11. märtsil 2014 kogunesid Toronto soomepoisid koos abikaasadega, kokku oli neid 26, Eesti Majja, et pidulikult tähistada Soome Kaitseväe Jalaväe Rügemendi JR 200 70-ndat aastapäeva. Seekordne kokkutulek toimus Eesti Maja galeriisaalis sooja lõunaga ja huvitava kavalise osaga. Ja olgugi, et väljas valitses tugev talv, aitasid laudadele asetatud kaunilt õitsvad tulbid kevade ootust ülal hoida.



Avasõnas nimetas klubi esimees Ylo-Mark Saar, mis on lühendatult siin ära toodud, et ametlikuks Eesti Vabatahtlike Rügemendi asutamise ajaks võib lugeda Ülemjuhataja käskkirja tema allkirjaga 8. veebr. 1944. Rügemendi nimeks sai Soome Kaitseväe Jalaväe Rügement 200, mis koosnes kahest pataljonist ja granaadiheite, tankitõrje, side- ja pioneerkompaniidest, kuhu kuulusid 2660 meest – vabatahtlikke Eesti noori. Y. Saar jatkas: „Olukorrad muutusid: 9. juunil 1944 tungis Soomele peale Punaarmee, ja Rügement läks sõtta. Teiseks, Idarinne jõudis Eestisse, ja mehed tahtsid minna koju maad kaitsma. Rügement likvideeriti. Vaatamata rügemendi lühikesele tegevusajale, teenisid umbes pooled soomepoistest Soome Kaitseväes üle 1 ½ aasta. Ülemjuhataja Marshal Mannerheim tänas rügemendis ja mereväes teeninud vabatahtlikke kirjalikult.

JR 200 veteranidena võime rahuldusega tagasi vaadata sellele ajale, kus võitlesime Soome vabaduse eest, ja Soome ei ole kunagi meie abi unustanud. Sellega maksime ka Eesti Vabadussõja-aegset verevõlga – 180 soomepoissi jäi selle 1 ½ aastaga puhkama Soome mulda.

Pärast Eesti vabanemist 1991 on Soome riik kõiki Eestis elavaid soomepoisse majanduslikult toetanud, kosutanud neid puhkekodudes, tegevust rahaliselt toetanud jne. Soome veteranidega Kanadas oleme aastaid

pidanud häid suhteid. Nad on meie klubi tegevust toetanud tänaseni. Osa meist on käinud ka Soome puhkekodudes tervist kosutamas.

Samal ajal, mil oleme tähistamas Rügemendi 70-ndat aastapäeva , on meie idanaaber jälle väga rahutu, sellepärast palume Eestile Looja õnnistust ja tema juhtidele tarka meelt meie rahva kõige kallima vara – rahva vabaduse – hoidmiseks,“ lõpetas Ylo-Mark Saar.

Seejärel tegi Edgar Marten tõsise, kuid südamliku lahkunute mälestamise ja lauldi koos „Mälestuspalves ristatud käed“, mille sõnad on kirjutanud Hannes Oja. Juubilaridest rääkis Raffi Moks. Selle aasta juubilarid on enamuses 90-nesed. Kohal oli paar aastat noorem märtsi-sünnipäevaline Leo Seim.

Kõnelejaks oli kutsutud Chicagos elav soomepoiss Taavi Kaups. Elukutselt insener nagu Ylo-Mark Saar, andis temagi väga täpse ülevaate

JR 200 algusest ja tegevusest. Oma kõnet alustades rääkis ta, kuidas Rootsis temalt keegi küsis: „Kas oleksid läinud Soomest tagasi Eestisse 1944. aasta augustis, kui sa oleksid teadnud, milliselt see kõik lõpeb?“ Ta oli andnud sellele vastuse, ja lubas kõne lõpul meiega seda jagada. Kõneleja jutustas poiste Soome minekust, märkides, et talv 1939/40 ja järgnevad kaks talve olid väga külmad. Kogu Soome laht külmus, mis võimaldas julgematel suuskadel või kelguga või koguni jalgsi Soome minna. Alates 1943 aprillist tehti seda mootorpaatides. Ligikaudu üks reis igal ööl, välja arvata suvised kuud. Oli julgeid ja järjekindlaid viijaid, paadimehi, kalureid, kes neid reise tegid. Esimene suurem laine, umbes 150 meest kummaski kuus, saabus aprillis ja mais 1943. Kõik läksid JR 6-de, hiljem Vallila pataljoni JR 47-s. Novembris oli Soome kaitsejõududesse astujate arv üle 570 ja 1944. aasta jaanuaris 270 ringis ning veebruaris üle 400. Need, kellel puudus varem sõjaline kogemus, saadeti väljaõppele, teised, kes sõjaväes teeninud, saadeti Jalkalasse.

