Armsad relvavennad, lugupeetavad külalised, tervitan teid Soomepoiste Liikumise 68. aastapäeva tähistamise puhul! See on aeg, kus nagu igal aastal, langetame vaikselt pea nende mälestuseks, kes meid on jätnud siia meie ühiseid aateid edasi kandma. See on aeg, kus vaatame tehtud aasta tööle, mida meie ja meie aatekaaslased on teinud, et meie ühist võitlust edasi kanda. Vaadates möödunud aastat kui Soomepoisid ja kui eesti rahva killuke siin kaugel Kanadas, leiame paljut, mille eest öelda “Aitäh!” nii meie oma ridades olevatele relvavendadele või meie sõpradele kes nii eesti-, soome- või mõnes muus keeles on aidanud ja aitavad lukku lüüa, levitada ja tulevastele põlvedele salvestada seda aatevalda ja võitlust, millele aluse panime II Maailmasõja käigus.
Samal ajal peame teadma, et kõik ei mõtle nii kui meie. Moodne informatsiooni tehnoloogia lubab, lisaks paberil trükitule, elektrooniliselt levitada kõike ettekujutatavat, et heita halba varju meie liikumisele, meie omavahelisele läbikäimisele või meie isadele, Vabadussõda kaasa arvatud. Näitena võin tuua praegu eesti- ja saksakeelses ajalookirjanduses levitatavat uurimist, õigemini müüti, et Landeswehri sõda alustasid või provotseerisid eestlased rahumeelsete sakslaste kallal. Lause Laidoneri käskkirjas: “meie ei alusta sõda, ei lase esimest lasku” on silmapaari vahele jäetud. Siin soovitan võrrelda meie elektroonilises ajakirjanduses publitseeritud eesti- ja inglisekeelseid tekste – kodu-lehekülgi. Kui need ei klapi, siis on selle organisatsiooniga midagi, mis ei klapi.
Aga nüüd meie teema juure. Tunneme kõik JR200 ajalugu, olen sellest raamatuid lugenud nii eesti- kui soome keeles – aga et JR200 sapöörirühmas oli 54 meest, kes nad olid, mis nad tegid ja paljud neist on elus, seda loen esimest korda ja soome, mitte eesti allikast. Olgu siinkohal öeldud tänu pioneerkapten Risto Kurki’le Tamperest. Ta on kirjutanud soomepoiste eluseiklustest kümneid ajalehe artikleid ja teinud 15 isiklikku intervjuud, mis on avaldatud läbi aastate ajalehes Keskisuoma-lainen ja teistes lehtedes. (Näteks Paul Saare ja Uno Mändla mälestustest). Mitmed kümned korrad on Risto külastanud Eestit, et kohtuda soomepoistega, oma sõprade-ga. Hyvä Risto – Kanada soomepoisid saadavad sinule oma kõige paremad soovid ja soojemad tervitused meie 68. aastapäeva tähistamiselt.
Veteranide ajaleht “Sotaveteraani”. Selle kõrgetasemelise ajakirja 23. veebruari 2011 ilmunud numbrit võib eriliselt esile tõsta. Leht hakkab avaldama jätkusõja sarja, mis kestab 2015 kevadeni. Kui selles lehes olev esimene osa sarjast on näidiseks, siis sellel 30 numbris ilmuval sarjal pole praegu võrdset. Soomepoisid leiavad käsitlust mitmes artiklis – Viimsi puhkekodu on lisatud Soome veteranide terviseparanduse asukohtade võrku. 2011. a. sügisel saavad sõjaveteranid kolmel korral osalistuda kahenädalalistel puhkeretketel.
