Vello Salo, teoloogiadoktorist soomepoiss

Seni on teadmata 82 soomepoisi saatus ning nende Eesti ja Soome vabaduse eest võidelnud meeste elukäigus leidub täiesti läbiuurimata punkte. Ajaloolased pole suutnud soomepoiste rolli põhjalikult läbi kirjutada, leiab teoloogiadoktorist soomepoiss Vello Salo.


Arvan, et kõik sõdades osalenud rügemendid väärivad omaette ajalugu. Soome kaitseväe rügement JR 200 – üldiselt tuntud soomepoiste nime alla – näib mulle mitmes mõttes eriti huvitava väeosana, kuid tema ajalugu pole tänini kuigi palju uuritud.

Uurimatajäämise üheks põhjuseks on muidugi asjaolu, et tervelt 45 aastat (1945–1989) ei olnud Eestis üldse võimalik seda ajalugu uurida. Läänes oleks uurimistöö olnud teoreetiliselt võimalik, kuid seda takistas kartus koduste pärast. Sellest kartusest saadi aastaks 1956 lõpuks jagu. Siis, kui 1989. aastal sai alata andmete kogumine Eestis, oli läänes JR 200 ajalugu uuritud juba oma 33 aastat.

JR 200 ajaloo uurimise esimesed viis aastakümmet jagunevad seega ajaliselt kahte üpris erinevasse perioodi: 33 aastat (1956–1988) võõrsil ja 17 (1989–2006) kodumaal. Mida saavutati esimese 33 aastaga?

Võib öelda, et tegelik uurimistöö algas aastal 1956, soomepoiste ajakirja Põhjala Tähistel ilmumahakkamisega Torontos. Aastal 1973 ilmus tähelepanuväärt teos «Soomepoisid», kuid autoritel – Evald Uustalu ja Rein Moora – tuli paratamatult piirduda sellega, mis oli kättesaadaval väljaspool raudeesriiet.

Sellest ülevaateteosest täielikumat pole tänini ilmunud. Millegipärast pole nn päris ajaloolased tahtnud soomepoiste kogutud andmeid teatavaks võtta: veel aastal 1996 väitis Eesti Entsüklopeedia artikkel «Talvesõda», et Talvesõjas võitles umbes 1000 eestlast. Olgugi et soomepoisid Uustalu ja Moora olid juba 23 aastat varem välja uurinud, et neid oli umbes 60. Millegipärast usuti rohkem professoreid Zetterbergi ja Ilmjärve.

Kas me niisugust ajalugu tahtsime? Ei, aga millal me uue entsüklopeedia saame, ei oska öelda – sinnani võib EE lugejatele ainult kaastunnet avaldada.Kodumaise andmekogumise tulemusena saime 1997. aastal raamatu «Vabaduse eest. Soomepoiste lühielulood», mis on Uustalu-Moora raamatu kõrval teine oluline ülevaateteos soomepoiste eneste sulest.

Nüüd on möödunud kümme aastat meie Eestis tehtud eluluguderaamatu ilmumisest. Siis oli ligi 360 – umbes iga kümnes meist – «kadunud poiss». Ajalootoimkond ei teadnud ikka veel, mis nendega oli juhtunud. Õnneks oleme vahepeal nii paljude relvavendade kohta andmeid saanud, et praegu seisab otsitavate nimekirjas veel ainult 82 ehk iga neljakümnes.

Nüüd, aastal 2007, võime juba hakata vastama üldisematele küsimustele soomepoiste saatuse asjus: kui palju meist jäi lahinguväljadele, kui palju hukkus sõja ajal ning pärast sõdagi – metsavendadena, vangilaagrites jne. Ning kes jõudis Läände. Vaatame siis, mis seisis kümme aastat tagasi ilmunud raamatus ja mida me oleme vahepeal lisaks teada saanud.

«Vabaduse eest» toob ära 3338 elulugu. Tegelikult küll 3335, sest selgus, et kolm poissi esines seal kaks korda; need kordused tuleb kustutada. Kui me aga räägime poistest, tuleb samuti maha arvata kaks lotat – kõige lugupidamisega nende vastu! Tegelikult toob raamat ära 3333 soomepoisi elulood.

Kes jäid välja? Tänaseks on selgunud 11 nime, sh luureohvitserid kolonel Richard Maasing ja kapten Aleks Kurgvel. Neile võib veelgi lisa tulla, kuid praegu on meil nimepidi teada 3344 soomepoissi, s.t Eesti Vabariigi kodanikku, kes teenisid Soome armees.

Mis neist sai, kuhu nad jäid? Ülevaade, mida praegu saab anda, ei saa kuidagi olla lõplik, sest kõikide saatust me ikkagi veel ei tea. Sellepärast pean hoiatama: esialgu tuleb kõikide arvude ette panna sõnake vähemalt, sest arvatavasti lisandub 82 otsitava hulgast mõni igasse kategooriasse.

Suures joones saab selgeks nii mõndagi, kõigepealt aga see, et soomepoisiks hakkamine maksis elu igale kuuendale poisile, kuna enamik «tohtis surra loomulikku surma», nagu öeldakse. Vangis (s.t mingi kohtuotsuse alusel) viibis vähemalt 472 poissi, kellest hukkus kindlasti rohkem kui need 103, kellest meil on andmeid.

Sõja lõpuks oli meid ellu jäänud vähemalt 2926. Siis tuli jagunemine kahte lehte: Nõukogude Liit ja lääs. Mulle endale oli kokkuvõtet tehes üllatuseks, et läände (seega põhiliselt turvalisse paika) jõudsid vaata et pooled meist. Teine pool võitles aga edasi oma elu eest ja kandis kaotusi, mille väljaselgitamine võtab veelgi aega.

Sõjakaotused olid kokku vähemalt 336 meest, ent Eestisse jäänutest leidsid peale nende vägivaldse surma veel 166 poissi: 57 metsavendadena, 103 vangis ja 6 mujal – kõik kaotused kokku seega 502 sõdalast. Jällegi – nii palju kui me praegu teame. Küllap neid oli rohkemgi.

Vaadakem korraks kõige halvemat võimalust – et need 82 relvavenda, kellest praegu puuduvad teated, leidsid kõik vägivaldse surma. Siis oleks soomepoisiks hakkamise tõttu hukkunute koguarv 584 ehk ligikaudu iga kuues.

Võib öelda, et viie aastakümne pikkuse uurimistöö viljana hakkavad soomepoiste saatuse üldjooned selguma, kuid kindlasti saame lisaks veel uusi andmeid. Pärast sõda on soomepoisid olnud tegevad paljudel aladel paljudes maades. Nende saavutused väärivad omaette uurimist.

Lõpuks pean rõhutama, et leidub veel täiesti uurimata punkte. Saksa sõjaväe andmeil lõid nad 21. septembril 1944 Tallinna sadamas lahingu, kus olevat langenud 25 eestlast ja vangi võetud 150. Tänase päevani ei ole me leidnud ühtegi selle sündmuse tunnistajat. On vaja meelde tuletada, et «võitmatu Punaarmee» viibis siis alles aupaklikus kauguses Tallinnast – sakslaste vastu võitlesid ainult eestlased. Võib arvata, et nende hulgas oli ka soomepoisse, kuid meil pole siiani selle kohta dokumente. Küll aga on 82 poissi, kelle saatusest me ei tea veel midagi.

Küsimusele, kes need soomepoisid õige olid, võime siiski juba praegu julgesti vastata: ligi 3400 eesti vabatahtlikku, kes võitlesid vabaduse eest Soome kaitsejõududes ning kellest pool tuhat meest andsid oma elu.

Sõda paiskas meie rügemendi laiali paljudesse maadesse. Praegu on elus veel vähemalt 400 soomepoissi ehk umbes üks sõjaaegne rindepataljon. Üllatavalt hea tulemus – oleme ju kõik üle 80 aasta vanad.

Meie rügement on üksjagu ajalugu teinud ja siiani oma ajalugu ka ise kirja pannud. Praegu aga oleme juba tudikesed ning peagi oleme kõik manalamehed, teisisõnu: oleme ise ajalugu. Meist jääb igatahes maha rikkalik andmetekogu. Kes kirjutaks meie ajalugu edasi? Ma arvan, et meil on üks mehine sõna ütelda.

Soomepoisid

Nimepidi on poisse teada 3344

Sõjas hukkus vähemalt 336 poissi (Neist Norras 1, Soomes 181, Eestis 131, Saksa armees 19 ja Vene armees 4)

Sõja elasid üle vähemalt 2926 (neist jõudis läände 1344, okupeeritud aladele jäi 1582)

Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal hukkus vähemalt 166 poissi

Seni pole midagi teada 82 poisi saatusest

Seega leidis vägivaldse surma vähemalt 502 ehk 16% soomepoistest

Elama jäi vähemalt 2860 ehk 84%

82 soomepoissi, kelle käekäigust pärast 1944. aastat pole andmeid

Linnamehed

Haapsalu: Rönnblom, Emil (16.8.1923); Tõke, Andres (6.7.1926);

Kotka: Heinakroon, Karl-Gunnar* (23.11.1914);

Kunda: Tamm, Eino (1.8.1915);

Kuressaare: Erlich, Viktor (18.11.1910);

Käkisalmi: Miss, Kaarlo (6.10.1918);

Narva: Lepalind, Arnold (23.2.1923); Rantala, Johannes Valter (15.12.1922); Udumäe, Aleksander (27.12.1909);

Nõmme: Kurre, Karl (25.1.1925); Räitna, Ants (15.11.1923); Tamberg, Kaljo Johannes (15.5.1924);

Paide: Lepp, Paul (13.11.1923);

Peterburi: Jürgens, Karl (7.10.1910);

Petseri: Davõdov, Peeter (22.1.1912); Toomeorg, Paul (22.12.1908);

Põltsamaa: Ränna, Alfred (8.9.1924);

Rakvere: Krikk Evald (30.12.1912); Sõerd, Robert (22.5.1923);

Tallinn: Erm, Ernst (23.11.1918); Kiik, Harri (15.11.1927); Lahe, Elmar Johannes (7.7.1924); Raudkivi, Väino (8.3.1915); Rebane, Siiwind (3.1.1925); Rehemets, Jaan (1.6.1925); Sokk, Robert (6.3.1923); Sööde, Heldur (2.4.1926); Tandre, Arved Emil (9.3.1925); Velleste, Endel (12.10.1921); Vellmann, Kaljo (12.6.1923);

Tapa: Allin, August (9.7.1911);

Tartu: Lukk, Jaan (28.12.1923); Orav, Endel (21.9.1915); Piir, Heinrich* (5.2.1892); Troon, Albert (19.9.1924); Vestel, Hillar (3.5.1923);

Viljandi: Rabisson, Hans (2.5.1923).

Maamehed

Hageri vald: Haamer, Heino (20.7.1910);

Haimre v : Veiler, Helmut (26.7.1920);

Harku v: Multer, Villiam (4.8.1925);

Helme v: Ingermann, Voldemar* (8.8.1903);

Jõelähtme v: Randjõe, Ülo (12.9.1926); Ristimägi, Erald (21.9.1925);

Kaarma v: Reinfeldt, Joann (12.1.1917);

Kernu v: Miller, Gustav (6.6.1920);

Kohtla v: Mägar, Enn (12.6.1918); Rebane, Johannes (28.3.1902); Rosenberg, Christean (25.12.1924);

Kunda v: Miller, Harald (12.8.1922);

Kuusalu v: Einala, Endel (26.1.1926); Kleesment, Valter (15.3.1925); Viitberg, Hugo (13.12.1925);

Kõpu v: Siimann, Viktor (3.61904);

Küti v: Põiklik, Harald (7.7.1921);

Lihula v: Nõlva, Paul Bernhard (23.3.1901);

Maidla v: Toovis, Aleksander (17.11.1924);

Misso v: Olesk, Endel (23.9.1923);

Pärsamaa v: Kuhi, Herman (26.3.1920);

Pöide v: Kuul, Aleksander (4.6.1923);

Pühalepa v: Padu, Väino (1.1.1922);

Püssi v: Kriis, Raimond (19.9.1925);

Raasiku v: Tamm, Helmuth (8.6.1923);

Rae v: Rass, Ülo (17.2.1925);

Rakke v: Tedrekull, Harald (20.10.1925);

Ravila v: Maide, Evald (2.12.1925);

Roela v: Eerik, Artur * (15.9.1915);

Rägavere v: Järv, Endel (8.8.1922);

Suuremõisa v: Märjamaa, Peeter (4.1.1905);

Tarvastu v: Roonemaa, Endel (2.12.1920);

Tõstamaa v: Reinojaan, Ilmar* (14.9.1903);

Tähtvere v: Valge, Artur (13.3.1917);

Undla v: Liebenau, Ludvig (19.9.1905); Randma,Vello (14.1.1917); Vahtra, Heino (15.4.1923);

Valjala v: Suursaar, Henno (23.3.1916);

Vao v: Uusma, Tuve (13.5.1922);

Venemaa: Tomasov, Aleksander (8.1.1906);

Viljandimaa: Punno, Johannes (27.6.1898);

Võlla v: Kotkas, Georg* (2.7.1918); Vääna v: Mandre, Arvo (3.9.1924).

Sünnikoht teadmata:

Landmann, Harry Lorenz* (7.7.1914); Noot, Martin* (1940 üksuses Sisu).

* tähistab kaheksat Sisu brigaadi poissi

Märkmed: