Jüri Toomepuu Fotod Eesti 102 tähistamisel Floridas
Pühapäeval, 26. jaanuaril 2020 toimus Rahvusraamatukogus Tartu rahulepingu sõlmimise 100. aastapäevale pühendatud konverents. Peale Eesti hümni laulmist tegi konverentsi avaettekande Rein Koch, kes tegi ülevaate Tartu rahulepingu väheräägitud punktidest. Jaan Poska on öelnud, et Tartu rahuleping on meie kõige tähtsam leping viimase 700 aasta jooksul, sest esimest korda määrab Eesti ise oma saatuse kinnitades samas Eesti riigi sõltumatuse. Seejärel toodi ülevaade Tartu rahulepingu 20 artiklist. Lepingu esimene punkt lõpetas sõjaseisukorra kahe vaenutseva riigi vahel. Teise punktina tunnistab Vene riik Eesti riigi iseseisvust loobudes kõigist suveräänõigustest, mis käisid Eesti maa ja rahva kohta. Kolmas artikkel kinnitab piiri Eesti ja Venemaa vahel. Edasised artiklid keelustavad lepingu osapoolte territooriumitel võõraste vägede viibimise. Lepiti kokku sõjavangide vahetamise tingimustes. Lepinguga määratleti ka see, et Venemaa tagastab Eesti riigile raamatukogud, arhiivid, dokumendid ja muud varad, millel oli Eestile teaduslik või ajalooline tähtsus.
Sellele järgnes muusikaline vahepala Aivar Oroperelt.
Aldo Kals tutvustas seejärel raamatut „Sajand Eesti rahulepingut“, mis andis ülevaate sellest, mis on Tartu rahulepinguga sajandi jooksul toimunud ja kuidas on selle lepinguga ringi käidud. Tartu rahuleping on Eesti tänapäeva mõistes samuti väga oluline dokument, mille piirilepped ootavad lahendust veel tänase päevani. Stalini-aegse maareformiga lõigati Eesti küljest ära kolm kõige idapoolsemat valda ja enamus Petseri maakonnast. See moodustas Eesti kogupindalast 5,2%. 1991. aastal õnnestus Eesti Vabariigil taasiseseisvuda õigusliku järjepidevuse alusel. Seega kerkis päevakorda esimese Eesti Vabariigi aegse piiri ennistamine, mida toetas 8. juunil 1992 läbi viidud rahvahääletusel vastu võetud Eesti Vabariigi põhiseadus koos idapiiri käsitleva paragrahviga. Eesti diplomaadid jõudsid aga kolme aastase suhtlemise järel järeldusele, et idanaabriga ei ole võimalik riigipiiri küsimuses Eesti kasuks läbi rääkida, küll peeti vajalikus eurointegratsiooni huvides seda idanaabri kasuks teha. Selle tõe kuulutajaks sai meie jõulurahuvalitsuse juht Andres Tarand, kes kinnitas, et Eesti ei pea piiriläbirääkimistes lähtuma Tartu rahulepingu tingimustest. Seega oleme eurointegratsiooni raames lasknud endale pähe määrida Eesti riigi huve kahjustavad piiriläbirääkimised, mille sisuks oli Eesti loobumine oma seaduslikest territooriumitest ja 1944. aasta stalinistliku piiri heakskiitmine. Antud teemalise raamatu kaasautoriteks on Hardo Aasmäe, Jüri Adams, Rein Einasto, Jüri Estams, Ando Leps, Igor Gräzin, Alar Jõks, Jaanus Karilaid, Mart Helme, Tõnis Lukas, Helir-Valdor Seeded, Henn Põlluaas, Anto Raukas ja paljud teised. Aldo Kals lõpetas oma sõnavõtu viitega põhiseadusele, mille kohaselt on meie riik jagamatu ja Karistusseadustik käsitleb sellist riigivastast tegevust riigireetmisena.
Seejärel anti vastavasisuline artiklite kogumik üle president Arnold Rüütlile.
Henn Põlluaas tervitas konverentsil osalejaid Tartu rahu sajanda aastapäeva puhul ja avaldas tänu Tartu rahulepingule pühendatud artiklite kogumiku väljaandmise puhul. Me oleme väärt oma riiki ja väärime omariiklust. Eesti on üks väheseid riike, kes on Venemaad sõjas võitnud. Oluline on teada, et Tartu rahu sätestab, et võõrväed peavad lahkuma Eesti territooriumilt. Me peame lähtuma oma riigi territooriumi jagamatuse põhimõttest, sest meie õigusjärgsust taasiseseisvumisel on tunnistanud ÜRO-s kõik riigid. Eelkõneleja juba mainis, et 1994. aastal loobus Andres Tarandi valitsus Eesti piiride taastamisest Tartu rahu piirides. Kuid esimesena tegi seda Lennart Meri, kes sama aasta Moskva-visiidil sõlmis vene vägede väljaviimise ja siia jäävatele vene pensionäridele sotsiaalsete tagatiste lepingu. Aga Lennart Meri rääkis sõjaväe lahkumisest ainult ENSV piiridest ja jättes siia 20 000 sõjaväepensionäri koos peredega kokku 80 kuni 100 000 inimest. Meie okupeeritud alad aga selle leppe alla ei läinud. Hoolimata sellest, et Arnold Rüütel oli eelnevalt Jeltsiniga kokku leppinud, et Vene väed lahkuvad, ilma et siia jääks ühtegi sõjaväepensionäri. Kokku oli lepitud ka selles, et kõike Tartu rahulepingu alasid me tagasi ei saa, kuid saame suurema osa ja joon jookseb sealt, kust jookseb etniline piir. Kahjuks heideti need kokkulepped prügikasti ja tegutseti ENSV piiri seadustamise nimel. Aga Tartu rahulepingu piir on raiutud meie põhiseadusesse. Tartu rahulepingu piir on ka meie seaduslik riigipiir. Meile on selgeks tehtud, et me peame sõlmima piirilepingu ja seega piirinõudmistest Venemaa suhtes loobuma. Muidu me ei sobi Euroopa Liidu ja NATO liikmeteks, kuid see on täiesti selge vale. Euroopa Liiduga on liitunud rida riike, kellel on olnud piiritülid oma lähinaabritega. Meile on räägitud ka seda, et piirilepingu olemasolu toob kaasa head suhted Venemaaga. Kahjuks pole ka see teiste riikide puhul tõeks osutunud. Kõiki neid piirileppe toiminguid on varjutanud salastatuse loor. Seega meil on olnud neid, kellel on vastav poliitiline
tahe ja kes põlevad soovist Venemaale ära anda Saaremaa- suurune tükk Eesti riiki. Üks aktiivsemaiduue ENSV aegse piirileppest lähtuva piirilepingu läbipressijatest on olnud Marko Mihkelson. Meie poliitikud peavad aga seisma meie riigi territoriaalse terviklikkuse, meie riigi ja rahva eest ja meie põhiseaduse kehtivuse eest, sest Eesti territoorium on ühtne ja jagamatu. Eesti ei sõlmi leppeid, mis on vastuolus põhiseadusega. Eesti riigi territooriumi vastased teod rikuvad ka karistusseadust. Eesti terviklikkuse vastu suunatud teod on riigireetmine. See on näkku sülitamine meie rahvale ja meie esiisadele, kes valasid verd meie isamaa ja vabaduse eest ja meie kohustus on edasi anda see riik sellisena ka tulevatele põlvedele.
Jüri Adams – tänaseni puudub ülevaade, mis piirileppe läbirääkimiste raames 1994. aastal arutelu all oli ja mida piiriküsimustes räägiti. Vastav dokumentatsioon on Välisministeeriumi arhiivis ja neid me ei ole kätte saanud. Puudub ülevaade sellest, kes rääkis, mida rääkis ja kellega läbi rääkis. Teadaolevalt pidi Eesti piir 1994. aasta piiriläbirääkimistel lähtuma Tartu rahulepingu järgsest piirist. Vene pool on aga märkinud, et ainukene mõeldav piirijoon on Nõukogude Eesti piirijoon. See oleks Välisministeeriumi rida, et need dokumendid avalikustada. Kui piiriläbirääkimiste küsimuses oli tegemist Eesti välispoliitika täieliku fiaskoga, siis tuleb see avalikustada.
Rein Einasto – me oleme siin täna selleks, et survestada vaimu inimestena riigi poliitilist tasandit järgima Eesti Vabariigi põhiseadust, eesti rahva, keele, kultuuri säilimist ja eriti rõhutaksin looduse kestlikkuse säilimist läbi muutuvate aegade. Peame riigivalitsemisel lähtuma ka üldistest inimõigustest, inimeste õigusele riiklikule enesemääramisele ja territoriaalsele terviklikkusele. Jutt käib läänemere-soomlaste asuala terviklikkuse säilimisest. Petseri-taguste aladega oleme kaotanud olulise osa eesti maavaradest ja loodusvaradest, mis põhiseaduse järgi peaksid kuuluma eesti rahvale. Me peaksime oma identiteedi määratlemisel lähtuma mahekultuursusest ehk kodutundest, paigavaimsusest, hingepuhtusest ja kogukondlikkusest toetudes põlisrahva vaimulaadile. Etnilisi piire tõmmates peaksid setud kuuluma eestlaste hulka. Riikliku arengu eelduseks peaks olema vaimu ja võimu ühistegevus, kus vaimvõimustuks ja võim vaimustuks.
Jüri Estami ettekanne keskendus sellele, et Eesti välispoliitika peaks välja tulema okupatsiooni alt. Tartu rahu järgseid piire võib pidada senini annekteeritud aladeks. Andres Tarandi loobumine Peipsi-tagustest aladest oli vaieldamatu läbikukkumine. See on nõustumine eestlaste annekteerimisepoliitikaga, mida nõukogude kord Eestis läbi viis. Mida iseloomustab varade natsionaliseerimine, vaimueliidi ja ohvitserkonna hävitamine, küüditamised, kommunistliku elukorralduse pealesurumine, tuhanded ülekuulamised ja kuklalasud jne. Me käitume senini riigina, kellel riiklikku ambitsiooni pole olemas. Tarandit ja Meri ja seda toetavat põlvkonda võib nimetada põlvkonnaks number üks, kes ei teinud nii, nagu oli tarvis. Peale on kasvamas samasuguse mentaliteediga põlvkond number kaks. Paet, Mihkelson ja teised, kes lõid illusiooni, et meie territooriumi jagamine on kuidagi meie rahva huvides. Peale seda on järele tulnud põlvkond „3.0“, kelle lipulauseks on – pingelõdvendus Venemaaga iga hinna eest ja karta on, et Lauri Mälksoo kasvatab ülikoolis sellele järgnevat põlvkonda „4.0“. Olukord on vastupidine eestiaegsele olukorrale, kus üliõpilaskonnad ja õppejõud olid need, kes lõid baasi selleks, et eesti ennast vabaks võitles.
Kui meie poliitiline eliit kinnitab, et Krimmi annekteerimine on olnud õigusevastane, siis meie enda alade annekteerimist püüame me seadustada ja loovutada need lõplikult Venemaale. Vajame elamist ilma valedeta. Meie kui ohvrid vajame õigusemõistmist ja me peame rääkima asjadest nii, nagu nad on. Me peame presidendi suust kuulma sõnu, et me peame riikidevahelise diplomaatilise suhtluse aluseks võtma Tartu rahulepingu ja seda tuleb meeldejätmiseks aina uuesti korrata. Praegu antakse lihvi välispoliitika aluste kontseptsioonile aastani 2030. Eesti on paariks aastaks ÜRO julgeolekunõukogu mittealaline liige. 2020. aasta 7. veebruaril toimub Balti peaministrite kohtumine. Millele järgneb kevadine
Balti riikide, Venemaa ja Saksamaa välisministrite kohtumine ja selliseid kohtumisi on veel. Meie võimaluseks on piiriküsimuste tõstatamine Baltimaade kontekstis. Võimaluseks on ka see, et Riigikogu kriminaliseeriks Petserimaa loovutamise Venemaale ja esitaks noodi meie seaduslike alade tagasisaamiseks. Eesti diplomaatiline korpus peab õppima oma õigusi nõudma. Uute piirilepete sõlmimine nullib Tartu rahu järgse õigusliku järjepidevuse.
Konverentsis teises osas loeti ette petserimaalase pöördumine eesti rahva ja võimuladviku poole. Mis algas sõnadega et me ei mõista, miks Eesti riik on pööranud selja meie maa ja siin elavate petserimaalaste või siin elanud inimeste poole. Aina vähemaks jääb Petserimaast huvi tundvaid inimesi ja kasvab ükskõiksus oma riigist ärakrahmatud maa-alade suhtes. Eesti meedias meie okupeeritud aladest ei räägita. Petserimaalasi on hakatud nimetama setudeks, aga Petserimaa oli enne olemas kui setud. Paikkonnad, mida ei meenutata on surnud. Aga Petserimaa ei ole surnud, vaid oma inimeste poolt ära kaotatud. Probleem seisneb selles, et Eesti poliitika ei pole pidanud vajalikuks taastada Eesti riigi juriidilist ja rahvusvahelist õiguslikkust ja terviklikkust. Kui me seda teha ei suuda, siis peame seda endale tunnistama. Eesti Televisioon ei kajasta Eesti terviklikkust isegi ilmauudistes. Ilma meie süüta on meilt ära võetud Saaremaa suurune tükk maad, mis meile peaks kuuluma ja meie peame laskma pead longu ja hoidma suud kinni. Selline asi ei ole omane iseseisvale riigile. Petserimaalase piiriületus oma kodumaaga läheb aina keerulisemaks ja kallimaks. Kahjuks meie Välisministeeriumi tööd selles suunas ei näe. Vene surve tõttu on see muutunud aina raskemaks ja kallimaks. Kõik on tehtud selleks, et petserimaalane oma kodumaaga sideme kaotaks. Arusaamatuks jääb see, millega üldse Välisministeerium tegeleb. Palun nendele küsimustele avalikke vastuseid, et kõik Petserimaalased sellest teada saaksid.
Ando Leps – tõi välja Eesti ametiasutuste korruptiivsuse. Ta soovitas teema ülevaateks tutvuda raamatuga „Korruptiivne Eesti“. Peale taasiseseisvumist asuti Eestis seisukohal, et Tartu rahulepinguga Eesti piireisse arvatud alad tuleb Eestile tingimusteta tagastada. Selle väljenduseks oli Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 12.09.1991 otsus „Piiriküsimusi käsitlevate ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi aktide õigustühiseks tunnistamisest“ ja põhiseaduse vastuvõtmine. Seega jääb aga kahtlastel asjaoludel arusaamatuks, miks Eesti Vabariigi juhtkond eesotsas Lennart Meri (alias Nikolajevi, kelle perekonna viga on olnud olla agendiks võõras riigis) koostöös Mart Laariga loobusid nendest seisukohtadest ja hakkasid Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelist majanduspiiri (kontrolljoont) käsitlema piirina.
Selle tulemusena valmistati ette 1996.–1998. aastani Eesti Vabariigi Vene Föderatsiooniga peetud läbirääkimistel piirilepingu tekst, koos piiri kulgemise kirjeldusega kaardil. 5. märtsil 1999 said piirilepingud parafeeritud. Petroskois peetud läbirääkimiste läbiviijaks oli Siim Kallas. Kuid need lepingud on seni ajani allkirjastamata – see tähendab, et niigi on hea. 1992. aastal Lennart Meri olles Isamaa presidendikandidaat nõudis koos Trivimi Vellistega rahvusvahelise õiguse norme eirates Venemaale soodsa ja Eestile kahjuliku nelja meremiili laiuse merepiiri kehtestamist. Kõik mäletavad ka aga seda aega, kui Lennart Meri koos Jüri Luigega pidades nõu Raul Mälgu ja Mart Helmega ruttasid valitsuse teadmata Moskvasse, kus allkirjastasid koos president Boris Jeltsiniga 26. juunil 1994. aastal kaks lepingut, kus salatakse maha Tartu rahuleping. Vene Föderatsiooni relvajõudude välja viimise lepingus lähtutakse mitte Tartu rahulepingu järgsest piirist vaid hoopis ENSV ja Vene Föderatsiooni vahelisest piirist, mille järgi andsime Vene Föderatsioonile ära 5% Eesti maismaast. Eesti riigi mahaparseldamine sai alguse Lennart Meri võimuloleku ajal ja tema otsesel osavõtul. Algselt hakati kontrolljoont pidama piiriks. Tartu rahulepingu järgsest piirist ei kuule me aga sõnagi. Erilise hoo sai piirileppe protsess sisse aga Tarandi valitsemise ajal. Tarandi ja Laari seisukohti hakkas kaitsma ka tolle aegne õiguskantsler Truuväli, kes hindas uusi piirilepinguid põhiseadusega kooskõlas olevaiks. Tundub, nagu ei oleks Truuväli õigusteadust õppinudki. Tolleaegse Riigikogu liikmena mäletan ma seda väga hästi. 2005. aasta 20. juunil 78 poolthäälega Riigikogus ratifitseeritud piirilepe on kuritegu Eesti riigi ja tema rahva vastu. Tegemist ei ole kahepoolsete lepingutega vaid lepingutega, kus võitjaks on Vene Föderatsioon ja kaotajaks Eesti Vabariik.