4. detsembril 2010 tähistati Tallinnas Soome Vabariigi 93. aastapäeva. Uno Järvela eestvedamisel käidi Metsakalmistul mälestamas “Igavikku lahkunud soomepoisse”. Pärjapanijate seas oli Soome kaitseminister ja Soome suursaadik. Piduliku kontsertaktuse Rahvusraamatukogus avas jällegi Uno Järvela. Soome hümn lauldi Karjala puhkpilliorkestri helide saatel. Peokõne pidas Soome kaitseminister Häkämies. Mitmete tervituskõnelejate seas olid Eesti kaitseminister Aaviksoo, Soome suursaadik Härnönen ja mitmed veteranide ja teised esindajad Soomest. Soome kaitsejõudude juhataja kinral Puheloise kirjaliku tervituse luges ette kaitseatašee everstiluutnatti Pekonen. Tunnustuste saajate hulgas oli uusi soomepoiste liikumise auliikmeid ja laualippude saajaid. Kontsertosa täitsid Karjala puhkpillide orkestri kõrval mitmed soome solistid. Kontsertaktus lõppes Stafenau lauluga “Teid me tervitame kodumaa metsad”.
Saadame Kanada Soomepoiste tervitused Uno Järvelale ja kõikidele soomepoistele Eestis. Aitäh Nyyrikki Kurkivuorile aktuse ülevaatliku kirjapaneku eest.
Kari Nummila sulest leiame terve lehekülje pikkuse artikli “Raul Kuutma – kahden maan kansalainen”. Kuutma oli kaks päeva Soomes, Loimaal, esinemas kõnedega veteranidele ja üldpublikule Soomepoiste panusest Soome sõjas ja eesti rahva kannatustest Nõukogude okupatsiooni all. Hästi vastuvõetud esitused lõppesid viitega praegusesse olukorda, kus oleme NATO liikmena valmis oma maad kaitsma.
Oma 68-ndal aastapäeval saadavad Kanada soomepoisid parimad tervitused Kari Nummilale ja Raul Kuutmale. Jätkugu teil jõudu ja jäksu püsida käidud teel.
Erilise huvi ja hoolega loeme Nyyrikki Kurkivuori ülevaadet ja arvustust äsja soome keeles ilmunud Arved Viirlaiu “Pohjantähden pojat” raamatule, mille on oskuslikult tõlkinud Eero Riuttala. Nyyrikki kirjatükk on meistriteos omaette. Poolel leheküljel on ta suutnud luua lugeja silmade ette olukorra, milles meie, soomepoisid, olime jätkusõja ajal ja samal ajal juhatab Nyrikki lugeja Arvedi raamatu juurde, mida peab kindlasti lugema. Selle, soome lugejale raamatu tuttavaks tegemisele aitab kaasa tõlkija Eero Riuttala, kes alles eile, 7. märtsil oli Tamperes esinemas, kus peateemaks oli Viirlaiu “Pohjatähden pojat”.
Soomepoisid Kanadas, oma 68. aastapäeval, sirutavad sõbrakäe üle ookeani Nyyrikkile ja Eerole, et öelda “Aitäh!” sõpruse eest.
Sooja tundega südames tervitame oma ridades Arved Viirlaidi, Hiljat ja Antsu. 1980. aastal ilmus Lundis, Rootsis, Arvedi teos “Märgitud”. Nüüd, 30 aastat hiljem, aastal 2010 ilmus selle soomekeelne tõlge “Merkityt”, Annely Mesikäpa tõlkes. Praegu annab Arved viimast lihvi oma suurteosele “Kolm tilka verd”.
Armas Arved, Soomepoiste 68. aastapäeval võta vastu Kanada soomepoiste tugev käepigistus ja siiras soov, et sinu sulg jääks teravaks veel pikaks ajaks!
Nüüd tagasi Sotaveteraani kergema poole juurde. Igas numbris on esitatud mõni küsimus vanarahva kultuurivarast, et vana veterani mõtlema panna:
1. Mind leidub väga sageli, kuigi mind ei peaks olemas olemagi. Mis ma olen? – Vale.
2. Mida enam ma neid võtan, seda enam jääb neid minust järgi. Mis need on? – Sammud.
