Nüüd on Soome maine Euroopas saanud suure musta pleki: EL-kriitiline erakond Põlissoomlased (Perussuomalaiset) saavutas äsjastel parlamendivalimistel suure võidu ja nii on parempoolsetel populistidel võimalus pääseda valitsusse. Erakonna liider Timo Soini rääkis „Soome jaoks ajaloolisest päevast“. Ajalooline see kindlasti oligi, sest Läänemereriik kaotas oma süütuse.
„Põlissoomlased“ soovivad kella tagasi keerata
Põlissoomlased tõid oma valimisprogrammis esile, et soovivad piirata välismaalaste sisserännet, samuti samasooliste abielude ja abortide keelamist ning rootsi keele õppimise kohustuse kaotamist koolides. Samuti on Perussuomalaiset EL stabiilsuspaki vastu ega soovi anda abi finantsiliselt üle jõu elanud riikidele nagu Kreeka, Iirimaa ja Portugal.
Valimistulemus tõi Euroopa Liidus mitmetele halle juukseid. Ja mitte ainult seda. Juhul kui põlissoomlastel õnnestub oma ideesid läbi viia, on see selge tagasilöök Soome seni eeskujulikule ja avatud demokraatiale, kus igal inimesel on oma väärtus. Keelates ära homopartnerlused või abordid, juhivad valimiste võitjad oma riigi tagasi keskaega. Samuti on parempoolseid populiste valinud soomlased unustanud, et just tänu Euroopa Liidule oli sügavas stagnatsioonis olnud riigil pärast N. Liidu kokkuvarisemist võimalik edasi areneda ja oma toodetele laialdast turgu leida. Samuti nagu Eestiski, pole nähtavasti mitmete soomlasteni jõudnud fakt, et Euroopa tugevus seisneb selles, et liikmesriigid hoiavad kokku nii headel kui halbadel päevadel.
Euroopa populistidel on ühised vaenlased
Populism on vallutanud Euroopa. Pärast nende võitu Hollandis, Ungaris, Rootsis, Taanis ja Šveitsis on see laine jõudnud Soomegi. Praegune tendents on seotud majanduskriisiga, kus ilukõnelejad on näinud endale odavate paroolide abil võimaluse tulla võimupoti juurde. Kuigi iga riigi „lärmajate klubis“ on märgata ka eripärasusi, siis on kõikidel ikkagi ühised vaenlased: Euroopa ja välismaalased. Selle kõrval veel mitmed vähemusrühmad, ühiskonna nõrgemad, kelle peale võib moraalisõrmega näidata, neid igasugustes vastukäimistes või õnnetustes süüdistada. Kas ei tule kuidagi tuttav ette? Sama fenomen oli 1930ndatel aastatel Saksamaal, kus natsid süüdistasid vähemusgruppe selles, et sakslastel ei läinud majanduslikult hästi.
Mitmetes riikides paistab olevat vägagi populaarne hankida ainult endale kasumit, unustades et eurot võib võrrelda sotsiaalkindlustusega. Kui kõik võtavad ühisest kassast ainult raha välja ja keegi ei soovi sisse maksta, siis ei saa süsteem kaua funktsioneerida.
Ununenud on samuti fakt, et kui väike Euroopa soovib „majanduskontserdis“ selliste suurriikidega nagu Hiina, USA, Venemaa, India ja Brasiilia kaasa laulda, siis võivad eurooplased teha seda ainult siis, kui selleks on olemas tugev ökonoomiline alus. See oligi ühisvaluuta, euro, loomise lähteallikaks. Ilma tugeva Euroopa valuutata ei ole võimalik suurte majandusriikidega konkureerida. Nagu minevikust teada, toovad väikesed valuutad kasu ainult spekulantidele.
Kas riigid võivad eurotsoonist lahkuda?
Eksperdid on arvamusel, et lülitada sisse tagasikäik ja lahkuda eurotsoonist on praktiliselt võimatu. Seda saab teha ainult siis, kui riik lahkub samaaegselt ka Euroopa Liidust, toob esile Phoebus Athanassiou Euroopa Keskpangast. Ehk kui soomlased soovivad loobuda eurost, peavad nad lahkuma ka EL-ist. Seda oleks Timo Soini pidanud oma valijatele selgitama.
Palju räägiti omal ajal Lissaboni lepingust. Siinkirjutaja on oma kõrvaga kuulnud, kuidas üks Eesti juhtiv ajakirjanik ütles ühel seminaril, et meediatöötajad ise ei saanud sellest EL-kokkuleppest aru, seetõttu ei osanud nad seda ka lugejale selgitada. Oleks muidugi olnud poliitikute kohus selgitada ajakirjanikele ja ka riigi kodanikele selle lepingu sisu, mille nad ratifitseerisid.
Iga ELi kuuluv liikmesriik võib liidust lahkuda juhul, kui see on kooskõlas riigi põhiseadusega. Seevastu pole võimalik aga ühtegi liiget visata välja ei Euroopa Liidust ega eurotsoonist. Selle kasuks, et Soome lahkuks eurotsoonist, räägib palju. Soomlased on neto-maksjad ehk nad maksavad ühisesse kassasse rohkem, kui nad sealt saavad. Kuid väljaastumine tooks väikeriigile nagu Soome (umbes 5,5 milj elanikku) kaasa suuri finantspoliitilisi riske.
Soome marga tagasitoomine läheks maksma kopsaka summa, pealegi väike, ebastabiilne valuuta raskendaks kohalike toodete eksporti. Spekuleerime edasi: millise vahetuskursiga hakatakse noteerima (uut) soome marka ja milliste tingimustega hakkab väike Läänemereriik saama välismaistelt kapitaliturgudelt tulevikus krediite? Need kõik on küsimused, mida soomlased peavad nüüd kaalutlema langetades otsust selle üle, kas neil tasub EL-paadist välja tõusta.
Majanduslikult rasketel aegadel on populistidel kerge. Inimesed usuvad meelsasti õhku paisatud ilusaid lubadusi, nad ei ole võimelised mõtlema järeldustele, mida teatud otsused endaga kaasa toovad. Selleks, et selliseid olukordi vältida, peaks ennekõike ajakirjandus inimesi rohkem adekvaatsemalt ja mitmekülgsemalt informeerima, protsesse selgitama ja analüüsima. Sellises keeles, millest kodanikud aru saavad. Kuidas Soomega edasi läheb, selgub 16. mail, siis kogunevad Brüsselis EK riikide finantsministrid.
*) Pisa uuringud korraldatakse alates a. 2000 OECD poolt iga kolme aasta tagant, nendega mõõdetakse 15-aastaste koolilaste teadmiste taset. Soome on siiani tulnud alati esimesele kohale.