Paavo Loosberg
Armsad sõbrad!
Tervitan ja õnnitlen teid kõiki tänasel Soomepoiste liikumise aastapäeva tähistamise ja pühitsemise puhul. See on heaks tavaks vaadata ja meenutada sel puhul meie möödunud aasta tegevust, mälestada lahkunuid ja vaadata eeloleva aasta tegevust.
Oleme aga jõudnud ikka, kus oleme juba andnud sünnimaale oma suurema panuse ja nüüd meie järeltulev põlv vaatab ja hindab meie toonast tegevust. Kiidab heaks, laidab maha või seab küsimärgi alla meie otsused ja otsustele jägneva tegevuse olukorras, millest see järeltulev põlv kas on või ei ole täiesti teadlik. Vaatleme kolme niisugust seisukohavõttu, mis on toimunud meie möödunud tegevusaasta jooksul.
I. Virumaa teataja 6. veebruari 2010 numbris kirjutab toimetaja Andres Pulver artikli “Kooli soomepoisse meenutab seinaplaat”: Kahele Rakveres asuvale mälestustahvlile, mis on tänuga pühendatud Eesti Vabadussõjas võidelnud soomlastele, lisandus eile kolmas, mis meenutab Talve- ja Jätkusõjas võidelnud eestlasi ehk soomepoisse. Soomepoiste mälestustahvli kinkis koolile annetusena esimene taas vabaks saanud Eestis sündinud lend Rakvere gümnaasiumi lõpetajaid. Mälestustahvli idee pärineb ajalooõpetaja Heli Kirsi’lt. Tahvli valmistas kooli vilistlasest kiviraidur Joel Petrov. Tahvli avamisel kiitis kooli isamaalisuse eest ka Rakvere gümnaasiumi soomepoisss, riigikohtu õigusnõunik Heinrich Schneider.
Rakvere gümnaasiumi ajaloo õpetaja Heli Kirsi kirjutab oma artiklis “Rakvere gümnaasiumi väärikad soomepoisid” peatükis Eesti auks järgmiselt – tsiteerin:
Ometi võtsid Teise maailmasõja päevil saatusliku otsuse vastu need noormehed, kes ei nõustunud okupante teenima ja põgenesid Soome, kus võitlus toimus ilmselge vastasega. Sõditi maailmarevolutsiooni ihkava kommunistliku Nõukogude Liidu vastu ja Soome riigi püsima jäämise eest. Eesti oli ju hääletult ära antud.... Neid poisse hakati kutsuma soomepoisteks. Tsitaadi lõpp.
Eesti oli ju hääletult ära antud? Mäletan hästi seda aega. Septembri kuus 1939, Tondil Sõjakooli lõpetanud, teenisin Rakveres 2. Suurtükiväe Grupi 4. patareis (Tule)Juhtimisrühma ülema ametikohal. 1. septembril tungis Saksamaa kallale Poolale ja 3. septembril kuulutasid Inglis- ja Prantsusmaa sõja Saksamaale. Mõned päevad hiljem läksid patareiülemad kpt. Muutra, kpt. Eras, ltn. Alas ja veel mõned ohvitserid orienteerimiskäigule Viru randa, kust nad mõne päeva pärast tagasi tulid. Kpt. Muutra andis mulle rea kaardi skitse, millised pidin pantograafi abil suuremaks kopeerima. Need olid meie patarei positsioonide ja tulejuhtimispunktide asukohad, juhul kui vastane üritab dessanti teha Vainupea ja Karepa vahel. 2. Grupis Rakveres oli alati üks patarei, 4 kolmetollist kahurit, väljaõppel ja seega lahinguvalmis. Tallis oli 80 hobust ja kui õhtul oleks tulnud käsk, siis järgmisel hommikul oleksime olnud rannikul, valmis rünnakut tagasi lööma. Meie kolmetolliste laskeulatus oli umbes 12 kilomeetrit ja ma usun, et vähemalt 100 mürsku kahurile oli meil ka olemas. Õhust oleks meid kaitsnud 1932. aastal ostetud kolm Hawker-Hart luurelennukit, mille kiirus oli 275 km/tunnis ja relvastus kaks 7.62 mm kuulipildujat.
24. septembril anti meie valitsusele Moskvas ultimaatum Eesti pinnal baaside saamiseks. Eesti Riigikogu juhatus koos laiendatud Kaitsekomisjoniga arutasid 25. ja 26. septembril olukorda ja tegid Vabariigi valitsusele ettepaneku ultimaatum vastu võtta. Seda Valitsus ka tegi ja President kinnitas otsuse. Küllap aitas see kaasa, et riigijuhtidel oli meeles, et kui 1937. aastal Soome kutsus Helsingi külla Saksa allveelaevastiku üksuse, siis Nõukogude Liit saatis (pärast vastavat kutset) Tallinna külastama ühe oma kahest lahinglaevast. Nendest kumbki oli varustatud 12 kaheteist tollise kahuriga, mille laskeulatus oli kaugelt üle 35 kilomeetri. Õhust oleks neid kaitsnud kaugelt üle 100 lahinglennuki, mille kiirus oli 340 – 400 km/tunnis ja mis olid varustatud kahe kuulipilduja ja kahe 20 mm kahuriga. Jah! – meie olime valmis sõjategevuseks, aga käsk selleks jäi tulemata. Meie juhtkond sai aru, mida see tulejõu vahekord tähendas.
