, terapeudid ja psühholoogid , 34 disainerid, 32 teadlased ja 30 õpetajad. IgaI ettevõtja kohustus on tänapäeval enda tööliste ilusamaks , paremaks ja targemaks muutmine. Uuel ajastul on iga ettevõtte kohustus anda paremad inimesed tööjõuturule, kui me nad sealt saime! Kui selline transformatsioon aset ei leia, siis see on kuritegevus.
Aivar Haller juhatas sisse sisse diskusioonipaneeli Töökultuur Ettevõtluses. Meie töökultuuri iseloomustab see, et kujundame tihedat jäika kontrolli. Taandame end korralduste täitjaks. Tähtsaks tuleb pidada võimusuhteid. Suhtume initsiatiivi ettevaatlikult. Kogeme vähest vastastikust usaldust. Mõtleme pigem isiklikele kui organisatsiooni huvidele. Kas meil on aega, et saada aru igaühe andetüübist ? Mis on see, mis võiks seda inimest elus edasi aidata ja kujundada sinu elu koos teiste arengu osapooltega. Vabaduse eelduseks on kord, kus kehtivad kokkulepped ja ühised reeglid. Meil on aga juurdunud töökultuur, kus üks osapool riigi näol ei täida neid reegleid.
Paul Aguraiuja väitis, et töökultuur ei tohi olla selline, kus kasum saadakse kellegi teise arvelt. Arutelu käigus saaliga selgus, et on kaks teoreetilist mudelit töösuhete olemusest. Meil domineerib idülliline pilt, et ettevõtjad, juhid ja töölised tahavad kõik areneda. See baseerub Maslow ja Hertsbergi teoorial, mille järgi kõik tahavadki areneda. Teine on sotsiaalse identiteedi teooria – selle kohaselt iga inimene tahab olla mina ise, tahab tunda ennast hästi. Selleks, et olla ise ja tunda ennast hästi, ei pea sa kuhugi arenema , võib-olla on lihtsam hoopis enda võimu näidata, teisi kiusata, neid alandada jne. Meil ei uurita seda, kui palju on siis ettevõtetes seda kiusamist, ebaõiglast suhtumist või diskrimineerimist. Koolides ju esineb koolikiusamine, 7 % kooliõpilastest tegeleb sellega. Töölised tahavad tunda ennast tööl hästi, teha nii vähe kui võimalik, seda on eriti tunda riigiasutustes ja haridussüsteemis.
Diskussioonipaneeli teemal Töökultuur avalikus sektoris avas Tiina Loki ettekanne, kes väitis, et noori kasvab meil vähem peale kui meil vaja oleks. Me oleme üles kasvanud ühiskonnas , kus valitses autoritaarne juhtimine. Meie ettevõtetes oli kindel hierarhiline süsteem. Mitte ükski juht ei ihanud enda kõrval näha kedagi, kes oleks temast targem, andekam või professionaalsem . Ma ei ole lugenud mitte ühtegi juhtimisalast raamatut, mul ei ole selleks aega olnud, kuid ma olek kõik need vead ise enda nahal läbi elanud. Mulle meeldib käia neist rääkimas, sest ma tahan saada tagasisidet. Ma tahan teada, kui loll ma olen olnud. Ilma autoriteedita ei saa juhtimist teostada. Üks võimalus autoriteedi saavutamiseks on olla teadmistelt üle. Õige juht otsib endale targemaid alluvaid. Olen enda töö käigus kaks korda läbi põlenud ja läbi põlenud sellest, et suhtlen avalike organisatsioonidega. Kahjuks meie ühiskonnas ja ka ülikoolides ei juleta sellest rääkida. Meil oli PÖFF-il eelmisel aastal 2 miljardit onlain vaatamist ja see kasvab iga aastaga. Meie materjalid tõlgitakse 70nesse keelde – vastutus on metsik. Seda vastutust ei taha keegi jagada, kuigi olen seda kandikul pakkunud. Sellist suurt asja teha poliitiliste tuulte tallermaal on otse välja öeldes päris rõve. Kui talupoja selget mõistust järgiv ettevõtte juht võtab endale tööle inimesed, kes on enda eriala spetsialistid ja üritab leida võimalikult avatud mõtlemisega inimesi, siis mulle tundub, et ministeeriumites on vaid hierarhiline süsteem, kus puudub altpoolt ülesse minevate ideede aktsepteerimine. Tore oleks, kui ministeeriumis juhiksid valdkonda inimesed, kes on selles valdkonnas ka kunagi ise tööd teinud. Kui ei, siis peaksid teda ümbritsema oma ala profid. Riigikogu kogemustest aga olen õppinud, et eksperte isegi kaasatakse, kuid neid eksperte ei arvestata. See on lihtsalt formaalsus, et täita linnuke ära. Ja siis sul on piinlik, sest üle laua istuvad inimesed, kes valdavad perfektselt teemat, aga sinu kõrval on inimesed, kes lihtsalt mängivad lolli ja nad ei saa isegi aru, millest neile räägitakse - see on minu jaoks kõige suurem katastroof. Ma ei tea kuidas seda ravida ja kas teistes riikides on samamoodi. Kui me tahame, et eesti rahvas ärkaks, siis peaks keegi ennast põlema panema, aga ma ei tea, kes see võiks olla. Kõige õudsam tunne on see, kui sul istub üle laua 40 aastat noorem ametnik , kellel puudub igasugune kogemus valdkonnas, elus, ja siis ta ongi nii enesekindel, sest ta ei julgegi ju teisiti olla. Ning siis pean mina ennast seal tõestama ja tantsima luikede tantsu teisepool lauda. Et muuta kultuuripoliitikat, astusin ma omal ajal ka reformierakonda, sest seal oli kõige vähem kultuuriga seotud inimesi ja ma lähtusin taktikalisest mõttest, et õõnestada seestpoolt. Mulle öeldi, et aitab meile juba ühest Signe Kivist küll. Ma võisin rääkida ükstapuha, mida ma tahtsin . Sellel ei olnud mitte mingit mõju. Riiklikul tasandil olev otsustustasand käib nii, et kõigepealt ma lähen nõuniku juurde, kuna ma ei tohi teada solvata ja tast üle minna. Siis ma lähen asekantsleri juurde, sealt edasi kantsleri juurde ja sealt edasi parteilise nõuniku kuurde, kellega ma pean samuti rääkima ja veenma, ja siis ma jõuan ministri juurde . Siis minister ütleb, et koalitsiooni leppes pole seda punkti kirjas. Teate, kui palju ma raiskan enda närve ja aega sinna. Selleks et tõestada, et ma kaamel ei ole.
Toomas Kiho - kõikide demokraatiate puhul on see küsimus – kes tegelikult juhib avalikku sektorit ? Kas selleks on poliitilise mandaadi abil ametisse andud minister, kes peaks ülevalt alla juhtima ja andma korraldusi ministeeriumile, et see ministeerium nõnda ka toimiks nagu on poliitiliselt paika pandud on? Või juhivad ministrit väga võimukad asekantslerid. Kompetentsed otsused võivad seega tulla asekantslerite tasandilt , mis ei pruugi aga olla sugugi kooskõlas sellega, mida rahvas on poliitikutelt nõudnud. See ongi demokraatliku ühiskonna igavene vastuolu. Seega mida autokraatlikum on avalik sektor, seda rohkem ta vastab rahva soovidele, ja mida demokraatlikum ta on, seda vähem vastab ta rahva soovidele. 38 min
Mart Luik tõi enda sõnavõtus välja, et meie ühiskonna probleemiks on see, et avalikus sektoris puudub innovatsioon ja puudub ka struktuur, mis seda looks, ja keegi ei eeldagi nendelt inimestelt, et nad oleksid innovatiivsed. Teiseks probleemisk avalikus sektoris on see, et ei osata lugeda raha , sest see raha ei ole nende inimeste raha. Enamus otsustest teevad ära asekantslerid ja kantslerid ja on üksikud ministrid, kes suudavad ennast üldse kehtestada poliitilise suuna andmisel. Nendel on ainult üks suur miinus - neid ei ole sinna valitud. Kui sa istud kohtumisel ministri ja kantsleriga, siis sa tegelikult räägid kantsleriga, sest tema juhib protsessi ja minister viibib ka kohtumisel. Marginaalsemaid näiteid oli Taavi Rõivas, kes ei juhtinud põhimõtteliselt mitte midagi, ta imiteeris nii öelda juhtimist.
Toomas Kivimäe tõi välja et meie ühiskonna probleemiks on see, et selleks, et hästi hakkama saada, peaks olema 2 töötajat ühe pensioniealise inimese kohta. Juba täna oleme me alla selle ja vaadates 20-30 aastat edasi, oleme veel ka sellest numbrist allpool. Vananev rahvastik on kogu euroopa probleemiks . Ekspertide arvamust ei arvestata poliitikas sellepärast, et see ei pruugi kokku langeda sellega, mida me olema lubanud valijatele, ja ei pruugi langeda kokku ka sellega, mis on kirjas koalitsioonileppes. Ma olen veendunud, et koalitsioonileppe kokkupanemise juures ei ole rakendatud mitte ühtegi eksperti. Seal ei ole aega mitte ühtegi ekspertarvamust aega lahti võttagi. See on protsess, kus pannakse kirja ja tehakse ära. Olen seda meelt, et selliselt koostatud koalitsioonilepped ei tohi olla kivisse raiutud. Kuid ka täna ei olda valmis muutusi tegema, kuigi saadakse aru, et tehakse nagu midagi valesti. Enam ei pea raha saamiseks isegi avaldusi tegema, nüüd antakse raha ilma, et sa küsiksid. Ma pean silmas katuserahasid. Iga organisatsiooni edu või ebaedu sõltub ennekõike juhist. Juht loob töökultuuri ja loob töökeskkonna - tema isikuomadused, empaatiavõime jne . Ja mis see juhtimine siis on? Alluvate tööpotentsiaali avamine, võimaluste ja töökeskkonna loomine, palga maksmine jne. Kui Eestis peetakse riskiks olla ettevõtja, siis USAs peetakse riskiks olla palgatööline. Kui ma aastatel 1995-2000 leppisin ministriga midagi kokku, siis oli see asi kokku lepitud ja ma teadsin, et asi toimib. Täna ministrid ei otsusta enam, otsustavad koalitsioonid ja koalitsiooninõukogu. Probleem on ka selles, et seda otsustusõigust ei ole antud ka allapoole. Siin on ka vastus lihtne: Raha on parim religioon maailmas. Raha on võim. Kui sa annad raha otsustamise allapoole, siis annad sa ka võimu allapoole. Kui ei ole kompetentsi, siis ei ole mõtet anda sellele tasandile ka raha juurde. Selge on ka see, et ekspertiisiga me valimisi ei võida. Võidetakse pensioni lubadustega ja poliittehnoloogiaga. Kui meil oleks ka oma ala eksperdid ja nende käest küsida, kes neist tahaks kandideerida riigikokku, siis nendest kolmekümnest kakskümmend üheksa ütlevad, et nad ei taha seda teha. Nad tahavad jääda oma töö juurde. Riigikogu maine on vilets ja sellepärast ei taha eksperdid poliitikasse tulla. Minuarust tuleks ära keelata koaitsionileppe tegemine kolme nädala jooksul, see peaks olema protsess.
Tiina Lokk – Kui me vaataame tagasi meie vabariigi algusaegadesse, siis riigikogu koosnes oma ala ekspertidest. Täna on meil tekkinud karjääripoliitikud. Mina ei jõua selle poliitbroileriga vaielda. Kui ma ka täna võin olla poliitikas värske ja edasiviiv jõud, siis ma võin seda olla ka järgmises riigikogu kooseisus, aga kolmandas kooseisus ma olen stagnant. Sest ma ei tea mitte midagi enam, mis põllu peal toimub ja sellest ei anna enam mitte keegi endale seal riigikogus aru. Paljudele on riigikokku minek ühe otsa pilet ja see takistab sealt äratulemist ka. Toomas Kivimäe. Kui me loeme Eesti Vabariigi põhiseadust, siis Eesti on parlamentaarne riik. Tegelikult aga täidesaatev võim prevaleerib seadusandliku võimu üle. Kui me võtame seaduseelnõud, millega riigikogu tegeleb, siis 97-99% seaduseelnõudest algatab Vabariigi Valitsus. Riigikogu ei suuda konkureerida selle kompetentsiga mis on ministeerumites. Aga igal juhul on vaja riigiametnike armeed koomale tõmmata. Meie linnaeelarvete kulud kasvavad kiiremini kui tulud, nii ei saa. Seda enam kui, Euroopa Liidust tuleb raha vähem. Küllo Harjakas lisas, et meie digirik on arenenud nii kaugele, et sageli ei ole võimalik seda enam kasutada. See ei ole avalik teenus, kui kodanik ei ole võimeline seda teenust mitte mingilgi moel kasutama. Avalik sektor ei mõtle üldse, kellele ta peaks seda teenust tegelikult pakkuma. Välja arendamata on tugistruktuur, mis aitaks sellistes olukordades asjad ära lahendada. Ilmselt lähevad siin põhjused kuhugi ülesse välja.
Päeva viimases ja kokkuvõtlikus Diskusioonipaneelis arutlesid koos saaliga töökeskkonna teemadel Aivar Haller, Tiina Saar-Veelmaa, Tiina Lokk, Priit Humal, Egge Kulbok-Lattik Esimese küsimuse esitas Rein Einasto- kahjuks oleme terve tänase päeva rääkinud töökultuurist vahekorras inimene ja inimene . Samas on inimese ja looduse vahelised suhtes pingestunud kaugele üle taluvuse piiri. Kuidas teha nii, et töökultuur igas töö valdkonnas oleks mahekultuurne. Kus puhtus ei ole mitte ainult põllul ja toidus . Puhtuse põhiküsimus on hingekultuur ja vaimne keskkond. See hakkab pihta inimese suhetest , inimese ja inimese ning inimese ja keskkonna vahel. Teiseks võiks see olla respekt , ehk kui me teineteist austame, siis me saame luua vastava töökultuuri, mis säästaks ka keskkonda. Hingekultuur hakkab sellest, et me teame, mis asi see hing on. Kellele koolis on räägitud sellest, mis asi on hing, andke käega märku . Saalis tõusis ülesse 5 kätt. Mistahes kultuur saab alguse ikka kultuurist ja seejärel jõuab ta kooli. Kui me vaatame tänast kultuuri, siis võime väita, et see on kultuuritu. Aga see on täpselt selline, kuidas me olema lasknud sellel kujuneda. Kindlasti on see seotud meie põhiseadusega mis ütleb, et - § 62. Riigikogu liige ei ole seotud mandaadiga ega kanna õiguslikku vastutust hääletamise ja poliitiliste avalduste eest Riigikogus või selle organites. Kahjuks on sellest kujunenud meie kultuuri osa . Need inimesed, kes selle omal ajal kinnitasid , need inimesed ei vasta, kui olen seda küsinud miks selline punkt meie põhiseaduses sees on ? Meie ametnike töökultuurist arusaamiseks peame vaatama ka seda, milline on meie demokraatia käsitlus - see on see, et ise küsin, ise vastan. Lubatud on see, mis on lubatud. Ehk kui seaduses ei ole kirjas, siis on kõik lubatud. Aga peaks olema nii, et - Lubatud on see, mis ei ole keelatud – see annab võimaluse ametnikul olla inimene. Suhelda, luua ja vastutada. Me elame kultuuriruumis, kus vastutus puudub. Süsteem kujundab eelneva teadmise pale ka vastava inimese. Seda tehakse läbi haridussüsteemi ja avalikkuse, kus me anname hinnanguid enda tegudele. Praeguse arutelu kaudu hakkame me seda süsteemi ka muutma. Tiiu Kuurme: Me räägime siin koguaeg tööjõu puudusest, kuid automatiseerituse aste pidevalt kasvab ja robotid teevad aina rohkem meie tööd ära. Töötajate sisse toomine tähendab tööandjate soovi maksta töötajatele madalat palka ja mitte kaasajastada enda ettevõtet, vaid lasta sellesama orjatöö peal edasi.
Einar Eiland: kõike neid diskussiooni kuulates jääb vägisi mulje et, kas meie ühiskonna arengukultuuri laeks ongi siis kultuurivormi kujundamine, kus mida rohkem me sureme, seda rikkamaks me saame. Sest eelnevate põlvede poolt loodud varadele pärijad ju puuduvad. Siin on kiidetud Ratase valitsust (ei näe sellist kohta tekstis), et elu on selle valitsuse ajal nagu lill, paraku on meil totaalselt teistsugused kogemused. Mida aeg edasi, seda hullemaks läheb. Kui Riigikogu Õiguskomisjoni esimehele peab selgitama, mis asi on subjektiivne ja objektiivne protsess, siis see on mõttevabaduse lagi. Vahet ei ole, kes seal ees on - nende inimeste ajud, kes võimu juurde saavad, nende ajud triigitakse sirgeks ikka aina kiirenevas tempos. Minu küsimus on, kas on mingi alternatiiv ka kuskilt paistamas või ei ?
Tooomas Kiho – ajakirja „Akadeemia“ peatoimetaja arvates pole mure mitte niivõrd selles, kes ühele või teisele ministrile nõu annaks. Küsimus on selles, et võib-olla 30nest inimesest üks oleks valmis minema sinna sopa sisse riigikogusse. Aga milline võiks olla siis ideaalpilt, et riigikogu maine oleks hea ja et kõik kõige paremad inimesed sinna ikka valitud saaksid. Siis ei tuleks teha mitte nii, et inimestel on võimalus riigikokku kandideerida, vaid hoopiski nii et igalühel on kohustus olla kandidaat ja inimesed saaksid ilma nimekirjadeta valida. See võiks olla kõige julgema riigireformi sisu.
Egge Kulbok-Lattik – meil on demokraatiaga vaja tõsist tööd teha. Meie saame kujundada Eesti ühiskonda ja et me teame, et meie seda teha saame. Siis see on meie vastutus ja kohustus neid muutusi esile kutsuda. Et saada paremat riiki, peame me õpetama enda lapsi nii hästi, kui me seda suudame. Meie haridus peaks olema inimesekeskne ja alles siis me saame seada eesmärgiks inimesekeskse riigi .
Aivar Haller - ainus, mida me teha saame, on põlvkonnavahetus ja loota, et põlvkonnavahetusega asjad paranevad. Usaldada neid ja loota, et nad suudavad luua uue kultuuri. Tiina Saar-Veelmaa – jätkas arutelu Vello Salo sõnadega, kes on öelnud, et kui meil on raha üle siis see ei ole meie raha, vaid see on vaeste raha. Kui meil on ruumi üle, siis see ei ole meie ruum, see on vaeste ruum. Priit Humal lisas, et iga avaliku sektori töötaja peaks tundama, et tema ülemus on rahvas.
Päeva lõpetas aasta kultuuriteo valimine. Aasta kultuuriteoks tunnistati arhitektuuribüroo Kuu meeskond koosseisus – arhitektid Joel Kopli, Koit Ojaliiv, Juhan Rohtla ja filosoof Eik Hermann, kes töötasid välja Eesti Kunstiakadeemia hoone uue kontseptsiooni. Sellele järgnes Pärnu teatri etendus „Mitte praegu, kallis“. Järgnes pidulik koosviibimine Endla teatris .
Kahuks jäi Kultuurikoja aastakonverents veel tagasihoidlikumaks kui eelmine aasta. Olsales vaid 30 inimese ringis. Enamus osalejatest olid üle 60 aasta vanad. Noori oli üksikuid ja see paneb tõsiselt mõtleme meie kultuurielu tuleviku üle. Eelmise aasta kultuurikonverentsil sai madalale osavõtjate arvule viidatud samas toodi välja et on vaja kaasata ülikoole ja nende kaudu ka noori. On kahetsusväärne et sellega polnud tegeletud. Seega jääme lootma et kultuurikoja aastakonverentsi materjalid leitakse ülesse internetist.
