Surutise kiuste jätkub Eestis pulbitseval raamatuturul üleujutus. Ka mälestusraamatuid trükitakse lausa lademeis. Mõni neist paneb kahetsema raisatud paberipuitu ja trükivärvi, kuid Raul Kuutma „Wabariigist vabariigini“ (Tallinn, Varrak, 2009, 335 lk; 280kr) soojendab südant ja on ka kõige nõudlikumale ajaloohuvilisele soovitatav.
1924. a. Virumaal sündinud insener Raul Kuutma on üks tuntud soomepoisse, Soome Sõjaveteranide Eesti Ühenduse auesimees ja ajalootoimkonna juht. Ta on mais 2008 valmis kirjutanud ja täpselt aasta hiljem sini-must-valgete kõvakaante vahele saanud mälestused, mis pole tema esimene raamat. Lisaks on Kuutma soomepoiste teatmeteose „Vabaduse eest: soomepoiste lühielulood“ üks koostajaid; seda eritles ilmumise järel arvustaja Hellar Grabbi:
„... Umbes kolmandik [soomepoistest] ei tulnud augustis—septembris 1944 tagasi kodumaale Eestit kaitsma [---] vaid siirdus Rootsi. Tagasitulnute saatus oli erinev.
Paljud langesid lahingutes Tartu all või Narva rindel, Maardus, Keilas, Sileesias jm.
Osa pääses Läände. Paljudest said metsavennad, mitmed langesid. Mitmed võeti vahepeal isegi Punaarmeesse. Osa suleti pikkadeks ja ränkadeks aastateks Venemaa orjalaagritesse, kus paljud hukkusid, teised pääsesid lühema vangistusega.
Osal õnnestus pääseda sellest hoopis ja lülituda sõjajärgsesse Nõukogude ellu.“ (Hellar Grabbi „Soomepoiste sõjasõit“ — Sõnumileht 15. III 1998 — Rmt: Eestlaste maa. Tartu, 2004, lk 369)
Kuutma näol on niisiis tegu tagasitulnud soomepoiste viimse kategooriaga, ja nagu tema mälestuste raamat kinnitab — tõemeelse inimesega, kes otsib ega leia põhjust oma valikuid kahetseda.
Kuutma sõnul on ta „saatuse soosik“, kes vene ajal „tulekandjana tuule käes“ ei lasknud omariikluse usul sisimas kustuda. Erinevalt oma (sõja)velledest läks tal korda vältida hukku punaste orjalaagris ja ka vahistamist.
Kas ka julgeoleku seatud võrkudest pääseda, seda tasub uurida raamatust. Ent ei maksa eirata iseloomulikku vahetegemist — Kuutma raamatu lk 207 tsiteerides — ühelt poolt „meie...“ ja teiselt „NSVL-i julgeolekukomiteel“... Kindlasti ei säästnud saatus teda majanduslikust kollaboratsioonist, mida Kuutma tõdeb kaudselt, aga korduvalt, juba mälestuste sissejuhatuseski:
„Hakkasin töötama [Nõukogude] riigi heaks, mida vihkasin. Legaalselt puudus igasugune võimalus midagi muuta, sellest võis vaid mõelda,“ meenutab Kuutma ja lisab, et leidis „kompromissi, mis andis rahu igapäevaellu — töö tuli lahutada poliitikast, leida võimalus väliselt poliitiliselt neutraalseks jääda, ohjeldada emotsioone, et need olukorrale vastaksid. Põhiline oli ellu jääda ja täita kuidagi elementaarsed kultuurivajadused. Aga identiteedi kallale ei saanud see [soveti]võim kuidagi tulla, see [eestimeelsus] asetses liiga sügaval.“ (Lk 12)
Kirjastuse reklaami järgi on Raul Kuutma „inseneride sõjajärgse põlvkonna üks silmapaistvam isik“, kes jõudis „wabariigi“ ajal õppida Sagadi algkoolis ja Rakvere reaalkoolis ning hiljem Tallinna Tehnikumis elektrotehnikat; kes saksa ajal 1943 pages võõrväkke värbamise eest üle lahe ja läks vabal tahtel Soome väkke ning aasta pärast naasnuna võitles relva-SS-i 20. (Eesti) diviisis Tartu all ja osales võidukas Pupastvere lahingus; kes vene ajal TPI inseneridiplomi saavutanuna tegutses 4 kümnendit Eesti NSV tööstuse keskastme juhina, alul mh Kehra Tselluloosi- ja Paberivabrikus ning viimati EKE Tööstusvalitsuses; kes Eesti taasiseseisvumise, st vabariigi eel jõudis pensionipõlve ja siiski lüüa kaasa Eestimaa Rahvarindes perestroika toetuseks ja tegusalt lülituda sõjaveteranide, kunagiste vabadusvõitlejate liikumisse.
Raamatu peatükkide pealkirjadki – „Elektritsehhi ülemuseks“, „EKE Tööstusvalitsus isemajandavaks ettevõtteks“, „Kehra kombinaadi asjaajamine eesti keeles“ – viitavad, et see on sovetisüsteemi ka ülalt valgustav ja seestpoolt seletav raamat, kus mõistetav eneseõigustus toonitab autori eestimeelsust eluterve kollaboratsiooni vabandusena.
Kuutma on meenutused üles kirjutanud soravalt, suurema keerutamiseta ja nii laia ühiskondliku haardega, et kui raamatu toimetaja (Anne Velliste) sisse lastud apsud mõne aastanumbriga ja mõned müüdid (nt tankidest Tallinna teletorni all augustis 1991) välja rookida saaks, võiks raamatut Eesti kommumineviku abilektüüriks soovitada.
Kuutma mälestusi illustreerivad fotod Soome Sõjaveteranide Eesti Ühenduse ja autori enda arhiivist, kes on muide harrastuspiltnik. Aga enim püüab pilku raamatu kujundaja (Päivi Palts) õnnestunud töö.