Tsiteerin veel Heli Kirsi artiklit:
Saatus ei hellitanud neid noori mehi. Just asjaolu, et nad olid soomepoisid, tegi neid Teise maailmasõja järel kommunistlikule režiimile eriti ohtlikuks. Need mehed olid vääramatu moraali, autunde, võitlustahte, ennastsalgavuse ja patriootlikkuse võrdkujuks.
Niisuguste meeste kohta võiks öelda, et olid alles raudsed mehed, äraostmatud. Just seetõttu kujutasid nad erilist ohtu riigis, kus kasvatati nõukogude inimest, kellele ei olnud võõras kahepalgelisus, sahkerdami-ne, riigi tagant varastamine, töötegemises mentaliteet, et “mõisa köis, las lohiseb”. Tsitaadi lõpp.
Rakvere gümnaasiumi vilistlaste hulgas on vähemalt 40 meest – soomepoissi. Mälestustahvli sõnastas Heli Kirsi – EESTI AUKS – TULEVIKU PANDIKS.
Soomepoisid Ameerika Ühendriikides ja Kanadas teevad kummarduse ja avaldavad tänu Rakvere gümnaasiumi direktor Aivar Pant’ile, ajalooõpetaja Heli Kirsi’le ja kõikidele nendele, kes Soomepoiste autahvlile Rakvere gümnaasiumis kaasa aitasid.
II – Teiseks
Soomes, Tamperes, ajalehes Keskisuomalainen ilmus kapteeni Risto Kurki sulest 24. veebruaril 2010 artikkel – “Suomen-poikia enää alle 180”. Soomepoistest on kapten Kurki kirjutanud juba 16 korda, esimest korda 24. veebruaril 1994. 2010 avaldab kapten Kurki koos oma artikliga ka soomepoiss Uno Mändla pildi 1955-st aastast, kui ta laeval, Jenissei jõel, saabub Siberist pärast 10 aastast sunnitöölaagrit. Annan edasi paar lõiku sellest artiklist omaenese tõlkes:
Nõukogude Liidu suurrünnaku alates 9. juunil 1944 esimeseks Rajajoe suurlahingutesse ja Viipurilahe rasketesse võitlustesse saabus JR200 I pataljon. Viipurilahe läänepool mõlemad JR 200 pataljonid koos soomlaste JR 61; ErP20-ne ja JR1 1. pataljoniga lõivad tagasi 23. juunil 1944 punaarmee vägede läbimurde üritused. Lahing oli üks Kannase kõige tähelepanu väärivamaid võitusid, sest Viipuri taga oleks Nõukogude vägedele olnud avatud tähtis teedevõrk sügavale Soome sisemaale, üsna kuni Helsingini välja.
Soome rinnetel langes 181 eestlast ja soome aumärkidega vääristati 260 eestlast.
Nüüd on nendest umbes 3400 noorest eestlaste üksusest Eestis elus vähem kui 180 meest, kelle keskmine vanus on ligemale 88 aastat. Nende mälestusmärke on muuseas Luumäel Taavetis ja Helsingis Malmi kalmistul..
Võime tänada eesti soomepoisse selle eest, et tulite kaitsma sõja ajal Soome rahvast ja tema iseseisvust. Kõige paremat soovib erukapten Risto Kurki Tamperest.
Soomepoisid Ameerika Ühendriikides ja Kanadas teevad kummarduse kapten Risto Kurki’le ja saadavad tugeva käepigistuse üle ookeani Soome, ühele soomepoiste heale sõbrale.
III – kolmandaks
Soomepoistest on kirjutatud mitu raamatut ja küllap kirjutatakse veelgi. Soomepoisid on ise oma elulugusid kirja pannud nii ühel kui teiselpool Atlandi ookeani. Neid kõiki oleme lugenud ja loeme veelgi suure huviga.
2009. aastal ilmus Varraku kirjastusel Raul Kuutma mälestusraamat Wabariigist Vabariigini. Soomepoiss Raul on kirja pannud oma eluloo alguse Viru rannakülast, kooliajast, teekonnast Soome, sõjast Soomes, tagasitulekust kodumaale, Pupastvere lahingust ja järjekordsest Nõukogude okupatsioonist. Ilmekalt on esile toodud Rauli elukäik okupatsiooni aastatel kuni taas Eesti Vabariigi saabumiseni, mis lubas jälle välja avalikkuse ette tuua ühe aatelise soomepoisi pürgimused Eesti ja Soome sõprussilla loomisel.
Armas relvavend Raul – Ameerika Ühendriikide ja Kanada soomepoisid saadavad sulle tugeva käepigistuse üle ookeani ja ütlevad “Aitäh!” oma eluloo ja meie sõjamälestuste jäädvustamise eest.
Täna, 9. märtsil tähistame Soomepoiste aastapäeva siin Torontos. Reedel, 12. märtsil on Soomepoiste aasta peakoosolek Göteborgis, mille peale tähistatakse JR200 66. aastapäeva Heinart Ohaka ja Mikk Olandi korraldamisel.
Eestis on nii Vabariigi aastapäev kui ka Soomepoiste tähtpäevad alati väga suurepäraselt korraldatud ja seda soomlaste kaasabil ja osalusel.
Saadame siit Torontost neile ja kõikidele soomepoistele oma siirad tervitused ja parimad soovid aastapäevaks ja kogu eelolevaks aastaks!
Paavo Loosberg
9. märts 2010