Sõnumeid Tartu Rahulepingu sõlmimise 100. aastapäevale pühendatud konverentsilt VIDEOD TEKST (3)
Eestlased Eestis | 01 Feb 2020 | EWR
Tartu Rahulepingu konverents 2020 osa 2
Koostas Elukeskkonna ja Rahvastikuarengu Analüütika Keskus.
[Tartu Rahulepingu sõlmimise 100. aastapäevale pühendatud konverents Rahvusraamatukogus pühapäeval, 26. jaanuaril.
Peale Eesti Hümni laulmist tegi Konverentsi avaettekande Rein Koch, kes andis ülevaate Tartu Rahulepingu väheräägitud punktidest. Jaan Poska on öelnud, et Tartu Rahuleping on kõige tähtsam leping viimase 700. aasta jooksul, sest sellega esimest korda määrab Eesti oma saatuse. Kinnitades samas Eesti Riigi sõltumatuse. Seejärel toodi ülevaade Tartu Rahulepingu 20. artiklist. Lepingu esimene punkt lõpetas sõjaseisukorra kahe vaenutseva riigi vahel. Teise punktina tunnistab Vene Riik Eesti Riigi iseseisvust loobudes kõigist suveräänõigustest mis käisid Eesti maa ja rahva kohta. Kolmas artikkel kinnitab piiri Eesti ja Venemaa vahel. Edasised artiklid keelustavad lepingu osapoolte territooriumitel olevate võõraste vägede viibimise keelustamist. Lepiti kokku sõjavangide vahetamise tingimustes. Lepinguga määratleti ka see, et Venemaa tagastab Eesti Riigile raamatukogud, arhiivid, dokumendid, muud varad millel on Eestile teaduslik või ajalooline tähtsus.
Sellele järgnes Muusikaline vahepala Aivar Oroperelt.
Aldo Kals tutvustas seejärel raamatut Sajand Eesti Rahulepingut, mis andis ülevaate sellest mis on Tartu Rahulepinguga sajandi jooksul toimunud ja kuidas on selle lepinguga ringi käidud. Tartu Rahuleping on Eesti tänapäeva mõistes samuti väga oluline dokument mille piirilepped ootavad lahendust veel tänase päevani. Stalini aegse maareformiga lõigati Eesti küljest ära kolm idapoolset valda ja enamus Petseri maakonnast. See moodustas eesti kogupindalast 5,2 %. 1991. aastal õnnestus Eesti Vabariigil päevakorda taasiseseisvuda õigusliku järjepidevuse alusel. Seega kerkis päevakorda Eest Vabariigi aegse piiri ennistamine. Mida toetas 8. juunil 1992. läbi viidud Eesti Vabariigi Põhiseadust toetav rahvahääletus koos idapiiri käsitleva paragrahviga. Eesti diplomaadid jõudsid aga kolme aastase suhtlemise järel järeldusel, et idanaabriga ei ole võimalik riigipiiri küsimuses võimalik eesti kasuks läbi rääkida küll peeti vajalikus Eurointegratsiooni huvides seda idanaabri kasuks teha. Selle tõe kuulutajaks sai meie jõulurahuvalitsuse juht Andres Tarand kes kinnitas, et Eesti ei pea piiriläbirääkimistes lähtuma Tartu Rahulepingu tingimustest. Seega olema eurointegratsiooni raames lasknud endale pähe määrida Eesti Riigi huve kahjustavad piiriläbirääkimised, mille sisuks oli Eesti loobumine enda seaduslikest territooriumitest ja 1944. aasta stalinistliku piiri heaks kiitmine. Antud teemalise raamtu kaasautoritseks on Hardo Aaasmäe, Jüri Adams, Rein Einasto, Jüri Estams, Ando Leps, Igor Gräzin, Alar Jõks, Jaanus Karilaid, Mart Helme Tõnis Luka, Helir-Valdor Seeded, Henn Põlluaas, Anto Raukas ja paljud teised. Aldo Kals lõpetas enda sõnavõtu viitega Põhiseadusele, mille kohaselt on meie Riik jagamatu ja karistusseadustik käsitleb sellist riigivastast tegevust riigireetmisena.
Seejärel anti vastavasisuline artiklite kogumik üle President Arnold Rüütlile.
Henn Põlluaas – tervitas konverentsil osalejaid Tartu Rahu sajanda aastapäeva puhul ja avaldas tänu Tartu Rahulepingule pühendatud artiklite kogumiku väljaandmise puhul. Me oleme väärt oma riiki ja väärime omariiklust. Eesti on üks väheseid riike, kes on Venemaad sõjas võitnud. Oluline on teada, et Tartu Rahu sätestab et võõrväed peavad lahkuma Eesti territooriumilt. Me peame lähtuma enda riigi territooriumi jagamatuse põhimõttest. Sest meie õigusjärgsust taasiseseisvumisel on tunnistasid ÜROs kõik riigid. Eelkõnelekja juba mainis et 1994. aastal loobus Andres Tarandi valitsus Eesti piiride taastamisest Tartu Rahu piirides. Kuid esimesena tegi seda Lennart Meri, kes sama aasta Moskva visiidil sõlmis vene vägede väljaviimise ja siia jäävatele vene pensionäridele sotsiaalsete tagatiste lepingu. Aga Lennart Meri rääkis sõjaväe lahkumisest ainult ENSV piirides ja jättes siia 20 000 sõjaväepensionäri koos peredega 80 kuni 100 000 inimest. Meie okupeeritud alad aga selle leppe alla ei läinud. Hoolimata sellest Arnold Rüütel oli eelnevalt Jeltsiniga kokku leppinud et vene väed lahkkuvad ilma, et siia jääks ühtegi sõjaväe pensionäri. Kokku oli lepitud ka selles et kõike Tartu lepingu alasid me tagasi ei saa kuid saame suurema osa ja joon jookseb sealt kust jookseb etniline joon. Kahjuks heideti need kokkulepped prügikasti ja tegutseti ENSV piiri seadustamise nimel. Aga Tartu Rahulepingu piir on raiutud meie põhiseadusesse Tartu Rahulepingu piir on ka meie riigipiiri seaduses. Meile on selgeks tehtud et me peame sõlmima piirilepingu ja seega piirinõudmistest venemaa suhtes loobuma. Muidu me ei sobi Euroopa liidu ja NATO liikmeteks , kuid see on täiesti selge vale. Sest euroopa liiguga on liitunud rida riike kellel on olnud piiritülisid enda lähinaabritega. Meile on räägitud ka seda, et piirilepingu olemasolu toob kaasa head suhted venemaaga kahjuks pole ka see teiste riikide puhu tõeks osutunud. Kõiki neid piirileppe toiminguid on varjutanud salastatuse loor. Seega meil on olnud poliitiline tahe kes põlevad soovist Venemaale ära anda Saaremaa suurune tükk Eesti riiki. Üks aktiivsemaid uue ENSV aegse piirileppest lähtuvast piirilepingu läbipressijatest on olnud Marko Mihkelson. Meie poliitikud peavad aga seisma meie riigi territoriaalse terviklikkuse, meie riigi rahva eest ja meie põhiseaduse kehtivuse eest . Sees eesti territoorium on ühtne ja jagamatu. Eesti ei sõlmi leppeid mis on vastuolus põhiseadusega. Eesti riigi territooriumi vastased teod rikuvad ka karistusseadust. Eesti terviklikkuse vastu suunatud teod on riigireetmine. See on näkku sülitamine meie rahvale ja meie esi isadele kes valasid verd meie isamaa ja vabaduse eest ja meie kohustus on edasi anda see riik sellisena ka tulevatele põlvedele.
Jüri Aadams. Tänaseni puudub ülevaade mis piirileppe läbirääkimiste raames 1994 aastal arutelu all oli ja mida piiriküsimustes räägiti. Vastav dokumentatsioon on välisministeeriumi arhiivis ja neid me ei ole kätte saanud. Puudub ülevaade sellest kes rääkis, mida rääkis ja kellega läbi rääkis. Teadolevalt pidi eesti piil 1994. aasta piiriläbirääkimistel lähtuma tartu rahulepingu järgsest piirist. Vene pool on aga märkinud et ainukene mõeldav piirijoon on nõukogude Eesti piirijoon. See oleks välisministeeriumi rida, et need dokumendi avalikustada. Kui piiriläbirääkimiste küsimuses oli tegemist eesti välispoliitika täieliku fiaskoga, siis tuleb see avalikustada.
Rein Einasto - Me oleme siin täna selleks et survestada vaimu inimestena riigi poliitilist tasandit järgima Eesti Vabariigi põhiseadust, Eesti rahva, keele, kultuuri säilimist ja eriti rõhutaksin looduse kestlikkuse säilimist läbi muutuvate aegade. Peame riigivalitsemisel lähtuma ka üldistest inimõigustest, inimeste õigusele riiklikule enesemääramisele ja territoriaalsele terviklikkusele. Jutt käib läänemere soomlaste asuala terviklikkuse säilimisest. Petseritaguste alustega oleme kaotanud olulise osa eesti maavaradest ja loodusvaradest mis põhiseaduse järgi peksid kuuluma eesti rahvale. Me peaksime enda identiteedi määratlemisel lähtuma mahekultuursusest ehk kodutundest, paigavaimsusest hingepuhtusest ja kogukondlikkusest, põlisrahva vaimulaadile toetudes. Etnilisi piire tõmmates peaksid setud kuulunud eestlaste hulka. Riikliku arengu eelduseks peaks olema vaimu ja võimu ühistegevus, kus vaim võimustusk ja võim vaimustuks.
Jüri Estami ettekanne keskendus sellele, et Eesti välispoliitika peaks välja tulema okupatsiooni alt välja tulemisse. Tartu järgseid piire võib pidada senini anekteeritud alaks.
Andres Tarandi loobumine peipsidagustele aladele oli vaieldamatu läbikukkumine. See on nõustumine eestlaste annekteerimise poliitikaga mida nõukogude kord Eestis läbi viis. Mida iseloomustab varade natsionaliseerimine, vaimueliidi ja ohvitserkonna hävitamine, küüditamised, kommunistlik elukorralduse pealesuriumine, tuhanded ülekuulamised ja kuklalasud jne. Me käitume senini riigina kellel riiklikku ambitsiooni pole olemas. Tarandi ja Meri ja seda toetavat põlvkonda võib nimetada põlvkonnaks mumber 1 kes ei teinud nii nagu oli tarvis. Peale on kasvas samasuguse mentaliteediga põlvkond number 2. Paet Mihkelson ja teised kes lõid illusiooni et meie territooriumi jagamine on kuidagi meie rahva huvides. Peale seda on järele tulnud põlvkond 3.0 kelle lipulauseks on – pingelõdvendus Venemaaga iga hinna eest ja karta on, et Lauri Mälksoo kasvatab ülikoolis selle järgnevat põlvkonda 4.0. Olukord on vastupidine eesti aegsele olukorrale, kus üliõpilaskonnad ja õppejõud olid need kes lõid baasi selleks, et Eesti ennast vabaks võitles.
Kui meie poliitiline eliit kinnitab et Krimmi annekteerimine on olnud õigusevastane, siis meie enda alade annekteerimist püüame me seadustada ja loovutada need lõplikult Venemaale. Vajame elamist ilma valedeta. Meie kui ohvrid vajame õiguse mõistmist ja me peame rääkima asjadest nii nagu nad on. Me peame Presidendi suust kuulma sõnu, et me peame riikidevahelise diplomaatilise suhtluse aluseks võtma Tartu Rahulepingu ja seda tuleb meeldejätmiseks aina uuesti korrata. Pregu antakse lihvi välispoliitika aluste kontseptsioonile aastani 2030. Eesti on paariks aastaks ÜRO julgeolekunõukogu mittealaline liige. 2020 aasta 7 veebruaril toimub Balti peaministrite kohtumine mille järgneb kevadine Balti riikide , venemaa ja saksamaa välisministrite kohtumine ja selliseid kohtumis on veel. Meie võimaluseks on piiriküsimuste tõstatamine Baltimaade kontekstis võimaluseks on ka see, et Riigikogu kriminaliseeriks Petserimaa loovutamise Venemaale ja esitama noodi enda seaduslike alade tagasi saamiseks. Eesti diplomaatiline korpus peab olema õppinud enda õigusi nõudma. Uute piirilepete sõlmimine nullib Tartu Rahu järgse õiguspidevuse.
Loeti ette Petserimaalase pöördumine – ei mõista, miks Eesti Riik on pööranud selja meie maa ja siin elavate Petserimaalaste või siin elanud inimeste poole. Aina vähemaks jääb Petserimaast huvi tundvaid inimesid ja kasvab ükskõiksus enda riigist ärakrahmatud maa alade suhtes. Eesti meedia meie okupeeritud aladest ei räägi. Petserimaalasi on hakatud nimetama setudeks, aga Petserimaa oli ennem olemas kui setud. Paikonnad mida ei meenutata, on surnud. Aga Petserimaa ei ole surnud vaid oma inimeste poolt ära kaotatud. Probleem seisneb sellest, et Eesti poliitika ei pole pidanud vajalikuks taastada eesti riigi juriidilist ja rahvusvahelist õiguslikkust ja terviklikkust. Kui me seda teha ei suuda siis peame seda endale tunnistama. Eesti Televisioon ei kajasta Eesti terviklikkust isegi ilmauudistes. Ilma meie süüta on meilt ära võetud saaremaa suurune tükk maad mis meile peaks kuuluma ja meie peame laskma pea longu ja hoiame su kinni. Selline ei olem omane iseseisvale riigile. Petserimaalase piiriületus enda kodumaaga läheb aina keerulisemaks ja kallimaks. Kahjuks meie Välisministeeriumi töö selles suunas ei näe vene survel on see muutunud aina rakskemaks ja kallimaks kõik on tehtud selleks et Petserimaalane enda kodumaaga sideme kaotaks. Arusaamatuks jääb see millega üldse välisministeerium tegeleb. Palun nendele küsimusele avalikke vastuseid et kõik Petserimaalased sellest tead saaksid.
Ando Leps- tõi välja eesti ametiasutuste korruptiivsuse. Ando Leps soovitas teema ülevaateks tutvuda raamatuga Korruptiivne Eesti. Peale taasiseseisvumist asuti Eestis seisukohaks, et Tartu Rahulepinguga Eesti piiresse arvatud alad tuleb Eestile tingimusteta tagastada. Selle väljenduseks oli Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 12.09.1991 otsus ``Piiriküsimusi käsitlevate ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi aktide õigustühiseks tunnistamisest`` ja põhiseaduse vastu võtmine. Seega jääb aga kahtlastel asjaoludel arusaamatuks, miks Eesti Vabariigi juhtkond eesotsas Lennart Meri (alias Nikolajevi, kelle peakonna viga on olnud olla agendiks võõras riigis.) koostöös Mart Laariga loobusid nendest seisukohtadest.ja hakkasid eesti vabariigi ja vene föderatsiooni vahelist majanduspiiri (kontrolljoont) käsitlema piirina. Selle tulemusena valmistati ette 1996-1998 aastani koostöös Eesti Vabariigi Vene föderatsiooniga peetud läbirääkimistel ette piirilepingu tekst, koos piiri kulgemise kirjeldused kaardil. 5. märtsil 1999 said piirilepingud parafeeritud. Petroskois peetud läbirääkimistel läbiviijaks oli Siim Kallas. Kuid need lepingud on seni ajani allkirjastamata – see tähendab et niigi on hea. 1912 aastal Lennart Meri olles Isamaa presidendikandidaat nõudis koos Triviimi Vellistega rahvusvahelise õiguse norme eirates Venemaale soodsa ja Eestile kahjuliku nelja meremiili laiuse merepiiri kehtestamist. Kõik mäletavad ka aga seda aega kui Lennart Meri koos Jüri Luigega pidades nõu Raul Mälgu ja Mart Helmega ruttasid valitsuse teadmata mõskvasse kus allkirjastasid koos president Boris Jeltsiniga 26. juunil 1994. aastal kaks lepingut kus salatakse maha Tartu Rahuleping. Vene föderatsiooni relvajõudude välja viimise lepingus lähtutakse mitte Tartu rahulepingu järgsest piirist vaid hoopis ENSV ja Vene föderatsiooni vahelisest piirist. Mille järgi andsime Vene föderatsioonile ära 5% eesti maismaast. Eesti riigi mahaparseldamine sai alguse Lennart Meri võimuloleku ajal ja tema otsesel osavõtul. Algselt hakati kontrolljoont pidama piiriks. Tartu Rahulepingu järgsest piirist ei kuule me aga sõnagi. Erilise hoo sai piirileppe prosess sisse aga Tarandi valitsemise ajal. Tarandi ja Laari seisukohti hakkas kaitsma ka tolle aegne Õiguskantsler Truuväli. Kes hindas uusi piirilepinguid põhiseadusega kooskõlas olevaiks. Tundub nagu ei oleks Truuväli õigusteadust õppinudki. Tolle aegse Riigikogu liikmena mäletan seda väga hästi. 2005. aasta 20. juunil 78 poolthäälega Riigikogus ratifitseeritud piirilepe on kuritegu Eesti Riigi ja tema rahva vastu. Tegemist ei ole kahepoolsete lepingutega vaid lepingutega kus võitjaks on Vene Föderatsioon. Ja kaotajaks Eesti Vabariik.
