Soome roheliste presidendikandidaat, endine europarlamentäär ja Eduskunna liige, paljude ajalehtede kolumnist Heidi Hautala on mures, et Euroopa Liit (EL) on kaotamas oma ühtset poliitikat ja suunda, mida tõestab see, et Eesti ja Läti on saanud Eesti-Vene piirileppe küsimuses vaid sümboolset tuge.

Kui jälgida välisajakirjandust, siis jääb mulje, et EL identifitseerib end Venemaa presidendi Valdimir Putini ja Venemaaga kahepoolsete suhete kaudu. See teeb uued liikmesmaad, nagu Baltimaad ja Poola, ebakindlaks.

Venemaa president Valdimir Putin on tõepoolest väga osava nipiga lammutamas EL-i. Tema strateegia on see, et ta on lausa otsustava enesekindlusega otsinud võimalusi ajada suurte euroliidu riikide juhtidega kahepoolsete suhete kaudu omi asju. Tema sõbrad on Schröder, Berlusconi ja Chirac.

Nõnda on jäänud mulje, et EL-il poleks nagu Venemaaga asjaajamises ühtset liini ja seatud väikesed euromaad, eriti uued liikmesriigid üsna ebameeldivasse olukorda. Näiteks Eesti-Vene piirileppe küsimustes on EL-i toetus Eestile pigem sümboolne.

Välispoliitika kõrge esindaja Solana, EL-i välisministrid ja parlament peaksid aktiivselt tegutsema selle nimel, et Eesti-Vene piirilepingule kirjutataks alla; mitte nii, et vaadatakse passiivselt kõrvalt, kuidas asjad sujuvad.

Endine peaminister Paavo Lipponen suutis viia Soome EL-i südamesse, teda nähti suurte riikide peaministritega suhtlemas. Ka suhetes Balti riikidega võttis ta malli suurriikide juhtidelt ja lõi lausa perekonnatasandil toimivad suhted peaministrite vahel. Nüüd tundub, et selline eurosolidaarsus ja optimism on kadumas.

Peaminister Lipponen oli tõesti suur EL-i visionäär ja tegutseja, ta lähtus sellest, et kõik Euroopa riigid on võrdsed, olgu see siis suur või väike.

Olen märganud, et Balti küsimuses ollakse justkui vajumas tagasi külma sõja aegsesse atmosfääri. Soomlasest poliitikaekspert ja Postimehe kolumnist Jarmo Virmavirta on soovitanud Eestil suhetes Venemaaga soomlastelt soometumise aja kogemustest õppida. Kas pole see veidi iganenud soovitus?

Kui soovitada aktiivselt sellist kooselu nagu Soomel ja Nõukogude Liidul oli, siis on see pehmelt öeldes taktitu, sest eestlased teavad palju paremini, mis see kooselu tähendab. Soomlaste soometumise aegsed suhted olid paljudele lihtsalt võimalus ajada taga omakasu.

Nüüd on Eesti EL-i liige ja tal pole sellist räpast poliitikat vaja. Eesti peab aktiivselt hoolitsema hoopis selle eest, et tema partnerid EL-is tegutseksid nii, et Eesti ja Venemaa piir, samas ka Euroopa Liidu välispiir, saaks määratletud.

Ka soomlased ja eestlased peaksid siin Läänemere kaldal palju tihedamini koos oma poliitikat ajama.

Kahjuks on sündinud mõnede soome poliitikute hulgas arusaam, et Eesti on suhetes Venemaaga provokatiivne ega oska pidada madalat profiili, ja just see olevat loonud olukorra, et Venemaa väldib piirilepingule allakirjutamist. Mulle tundub, et see räägib Soome poliitikute mõistmise puudumisest. Põhjus, miks Baltimaid nii koheldakse, on hoopis selles, et Venemaa pürib taas suurriigiks, mis pole õiendanud arveid oma minevikuga, vaid esindab vanu, totalitaarse riigi väärtusi. Venemaa näiteks ei ole võtnud esile Molotov-Ribbentropi pakti ega tunnustanud, mida ta okupatsiooniajal Eestile, Lätile ja Leedule tegi.