Vaba mikrofonis juhtis tähelepanu Mart Niklus sellele, et Venemaal ei ole piiriprobleemid mitte ainult Eestiga vaid enamiku oma naaberriikidega. „Seega teen ettepaneku korraldada rahvusvaheline konverents kõigi nende riikidega, kellel on Venemaaga piiriprobleemid, et leida olukorrale lahendus. Et lõpeks ära selline terroristlik välispoliitika. Selle kohta tuleks koostada täna siin vastav resolutsioon praegusele valitsusele. Mõistlik oleks konverents läbi viia Tartus, kus see sama Tartu rahuleping alla kirjutati.
Tehtka ka ettepanek - Eesti Vabariigi soomusrongide patriootidele tuleks rajada eraldi mälestusmärk, kuna seni seda ei ole. Tartu rahu 100 raames oleks paslik võiks seda teha.
Einar Eiland Elukeskkonna ja Rahvastikuarengu Seltsist tõi välja, et olukord on hullem kui esialgu paistab, sest kui meie riigi asutustele ei ole selge, et Eesti Vabariigi aluseks on Eesti Vabariigi põhiseadus – riigiasutustepoolne põhiseadusliku korra tagamine. Põhiseadusliku korra tagamine on seadusandliku, täidesaatva, kohtuvõimu ja kohalike omavalitsuste kohustus. Teema on tõstatatud ka Riigikantseleis, kus see saadeti Mart Helme juurde lahendamiseks, et algatada uurimine antud kontekstis. Kahjuks ei tulnud sellest midagi välja. Seega on kahetsusväärne, et seoses võimuvahetusega, teie poolt selle konverentsi raames palju kirutud poliitika jätkub. Näitena kui, kes tahes teist kirjutaks kohtu poole kirja, milles nõuaksite oma põhiseaduslike õiguste tagamist, siis saaksite ilmselt sellise vastuse: Tsiteerin kohtumäärusest: „Kohtu kaudu ei ole võimalik nõuda ametiasutuste üldist analüüsimist ega kohustada riiki võtma vastu seadusandlusi, mis ametiasutuste tegevust või selle üle toimuvat järelvalvet tõhustaks. Kohtu kaudu ei ole võimalik ka ametnikke vastutusele võtta (neid distsiplinaarkorras karistada või ametist vabastada)“. Kui põhiseaduslik kriis on jõudnud nii kaugele, et kohtuvõim, kes peaks kohut mõistma põhiseadusliku korra tagamise üle, ei saa aru, et põhiseadusliku korra tagamine on tema ülesanne, siis millisest vabariigist või vabariiklusest või inimese vabaks olemisest saab antud kontekstis üldse juttu olla? Tuleb välja, et antud kontekstis ei ole okupatsioon ainult füüsiline, vaid on jõudnud ajude vahele. Küsimus on selles, kuidas sealt ajude vahelt seda okupatsiooni kätte saada. Selleks peame looma koostöökultuuri, kuidas selleni jõuda? Kuidas jõuda rahva huvides toimiva riigini?
Järgmine kõneleja väitis, et kui jälgida tekkinud olukorda, tulevad vägisi meelde meie iseseisvusaja algaastatel dekoloniseerimise algatuskeskuse üritused, mida vedas Jüri Estam, kus oli päevakorral etniliselt puhastatud tsoonide asustamine põlisrahvaga. Hiljem unustati see taasasustamine põlisrahvaga täiesti ära. Kui me ei suuda setusid jätta Setumaale, saarlasi Saaremaale ja läänlasi Läänemaale, siis ei ole võimalik neid alasid põlisrahvastele ju jätta. Kahjuks need kavad olid väga lühiajalised ja need unustati väga kiiresti. Tänaseks on tekkinud olukord, kus Ida-Virumaa linnades – Sillamäel (4%) Narvas (5%) on põlisrahvaste osakaal veelgi vähem, kui oli ENSV ajal. Seega koloniseerimine on Eestis süvenenud, sest Euroopa Liidu poolt läbiviidavat koloniseerimist võetakse meil kui paradiisi jõudmist mitte kui koloniseerimist. Paradiisi jõudmise nimel tuleb aga ohverdada kõik.
Arnold Rüütel tõi välja, et kui Gorbatšov tuli võimule, siis oli vaja teha kõik, et Nõukogude Liitu inimlikustada. See tõi päevakorda selle, et Nõukogude Liidu konstitutsiooni uuendatakse ja see toob kaasa liiduvabariikide suveräniteedi kadumise. Suveräniteedi poliitika oli tollel ajal aga kuum teema ja ÜRO poolt just vastu võetud. See tõi ka vajaduse Rahva Rinde moodustamiseks Savisaare poolt perestroika toetuseks ja seda ta ka oli. Sellest kujunes toetusgrupp suveräniteedi toetuseks. Seega plaanisime 16. novembril 1988. aastal Ülemnõukogus vastu võtta deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest. Sellest sai informeeritud ka Moskvat ja mind kutsuti viivitamatult Moskvasse Lukjanoviga kohtumisele. Ta nõudis viivitamatut sellest seisukohast taganemist. Ma jäin endale kindlaks ja seejärel kutsuti kokku üleliiduliselt ülemnõukogude esimehed, kraide ja oblastite juhid. Ka seal ma tegin ettekande antud küsimuses ja ka seal ma jäin suveräniteedi juurde. Seal tehti vaheaeg ja Lukjanov õudis väga karmilt, et ma pean oma seisukohtadest taganema ja ähvardati karmi karistusmääraga Nõukogude Liidu konstitutsiooni rikkumise eest. Seejärel saatis mind Nõukogude Liidu ideoloogiasekretäri juurde. Seal osalesid veel Balti riikide kuraator partei liinis ja tolleaegne NSVL-i ideloogiasekretär. Ideoloogiasekretär ütles, et see, mis on mõeldud, see ka realiseeritakse. Seejärel tehti paus ja esitati suveräniteetipoliitkast loobumise nõuded veelkord kõige karmimates toonides. Gorbatšov sõitis ise Indiasse ja tahtis teada, mis Balti riikides toimub ja saatis kolm poliitbüroo liiget Balti riikidesse, kes teda situatsioonist informeerisid, sellest, milline olukord oli Baltikumis. Nii juhtuski, et me võtsime siiski selle suveräänsusdeklaratsiooni vastu. Detailidesse ma siin ei laskuks. Ma helistasin antud teemal Ukraina, Gruusia. Aserbaidžaani, Armeenia ja Leedu-Läti juhtidele, et nad analoogsed suveräänsusdeklaratsioonid vastu võtaksid. Kõik nad ütlesid sellest praktiliselt ära. Kuna nad ei olnud võimelised seda läbi viima. Nii me jäimegi üksinda, nii ma ei informeerinud ka teisi. Kuid sellele vaatamata sai suveräänsusdeklaratsioon meil vastu võetud. Meie eeskujul said analoogsed suveräänsusdeklaratsioonid hiljem vastu võetud Leedus ja Lätis. Hiljem liitus ka Aserbaidžaan kuid mitte sellise tekstiga nagu meil. Sellest algaski sisuline Nõukogude Liidu lagunemine. Sest 1990. aastal võtsid kõik teised liiduvabariigid vastu analoogse otsuse. Nõukogude Liit oligi sellega lõpetatud. Kuna olukord
Leedus läks kriitiliseks, siis oli vaja midagi Eestis ette võtta. Kaasasime protsessi ka Jeltsini ja kutsusime ta Eestisse. Palusin tal Toompea valges saalis pöörduda venekeelse elanikkonna poole ja sõjaväelaste poole. See paralüseeris suures osas need jõud, mis olid Eestisse saadetud. See on ka põhjus, miks Eestis ei olnud mitte ühtegi ohvrit. Tegin ettekande Ülemnõukogu Presiidiumis, mis kestis neli ja pool tundi. Sellest kolm ja pool tundi vastasin ainult küsimustele, kus kritiseeriti väga raskelt ja kõrgendatud toonides meie tegevust. Ainuke, kes vaikis oli Jeltsin. Suur tänu tähelepanu eest.
Anto Leps rääkis oma muljeid meie taasiseseisvumise algpäevilt ja sellest, et vene patriarh Aleksius ja kirikuringkonnad toetasid igati Eesti iseseisvumist, sest Petseri klooster on Eesti osa. Kui me saame tagasi Petseri kloostri, siis me saame tagasi ka Narva-tagused alad. Ja see asi oleks kõik nii läinud, kui meie juhid oleksid olnud tõsimeelsed eestlased. Aga tuleb välja, et see saksa verd saksa aadlik oli tõsisem eestlane kui meie endi eesti soost juhid.
Konverents lõppes konverentsi lõppdeklaratsiooni ette lugemisega ja parenduste tegemisega konverentsi lõppdeklaratsiooni.
Esimese punktina toodi välja isamaalise kasvatuse vajaduse tuvastamine ja sisse viimine koolidesse.
Tundub, et isamaalist kasvatust teevad kohapealsed õpetajad omal initsiatiivil aga mitte riigipoolt
juhituna.
Puudusena toodi välja puudulik Eesti ajaloo uurimine, sealhulgas ka lähiajaloo uurimine. Et saada lõplik
selgus, mis siin oli ja kuidas oli ?
Einar Eiland tõi Elukeskkonna ja Rahvastiku Arengu Seltsi poolt välja vajaduse taastada Eesti põhiseadusliku vastutuse printsiip ja pakkus selle koordineerimise eest vastutajaks Henn Põlluaasa. Sest ilma põhiseadusliku vastutuse teema lahendamiseta ei liigu me konverentsi raames tõstatunud küsimustega sammukestki edasi. Lugu on aga selles, et Konstantin Päts eemaldas 1938. aasta põhiseadusest põhiseadusliku vastutuse printsiibi, nähes ilmselt ette, et seoses võimuvahetusega võib bmuidu suur osa eesti ametnikke hukka saada ja üritas neid seeläbi säästa. Kuna meie tahtsime säilitada oma põhiseaduslikku järjepidevust, siis me taastasime oma riigi just selle põhiseaduse baasilt ja meie edasised hädad hakkavad sellest pihta. Oleme rääkinud ka tolleaegse põhiseaduskomisjoni liikmetega antud teemal. Nad tegid põhiseaduse parandustesse 160 ettepanekut, et olukorda normaliseerida, aga need parandused ei läinud kahjuks põhiseadusse sisse seoses Mart Laari valitsusega ja olukorra pidi lahendama õiguskantsleri süsteem, kuid ka see on tänaseni selles teemas välja arendamata. Seega saaks härra Põlluaas selle ettepaneku Riigikogus tõstatada, et tekkinud olukord lahendada.
Henn Põlluaas tõdes konverentsi kõnepuldist vastates , et vastutuse küsimus on väga oluline. Tänapäeva õigussüsteem toob välja kohustused, aga õiguste tagamisest ja vastutusest ei taha keegi rääkida ja eriti siis kui vastutus tuleneb põhiseadusest. Hoolimata sellest, et meie põhiseaduse preambula ütleb, et meie vabariik loodi kustumatus enesemääramise õiguses. Selleks, et säilitada eesti keelt, kultuuri ja rahvust ja see on kogu meie riigi imperaktiiv, mis peab olema kohustuslik kõikidele riiklikele institutsioonidele. Valitsusele, Riigikogule, presidendile, õiguskantslerile, kohtusüsteemile kuni lihtkodanikuni välja. Seda kohustust tuleb kanda. Ja selle mittetäitmise eest tuleb ka vastutada ja vastutust kanda. See on õige!
Lõpetuseks tänati kõiki konverentsist osavõtjaid ja diskussiooni üleval hoidjaid ja katsugem edasised arengud korraldada nii, et me ei peaks tuleva põlvkonna ees häbenema!
Fotosid kokkutulekult Floridas:
Konverentsi materjalidega saate tutvuda
Tartu Rahu lepingu konverents 2020 osa 1
Tartu Rahu lepingu konverents 2020 osa 2
Koostas Elukeskkonna ja Rahvastikuarengu Analüütika Keskus.