Vaba mikrofonis juhtis tähelepanu Mart Niklus sellele, et Venemaal ei ole piiri probleemid mitte ainult Eestiga vaid enamiku enda naaberriikidega. Seega teen ettepaneku korraldada rahvusvaheline konverents kõigi nende riikidega, kellele on venemaa suhtes piiriprobleemid et leida olukorrale lahendus. Et lõpeks ära selline terroristlik välispoliitika. Selle kohta tuleks koostada täna siin vasta resolutsioon tänasele valitsusele. Mõistlik oleks see läbi viia Tartus kus see sama Tartu Rahuleping ala kirjutati.
Eesti Vabariigi soomusrongide patriootidele tuleks rajada eraldi mälestusmärk kuna seni seda ei ole. Tartu Rahu 100 raames võiks seda teha.
Einar Eiland Elukeskonna ja Rahvastikuarengu seltsist tõi välja, et olukord on hullem kui esialgu paistab sest kui meie riigi asutustele ei ole selge et Eesti Vabariigi aluseks on Eesti Vabariigi Põhiseadus riigiasutuste poolne põhiseadusliku korra tagamine. Põhiseadusliku korra tagamine on seadusandliku, täidesaatva, kohtuvõimu ja kohalike omavalitsuste kohustus. Teema on tõstatatud ka riigikantseleis, kust ta saadeti Mart Helme juurde lahendamiseks et algatada uurimine antud kontekstis. Kahjuks ei tulnud sellest midagi välja. Seega on kahetsusväärne, et seoses võimuvahetusega, teie poolt selle konverentsi raames, palju kirutud poliitika jätkub. Näitena kui, kes tahes teist kirjutaks kohtu poole kirja, milles nõuaksite enda põhiseaduslike õiguste tagamist siis saaksite ilmselt sellise vastuse: Tsiteering kohtumäärusest `` kohtu kaudu ei ole võimalik nõuda ametiasutuste üldist analüüsimist ega kohustada riiki võtma vastu seadusandlusi mis ametiasutuste tegevust või selle üle toimuvat järelvalvet tõhustaks. ````
Kohtu kaudu ei ole võimalik ka ametnikke vastutusele võtta (neid distsiplinaarkorras karistada või ametist vabastada)``. Kui põhiseaduslik kriis on jõudnud nii kaugele, et kohtu võim kes peaks kohut mõistma põhiseadusliku korra tagamise üle ei saa aru, et põhiseadusliku korra tagamine on tema ülesanne siis millisest vaba riigis või vaba riiklusest või inimese vabaks olemisest saab antud kontekstis üldse juttu olla ? Tuleb välja et antud kontekstis ei ole okupatsioon ainult füüsiline vaid on jõudnud ajude vahele. Küsimus on selles kuidas sealt ajude vahelt seda okupatsiooni kätte saada. Selleks peame looma koostöökultuuri kuidas selleni jõuda. Kuidas jõuda rahva huvides toimiva riigini.
Järgmine kõneleja väitis, et jälgides tekkinud olukorda tulevad vägisi meelde meie iseseisvusaja algaastatel dekolonialiseerimise algatuskeskuse üritused mida vedas Jüri Estam, kus oli päevakorral etniliselt puhastatud tsoonide asustamiseks põlisrahvaga. Hiljem unustati see taasasustamine põlisrahvaga täiesti ära. Kui me ei suuda setusid jätta Setumaale , saarlasi Saaremaale ja läänlasi Läänemaale, siis ei ole võimalik neid alasid põlisrahvastele ju jätta. Kahjuks need kavad olid väga lühiajalised ja need unustati väga kiiresti. Tänaseks on tekkinud olukord kus Ida Virumaa linnades Sillamäel 4% Narvad 5% on põlisrahvaste osakaal veelgi vähem kui oli ENSV ajal. Seega kolonialiseerimine on Eestis süvenenud, sest Euroopa kolonjaliseerimist võetakse meil kui paradiisi jõudmist mitte kui kolonialiseerimist. Paradiisi jõudmise nimel tuleb aga ohverdada kõik.
Arnold Rüütel tõi välja, et kui Gorbatsohv tuli võimule siis oli vaja teha kõik, et Nõukogude Liitu inimlikustada. See tõi päevakorda sellle, et Nõukogude Liidu Konstitutsioon uuendatakse ja see toob kaasa liiduvabariikide suveräniteedi kadumise. Suveräniteedi poliitika oli tollel ajal aga kuum teema ja ÜRO poolt just vastu võetud. See tõi ka vajaduse Rahva Rinde moodustamiseks Savisaare poolt perestroika toetuseks ja seda ta ka oli ja sellest kujunes toetusgrupp suveräniteedi toetuseks. Seega plaanisime 16. novembril 1988. aastal Ülemnõukogus vastu võtta Deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest. Sellest sai informeeritud ka Moskvat ja mind kutsuti viivitamatult kohtumisele Moskvasse Lukjanoviga kohtumisele. Ta nõudis viivitamatut sellest seisukohast taganemist. Ma jäin endale kindlaks ja seejärel kutsuti kokku üle liidulased ülemnõukogude esimehed ja kraide ja oblastite juhid. Ka seal ma tegin ettekande antud küsimuses ja ka seal ma jäin suveräniteedi juurde. Seal tehti vaheaeg ja Lukjanov nõudis väga karmilt, et ma pean enda seisukohtadest taganema ja ähvardati karmi karistusmääraga Nõukogude Liidu konstitutsiooni rikkumise eest. Seejärel saatis mind Nõukogude Liidu ideoloogia sekretäri juurde seal osales veel Balti riikide kuraator partei liinis ja tolleaegne NSVL ideloogia sekretär. Ideoloogia sekretär ütles et see mis on mõeldud see ka realiseeritakse. Seejärel tehti paus ja esitati suveräniteetipoliitkast loobumise nõuded veelkord kõige karmimates toonides. Gorbatsohv sõitis ise Indiasse tahtis teada, mis Balti riikides toimub ja saatis kolm poliitbüroo liiget Balti riikidesse, kes teda situatsioonist informeerisid sellest milline olukord baltikumis. Nii juhtuski et me võtsime siiski selle suveräänsusdeklaratsiooni vastu. Detailisesse ma siin ei laskuks. Ma helistasin antud teemas Ukraina, Gruusia. Aserbaidsaani, Armeenia, ja Leedu läti juhtidele, et nad analoogse suveräänsusdeklaratsiooni vastu võtaksid. Kõik nad ütlesid sellest praktiliselt ära. Kuna nad ei ole võimelised seda läbi viima. Nii me jäimegi üksinda nii ma ei informeerinud ka teisi. Kuid sellele vaatamata sai suveräänsusdeklaratsioon meil vastu võetud. Meie eeskujul said analoogsed suveräänsusdeklaratsioonid hiljem vastu võetud Leedu ja Lätis hiljem liitus ka Aserbaidsaan kuid mitte sellise tekstiga nagu meil. Sellest hakkaski sisuline Nõukogude Liidu lagunemine. Sest 1990. aastal võtsid kõik teised liiduvabariigid vastu analoogse otsuse. Nõukogude Liit oligi sellega lõpetatud. Kuna olukord Leedus läks kriitiliseks, siis oli vaja midagi Eestis ette võtta. Kaasasime protsessi ka Jeltsini ja kutsusime ta Eestisse. Palusin tal Toompea Valges Saalis pöörduda venekeelse elanikkonna poole ja sõjaväelaste poole. See paralüseeris suures osas need jõud mis olid Eestisse saadetud. See on ka põhjus miks Eestis ei olnud mitte ühtegi ohvrit. Tegin ettekande ettekande Üemnõukogu Presiidiumis, mis kestis neli ja pool tundi. Sellest kolm ja pool tundi vastasin ainult küsimustele, kus kritiseeriti väga raskelt ja kõrgendatud toonides meie tegevust ainuke, kes vaikis oli Jeltsin. Suur tänu tähelepanu eest.
Anto Leps rääkis enda muljeid meie taasiseseisvumise algpäevilt ja sellest, et Patriarh Aleksius ja kirikuringkonnad toetasid igati Eesti iseseisvumist. Sest Petseri klooster on Eesti osa. Kui me saame tagasi Petseri kloostri, siis me saame tagasi ka narvatagused alad. Ja see asi oleks kõik nii läinud kui meie juhid oleksid olnud tõsimeelsed eestlased. Aga tuleb välja et see saksa verd saksa aadlik oli tõsisem eestlane kui meie enda eesti soost juhid.
Konverents lõppes Konverentsi Lõppdeklaratsiooni ette lugemisega ja parenduste tegemisega Konverentsi Lõppdeklaratsiooni
Esimese punktina toodi välja vajadus isamaalise kasvatuse vajaduse tuvastamine ja sisseviimine koolidesse. Tundub et isamaalist kasvatust teevad kohapealsed õpetaja omal initsiatiivil aga mitte riigipoolt juhituna.
Puudusena toodi täna välja puudulik Eesti ajaloo uurimine, seal hulgas ka lähiajaloo uurimine. Et saada lõplik selgus mis siin oli ja kuidas oli.
Einar Eiland tõi Elukeskkonna ja Rahvastiku Arengu seltsi poolt välja vajaduse taastada eesti põhiseadusliku vastutuse printsiip ja pakkus selle koordineerimise eest vastutajaks Henn Põlluaasa, sest ilma põhiseaduslku vastutuse teema lahendamiseta ei liigu me konverentsi raames tõstatunud küsimustega sammukestki edasi. Lugu on aga selles, et Konstantin Päts eemaldas 1938. aasta Põhiseadusest põhiseadusliku vastutuse printsiibi, nähes ilmselt ette, et seoses võimuvahetusega võib muidu suur osa eesti ametnikke hukka saada ja üritas neid seeläbi säästa. Kuna meie tahtsime säilitada enda põhiseaduslikku järjepidevust, siis me taastasime enda riigi just selle Põhiseaduse baasilt. Ja meie edasised hädad hakkavad sellest pihta. Oleme rääkinud ka tolleaegse põhiseaduskomisjoni liikmetega antud teemal. Nad tegid Põhiseaduse parandustesse 160 ettepanekut, et olukorda normaliseerida, aga need parandused ei läinud kahjuks põhiseadusse sisse seoses Mart Laari valitsusega ja olukorra pidi lahendama Õiguskantsleri süsteem, kuid ka see on tänaseni selles teemas välja arendamata. Seega saaks härra Põlluaas selle olukorra riigikogus tõstatada, et tekkinud olukord lahendada.
Henn Põlluaas tõdes et vastutuse küsimus on väga oluline. Tänapäeva õigussüsteem toob välja kohustused aga õiguste tagamisest ja vastutusest ei taha keegi rääkida ja eriti siis kui vastutus tuleneb põhiseadusest. Hoolimata sellest, et meie Põhiseaduse preambula ütleb, et meie vabariik loodi kustumatu enesemääramise õiguses. Selleks et säilitada eesti keelt , kultuuri ja rahvust ja see on kogu meie riigi imperaktiiv mis peab olema kohustuslik kõikidele riiklikele institutsioonidele. Valitsusele, riigikogule, presidendile, õiguskantslerile, kohtusüsteemile kuni lihtkodanikuni välja. Seda kohustust tuleb kanda. Ja selle mittetäitmise eest tuleb ka vastutada ja vastutust kanda. See on õige.
Lõpetuseks tänati kõiki konverentsist osavõtjaid ja diskusiooni üleval hoidjaid ja katsugem edasised arengud korraldada nii, et me ei peaks tuleva põlvkonna ees Häbenema.
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Komiteed ja seltsid loodi, peeti kõnesid, taoti vastu rindu, mökitati heakskiitvalt... Vahepeal olid õuele jõudnud murjanid ja kaamel. Ära ei lähe, keegi ei aja! Meedia on liberaalbolshevike, nomenklatuuri käes, ametnikkond nende teenistuses, politsei, prokuratuur, kohtusüsteem ka suures osas! Valitsus on end äärmiselt jõuetult "kehtestanud."
Väga hea ja põhjalik ajalooline dokument - kahju et kodumaine meedia seda eetrisse ei lase.
Tulnuks kutsuda ka Venemaa esindajad ja siis rääkida suud puhtaks, ja vajadusel teha ühisavaldus rahvusvahelisele kohtule tõe selgitamiseks.
Eestlased Eestis
TRENDING
