Juunikuu teise teisipäeva kokkutulekul, 14. juunil meenutasid soomepoisid aastate eest samal päeval toimunud küüditamist, mida sõnavõtja nimetas tähtsamaks päevaks Eesti ajaloos. Kokkutuleku avas esimees Ylo-Mark Saar.

Esimees tutvustas lühidalt ühe järvalasest soomepoisi elukäiku, kes 1943. a põgenes üle Soome lahe ja astus Soome sõjaväkke, teenis rügemendi neljandas kompaniis Kannasel ja Viiburi lahel, läks rügemendiga tagasi Eestisse, sai lahingus Tartu all haavata, viidi Saksamaale, kust asus edasi Kanadasse.

Ülo Sipsaka meenutas oma elus olnud küüditamispäeva ja imekombel pääsemist. Kõneleja nimetas, et täna on suur päev. "Sel päeval kaotasin isa, kui meid koos viidi Tamsalu jaama ja paigutati raudteevagunisse Venemaale viimiseks. Ema suutis mind kuidagi sealt päästa, kui olin kaks päeva olnud vagunis. Ja pääsemist peangi oma teiseks sünnipäevaks." Ülo esimene sünnipäev on 24. august 1924 Järvamaal, Pede talus, Sepa külas. Talus üles kasvavat noorukit huvitasid talutööd. Keskkoolis õppis ta saksa keele selgeks, ema tahtis teda pianistiks õpetada, aga selle lõpetas lahing Tartu all, kus ta käsi sai vigastada. Järgnes aeg Belgias vangilaagris, kus tuli hoolitseda 40 saksa ohvitseri eest, kes kannatasid alatoitluse all. Üks neist tegi talle horoskoobi, mis ennustas tulevasi sündmusi ja elukäiku, millest enamus on täitunud.

Järgnes usuteaduse õppimine Balti ülikoolis ja tegevus eesti luterlastega. Ta oli abiks „Kirikulehe“ ja „Lux Aeterna“ väljaandmisel. Saksamaalt tuli väljarändamine Kanadasse, siin pildiraamitööstuse asutamine, mille tooteid peeti parimaiks ja kus ta oli tegev pensionieani.

Peale kohviaega vahendas Hjalmar Pärisvä oma tähelepanekuid äsjasest läbi kodumaa linnade tehtud ringsõidust, mis lõppes Sõrve säärel. Rakveret läbides pidas ta seda linna kauniks ja lähedaseks. Tarvanpea kujule on graveeritud ka siinsete annetajate nimed.

Lõpuks õnnitleti sünnipäevalisi - Peeter Kaups, Raffi Moks ja Edgar Walk.

Märkmed: