Peep Pillak ajaloolane - arhivaar
Eesti Keele Instituudis (Tallinn, Roosikrantsi 6) 7. märtsil kell 17.00 toimuva ettekande kokkuvõte
Möödunud aasta 6. detsembril tähistas Soome Vabariik oma iseseisvuse 100. aastapäeva ja mõni kuu hiljem, käesoleva aasta 24. veebruaril, tähistas Eesti Vabariik oma 100. sünnipäeva. Sõjalise jõuta ei oleks sündinud ei iseseisvat Eestit ega Soome riiki. Iseseisvuse saavutamisel ja selle eest seismisel on olnud mõlema rahva jaoks olulise tähendusega väljaspoolt saadud poliitiline, majanduslik ja sõjaline toetus. Viimase puhul on relvade, laskemoona, sõjatehnika ja –varustuse tarnete kõrval oluline osa olnud vabatahtlike abil.
Eestlased ja soomlased on hõimurahvad ning läbi ajaloo rasketel hetketel ikka üksteist toetanud. Nii osales ligikaudu 3500 Soome vabatahtlikku Eesti Vabadussõjas, saabudes meile appi kõige kriitilisemal hetkel, 1918. aasta lõpupäevadel ja 1919. aasta alguses, kui pool Eestit oli juba pealetungivate bolševike võimu alla langenud. Eesti Vabadussõda lõppes võidukalt 2. veebruaril 1920, mil Tartus kirjutati alla rahuleping Nõukogude Venemaaga. Soome sõlmis rahulepingu Nõukogude Venemaaga samuti Tartus, kuid alles 14. oktoobril 1920. Huvitaval kombel on soomlased viimasel ajal hakanud oma iseseisvuse eest peetud sõda üha enam nimetama „sisälissota“ ehk siis kodusõda, kuigi rahuleping sõlmiti mitte riigisiseste sõdivate osapoolte, vaid kahe riigi vahel.
On öeldud, et astudes, relv käes, koos soomlastega ühise vaenlase vastu Talvesõjas ja seejärel Jätkusõjas, tasusid Eesti vabatahtlikud meie auvõla põhjanaabrite ees. Teise maailmasõja ajal Soome sõjaväes teeninud 3350-t meest hakati pärast kodumaale tagasipöördumist augustis 1944 kutsuma „soomepoisteks“ ja nii kutsutakse neid tänase päevani, kuigi eluaastaid on neist „poistest“ noorematel 90 ringis.
Pragmaatilised poliitikud ja ajaloolased on arvanud, et ükski rahvas ei lähe sõtta teise rahva eest omakasu silmas pidavate kaalutlusteta. Vabatahtlike sõdimine väljaspool kodumaad võõraste lippude all ei ole maailma ajaloos midagi erakordset. Kas aga hõimuvellede soomlaste ja eestlaste relvavendluses võib leida midagi ainulaadset?