Soome president ütles hiljuti Armeenias riigivisiidil olles, et ajalukku ei saa takerduda, vaid me peame ehitama riikide koostöös tulevikku.

Ma olin väga üllatunud sellest meie presidendi hoiakust, sest president Tarja Halonenilt kui EL-i liikmesmaa presidendilt oodati armeenlaste vastu toimepandud genotsiidi osas avalikku seisukohavõttu. President aga ütles, et me ehitame armeenlastega tulevikku, mitte ei vaata minevikku. Selline hoiak pole päris aus, kuna inimestel on tähtis tunda, et õiglus võidab ja ainuüksi sellepärast on vaja neist inimsusevastastest kuritegudest rääkida. EL-is on oldud juba 30 aastat sellel seisukohal, et inimõiguste rikkumised, kui need on toime pandud, pole ainult nende maade siseasjad. Ja kuigi need minevikus tehtud kuriteod võivad põhjustada vastakaid emotsioone, peame me võtma riske ja neist rääkima. Kuid kui me lükkame need eemale, kasvatab see inimestes vaid vimma.

Kuidas suhtub Euroopa Parlament taolisesse valusasse minevikupärandisse? Türklased tapsid I maailmasõja ajal Armeenias miljon inimest.

Europarlament on võtnud vastu deklaratsiooni, et Türgi ei saa EL-i liikmeks enne, kui ta peab seisma vastakuti ajalooga ja tunnustama armeenlaste vastu toimepandud genotsiidi. Et pehmendada poliitiliselt valusat dialoogi, võiks mineviku analüüs toimuda ajaloolaste vahelise avaliku arutelu kaudu, ka erinevate kunstiliikide kaudu mineviku käsitlemine lisab empaatiat.

Kas Teie kindel veendumus on, et kui minnakse tulevikku, peab ka ajalooga arved ära õiendama? Soomes on aktiivselt esil olnud ka Karjala teema ja selle võimalik tagastamine Soomele. Kuidas Teie sellesse suhtute?

Kaks aastat tagasi proovisin ma kutsuda kokku kodanikefoorumi, et me hakkaksime ka oma soometumise aegse määrdunud mineviku üle avameelselt arutlema. Algus oli pajulubav, kuid väga kiiresti see uks sulgus. Soomes on hakatud toonitama, et nüüd pole meil enam vaja nii palju arutada, me läheme tulevikku.

Karjala küsimuses olen ma arvamusel, et meil, soomlastel, on venelastega sellest võimatu rääkida enne, kui Venemaa pole oma minevikku läbi analüüsinud. Ma olen teise põlvkonna karjalane, see konkreetne territoorium ei tähenda minule emotsionaalselt nii palju. Samas pean ma õigeks, et Soomes on paari viimase aasta jooksul selle teemaga aktiivselt tegeldud. Tehakse filme ja ilmub raamatuid. See on tähtis psühholoogiliselt ja empaatia seisukohast just neile inimestele, kes on seda ebaõiglust otseselt kogenud.

Meil on mõned asjatundjad olnud sel arvamusel, et Soomes, võrreldes teiste sama majandusliku arenguga riikidega, on palju perevägivalda. Arvatakse, et see tuleneb sellest paisunud frustratsioonist, mis on seotud soome meeste sõjakogemusega. Teemat on alles nüüd järgmise põlvkonna probleemide kaudu avalikkuses käsitlema hakatud. Eestis on kindlasti mineviku vägivald jätnud perepsühholoogiasse oma jälje. Sõjavägivald mõjutab inimeste elu vähemalt kolmanda põlvkonnani.

Mis te arvate roheliste partei presidendikandidaadina, kui tugevalt mõjutab Venemaa energia tulevikupoliitikat siin Läänemere ääres?

Mind on ärritanud see, et Soomes ehitatakse uut tuumaelektrijaama põhjendusega, et siis pole me Venemaa energiast sõltuvad, tegelikult aga ehitatakse Sosnovõi Borist Kotkasse energiajuhet.

Märkmed: