Jää sulamine Grönimaal oli tänavu suvel äärmiselt tugev, mistõttu mitmetel jääuringutega tegelevatel inimestel oli uurimisalalt raske lahkuda. Suuskadega lennuk lihtsalt ei leidnud ümberkaudu piisavalt jääd, et sellelt taas õhku tõusta.
Jää sulamine Gröönimaal oli tänavu teadlaste kinnitusel rekordiline. Kuigi teadlaste sõnul võib olla tegemist lihtsalt loodusliku kõikumisega, ei saa välistada ka inimtegevusest tingitud sulamist.
Fairbanksis asuva Alaska Ülikooli teadlase Larry Hinzman lausus BBCle, et Gröönimaa ning Arktika jää sulamine koos taimede tungimisega üha kaugemale põhja on tõestus sellest, et midagi uut looduses igal juhul toimub.
Gröönimaa jää-alade sulamise suuruseks näitavad satelliidid ligi 685.000 ruutkilomeetrit, mis on peaaegu kaks korda enam kui 1992. aastal.
Kiire sulamine ise tingib aga edasise jää kadumise, kuna suurem vee raskus surub liustikke allapoole, samas suubub vesi läbi lõhede liustike sisemusse. See kiirendab aga liustike libisemist mere poole.
Uuringute järgi on kliima soojenemine põhjustanud kuni viiendiku Artika jää kadumisest alates 1978. aastast. Samas ei saa ülejäänud osa jää kadumist panna ka looduliku kõikumise süüks, sest osaliselt sõltub kõikumine ka inimtegevusest.
Osoonikihi vähenemine võib mõjutada kliimat, jahutades ülemisi atmosfäärikihte, mis muudab aga õhuvoolude ning ookeanivete ringlemist. Kahtlustatakse, et just see võis mõjutada viimaste talvede jää vähenemist.
Jäässe tekkinud lõhed võimaldavad absorbeerida rohkem päikesekiirust, mistõttu kevadel hakkab jää sulama juba varem, muutes selle veelgi haavatavamaks suvistele temperatuuridele.
Hinzmani sõnul on polaarjääl oluline ülesanne globaalse energiatasakaalu hoidmisel. Seda põhjusel, et jää peegeldab tagasi 80 protsenti selle pinnale langenud päikesekiirugusest, selle sulamisel jääb aga alles vesi, mis peegeldab tagasi vaid viiendiku, ülejäänu aga absorbeerib. See loob eeltingimused aga edasiseks soojenemiseks.