Kõneleja jutustas ka enda Soome minekust, kus ta neli päeva pärast saabumist oli juba Soome kaitseväe vormis, ilma igasuguse dokumendita.Varsti oli ta teel koos grupi soome noorsõduritega Porokyllä, kuhu veidi varem olid jõudnud ka teised eesti poisid. Sellest oli tal meeles kaks, õieti kolm asja – igal õhtul oli õhtupalvus enne kui barakkidesse magama mindi, lauldi „Kalla, kallis Isa käsi“ ja kersantti või vääpeli luges Meie Isa palve. Nii oli see ka hiljem mujal. Soomlaste sügav usklikkus avaldus ka nende kaitsejõududes. Teine oli Soome sõdurivande andmine, mida tegime koos soomlaste ja 350-400 kaasmaalasega. Tõotasime ja vandusime Jumala nimel kaitsta ja võidelda Soome vabaduse eest. „Alokaist“ olid saanud „sotamiehet“. Kolmas oli tutvus kaerapudruga ja mehuga. Mõne nädala pärast, 11. detsembril, asusid kõik eestlased rongile Taavettisse sõiduks, 26. Koolituskeskusesse. Seal jaotati poisid juba eriüksustesse täiendavat õppust saama. Taavi lisas veel: „ Minu päevikus sellel ajal on palju ootust ja lootust, et Eestit vabastama minna ning sõdima venelaste vastu, kes ähvardasid üle piiri trügida. Mu sooviks on – nii olen kirjutanud – , et kodumaa saaks ise oma asju ajada ning maa oleks rahus. Samuti oli mul mure armsate vanemate, vendade ja pisi-õe pärast. Kõneleja tõi esile praeguse poliitilise olukorra maailmas. See kutsub mõtlema palves meie kodumaale, ja meenutades hümni kolmanda salmi algust – Jumal on, kelle valve ja hoidmine tõeliselt midagi tähendab.

Ja lõpuks vastus sellele küsimusele, mis esitati Rootsis 1946. aastal: Kas oleksin tagasi Eestisse läinud, kui oleksin ette teadnud, mis saab aset leidma? – Vastasin küsijale, et kindlasti oleksin läinud, ükskõik mis ka juhtuda võis ja ka juhtus. Minu mõtteks oli, et oleksin mingil määral, ka kõige pisemas ulatuses midagi suutnud teha kaasmaalaste ja Eesti heaks. Nii ka praegu, kui vahest kõik paistab tume, teeme, mis suudame meie kodumaa heaks!“

Muusikaline osa oli meie eesti ühiskonnas hinnatud ja armastatud muusikute käes. Vokaalsolistina esines Avo Kittask ja teda saatis klaveril Charles Kipper. Esimeseks kuulsime Evald Aav’a laulu „Tervitus kevadele“ Henrik Visnapuu sõnadel, teiseks Tuudor Vettik’u „Nokturn“ Kersti Merilaasi sõnadel, lisapaladena veel kaks kaunist eesti heliloojate laulu. Väike saal, kus kunstinäituse ajal ripuvad maalid, oli seekord täidetud laeni kõlava helikunstiga. Ei saadud ka lahkuda ilma ühislauluta. Nii kõlas veel „Meil merivood on vabad“ ja lõpuks soomepoiste oma laul: „Teid me tervitame kodumaa metsad“ (Endel Stafenau). Lõppsõna oli Paavo Loosbergilt.

A.K.

Märkmed: