Martti Issakainen, Soomepoisi elurännak. Logos, Tallinn 2002. 248+13 lk fotosid.
1994. aastal ilmus Soomes Martti Issakaineni raamat soomepoisist ja pastorist Paul Saarest tiitliga „Toinen vyöttää sinut“ (Teine vöötab sind). P. Saar oli 1947. aastal laialdaselt Soomes ja pagulaseestlaste hulgas tuntuks saanud kui Soome armees võidelnud eesti vabatahtlik, kes oli rahu tulles Soome jäänud ja seal kommunistliku siseministri poolt arreteeritud koos teiste vabatahtlikega ja N. Liidule välja antud. Sündmus põhjustas Soomes rahulolematust, kus valitsuselt nõuti aruandmist, kuna venelased polnud üldse neid välja nõudnud.
Autor Martti Issakainen avab raamatu 16. oktoobri õhtuga 1947.a., kui Saare perekond oma kodus — Paul, abikaasa Martta ja poeg Pekka ootavad sõpru külla. „Külalised“ tulevadki, need olid kuus sünget meest, kes tutvustasid end kui riikliku politsei teenistujad, kes tulid läbiotsimist tegema ja arreteerima. Väga iseloomustav oli väikese poja küsimus: mis need pahad onud meie kodus teevad? „Onud“ tegid väga põhjaliku läbiotsimise, olles huvitatud kirjavahetusest. Kui kõik nurgad olid läbi otsitud, öeldi Paulile: „Teie tulete kaasa!“ Käed pandi raudu ja tee viis Soome riikliku politsei, Valpo peakontorisse.
Paul Saar polnud ainus, kes arreteeriti, neid oli 14 sõdurit, kes olid sõja lõpul valinud Soome uueks kodumaaks, enamus romantilisil põhjusil, olles uskunud, et Soome riik hoiab oma endiste sõdurite õigusi. Lausa irooniline oli, et soome politseinikud süüdistasid mehi sõjas nende riigi vaenlase vastu. Mehed küsisid: kas see oli Soome riigi tänu?
Ülekuulamine kestis üle kuu ja mehed lootsid mingisugusele vabanemise võimalusele. Vangistusele järgneval päeval kogunes Helsingi Ülikooli usuteaduskonna kursus Suurkirkko kabelisse, kus üks üliõpilasist teenis liturgias, teine jutlustas ja kolmas mängis orelit. Hilisem Soome piiskop Martti Simojoki ütles: „Eile arreteeriti teie kaaslane Paul Saar. Nüüd kõik põlvili ja palvetama tema eest!“ Paul tundis, et kaaslaste eestpalve kandis teda. Vanglas olles kasutati Pauli usuliseks tööks, ta sooritas veel tegemata leeritunni praktika ja täitis sellega kõik nõutavad praktilised tööd. Ta oli õppinud kaks aastat Tartu Ülikoolis, siis oli neli aastat sõjas ja 1944.–47.a. oktoobrini Helsingi Ülikoolis, mis jäi siiski lõpetamata.
Paul Saare traagika väljendus ta abielus, mis oli 1942.a. sõlmitud ega saanud pikemat püsivat eluvormi. Kord liikus juba kuuldus, et N. Liit ei loe legaalseks eestlaste, ingerlaste ega muude nõukogude rahvaks loetavatega abiellumist. Meeste ülekuulamine kestis pikaajaliselt. Pauli kongikaaslased olid Alfred Karu ja Kolga vallast pärit Arthur Sankman.
Ka A. Karu oli abiellunud soomlannaga. Ülekuulamise ajal suri nende väike poeg ja isale võimaldati minna matusele. Sõbrad organiseerisid põgenemise, mis ka õnnestus, kuid muutis valvurid väga ettevaatlikuks ega andnud sama võimalust enam teistele, kuigi nad katsetasid Helsingi tänavail jooksu minna. Kogu küsimus muutus lõpuks selliseks, et Soome oli sundseisundis väljaandmiseks. Enne äraviimist tegid neli meest veel põgenemise katse, kuid kaks saadi kohe vangla ees, kolmas kõrval maja hoovis kinni; neljas jõudis kaugemale, kuid sattus erariides politseiniku ette, kes omal algatusel ta vahistas.
Jaanuari lõpupoole jõudis äraandmise aeg kätte. Abikaasa kirjutas lahkumisel: „17. jaan 1948. Kallis Paul, kuhu iganes Sa lähed, olen igal hetkel Sinuga.“ Rongi lahkumise aeg ja koht hoiti salajas, vältimaks rahva rahutust. Paul oli kongis nelja mehega. Henrik Meremaa sosistas kaaslasile: vaadake poisid! Ta käes oli käeraudade võti, millega avas nelja mehe käerauad. Kui saabus üleandmise aeg ja mehed seisid viimast korda soome valvurite ees, viskasid nad ahelad uhkes kaares soome politsei jalgade ette: säh, soomlased, võtke oma käerauad!
Pärast sellist haaravat sissejuhatust alustab autor P. Saare noorusest, kasvamisest pastori vaimulikus perekonnas. Juba lapsena sai talle lähedaseks juhtum Eesti Vabadussõjas. Isa oli Patarei vanglas kohanud soomlast, Pohjan Poegade soome vabatahtlikku, kes oli arusaamatu vahejuhtumi tõttu mõistetud surma. Vang oli palunud, et pastor hingehoidjana kirjutaks talle armuandmise palve, seejärel riigivanem vabastas süütult surmamõistetu, kuna selgus ta süütus. Noorele poisile oli see kogu eluks elavalt meelde jäänud.
Isa teenis sel ajal rändjutlustajana ja perekond oli suur; õed õppisid klaverit, Paul viiulit. Perekond kuulus Tallinna Jaani kogudusse. Paul käis seal pühapäevakoolis ja leeris. Ta õppis Gustaf II Adolfi gümnaasiumis, mille lõpetas 1937 ja alustas sõjaväeteenistuse aega, kus ta sai reservohvitseri väljaõppe. Seejärel alustas Tartu Ülikoolis usuteaduse õppimist. Kooli ajal olid suureks Soomega sidujaks külaskäigud Soome ja tutvumised sealsete inimestega. 1939.a. sai tuttavaks soomlannaga, kes tema ellu jäi keskseks isiksuseks nii abikaasana kui ka pereemana. Autor annab ülevaate ka Eesti kaasajast koos baaside lepinguga ja Soome Talvesõjaga, mil õppis Tartus usuteadust. Kui Eestis toimus sakslaste Saksamaale asumine ja soomlastel venelastega algas sõda, pakkus Paul end Tallinnas Soome saatkonnas vabatahtlikuks Soomes, kuid sõjategevuse tõttu isegi kirjavahetus katkes. Kuid laht külmus ja jäädigi paati ootama. Sõda lõppes enne kui laht sai jäävabaks. Paul kasutas viimast võimalust Marttaga kihlumiseks.
Maailmasõda süttis juunis, sakslased okupeerisid Eesti. Mobilisatsiooni ohu tõttu tekkis metsvendlus, kus ühed hoolsamad olid seal Soome raadiouudiste kuulajad. Nad olid alul sakslastele tee ettevalmistajaiks ja mõneti olid Eestis kohti vabastanud. Paul ootas sakslasi Pärnu lähedal maantee ääres, kus esimene saksa sõdur teda tumedate juuste tõttu pidas juudiks.
Pauli haaras sakslaste kutse Org. Todti vahipataljoni Pihkvas, kus leitnant Saar sai üksuse ülemaks. 1942.a. sügisel kirjutas puhkuseavalduse, millega käis Soomes ja abiellus seal kihlatuga. Kuigi võinuks jääda Soome, läks ta oma üksuse juurde tagasi ja ütles seal, et abiellus soomlannaga ja tahtis nüüd Saksa armeest lahkuda, liitumaks Soome armeega. Alul sakslane vihjas mingile segadusele ja siis märtsi algul Paul arreteeriti ja peeti poolteist aastat vanglas. Talle pakuti langevarjuri kohta venelaste tagalasse hüppamiseks, kuid ta nõudis endisesse väeossa tagasi viimist. Pääses siis ingerlasena Soome ja asus just enne suurrünnakut sõjaväkke. Kirjeldab siis JR200 võitlusi Soomes ja kodumaal ning uuesti Soome pääsemist oma abikaasa juurde ja Soome ülikooli usuteadust õppima.
Venelasile väljaantuna algas kohe ülekuulamine Viiburis. Teisel päeval jagati vangid kahte gruppi. Väiksema grupi mehed viidi vangidena Eestisse ja sealt otseteed Siberisse; teine grupp viidi rongiga Leningradi ja sealt Balti vaksalisse Tallinna minevat rongi ootama. Selle grupi vanemaks määrati P. Saar. Pauli kirikutöösse süvenemise kirjeldus annab vägagi hea ülevaate kirikuelust nõukogude ajal, kui paljud vaimulikud olid lahkunud, teised ära viidud. Paulil tuli minna kohe Märjamaale jutlustama, kus koguduse õpetaja oli arreteeritud. Vaimulike puudus oli suur, kohe tuli minna ka Tallinna Kaarli kirikusse teenima. 9. mail 1948 ordineeriti Paul Tallinna Toomkirikus ja talle anti töökohaks Vändra ja Tori kogudused. Autor annab igast kohast rääkides selle ajaloo ja olmeloo. Ühel päeval (25.03.1949) jooksis organist paanikas õpetaja juurde: „Inimesi viiakse ära!“
Ka Paul tundis enese ümber jälitajate silmi, kuni 24. veebr. 1953 KGB poolt sisse piirati, arreteeriti ja viidi Pagari keldrisse. Siis algaski soomepoisi elurännaku osa KGB haardes. Juba juuni alul loeti ette sõjatribunali otsus 25 aastat sunnitööd Siberis.
Pauli tugevus seisnes tema usukindluses, mida ta ka kaaslasisse sisendas salajaste teenistustega. Tugev töörühm kulutas vanglapäevi nii, et ta 25. aug. 1956 oli oma aja ära teeninud. Selle pikkuseks jäi kolm ja pool aastat. Paul lootis, et vangistusest vabanedes pääseb ta oma abikaasa juurde Soome, käies isegi Moskvas sellekohaseid sooviavaldusi täitmas. Vabanedes ei antud tagasi endist töökohta, vaid anti Varblasse õpetaja koht; seal tuli alustada kiriku korrastamisega, kus parteilased intrigeerisid ja kiusasid. Ei antud õpetajale ka eluruume, mistõttu nad koos kirikuteenriga ehitasid väikese elamu, saades abikaasalt ja õdedelt abi. Varblasse tulekuga andis viimase eksami Usuteaduse Instituudis. Ka tegi katseid Soome pääsemiseks, kuid tulemusteta. Küll sai abikaasa turismiloa Eestisse. Edaspidised katsed tühistas raadiouudis: teade autoõnnetusest Helsingis, kus Pauli abikaasa sai surma. Pojaga kohtus Leningradis.
Varakult leseks jäänuna oli mõttes perekonna loomine ja valik sai tehtud kunagisest leeriõpilasest, kes oli 14 aastat noorem. 24. veebr. 1965 laulatati nad Varbla kirikus. Ja perekond kasvas, tütrele anti nimeks Anna, kes on vaadeldava teose üheks tõlkijaks. Edasi viidi Paul Hageri koguduse õpetajaks.
P. Saare viimaseks suureks tööks oli Ingerimaale Jumala sõna viimine ja usuline teenimine, kuigi Petroskoi asus väga kaugel, kuhu reisiks kulus 17 tundi. Kõigi raskuste kiuste teenis ta seal üle kaheteistkümne aasta.
Viimases osas vaadeldakse Eesti kiriklikke olusid ja P. Saart kui legendi Nõukogude elus. Selles tõuseb ta esile suure isikuna oma kindlate uskumuste ja vastupanuvõimega. Lisaks seob ta oma jutustuse 18. aug. 1991 Luumäel toimunud sündmustega. Ka pensionieas elab Paul vaimulikke abistades ja Soomes jutlustamas käies. Septembris 1994 laulatas ta oma tütre, kes on lõpetanud Tartu Ülikooli eesti ja soome filoloogina ning Usuteaduse Instituudi. Esimesest abielust poeg Pekka on arst.
Raamat ilmus soomekeelsena 1994. Raamatu on tõlkinud Lea Jürgenstein ja Anna Humal. Autori teksti on Paul Saar täiendanud. Kuigi raamatu trükikohta pole märgitud, võib trükivigade tõttu siiski arvata, et seda tehti Soomes. Raamat annab lähedase pildi eesti kiriku võitlusest kommunistlike ametimeestega, nende visast vastupanust vaatamata kannatustele vanglais ja laagreis, näidates, et neil, keda Jumal on vöötanud, on tugevus vastupanuks.
Soomepoisi elurännak kiriku teenistuses
Kultuur
TRENDING
