Paavo Loosberg avas kavalise osa, milles oli ajakirja Põhjala Tähistel uue numbri esitlus. Otsuste kohaselt oli see number viimane, kuna tegijad on liiga vanaks saanud. Et ajakirja välja andmist alustati paljude aastate eest Torontos, siis anti ka viimase numbri välja andmine Torontos asuvale soomepoiste klubile ringi täis saamiseks. Ajakiri saadi valmis üllatavalt kiiresti, see on ergutanud mehi oma mälusalvesid uurima ja nüüd on leitud, et peaks veel ühe numbri välja andma, millega oleksid kõigil andmed salvestatud. Pealegi avastati majanduslikult soodne trükkimisvõimalus. Paavo Loosberg ütles, tema on valmis omapoolset trükitehnilist osa täitma, hakaku aga mehed tööle materjalide leidmiseks.
Uus number ületas seniste mahu, pakkudes lugusid Soome maa- ja mereväest, neis teenimisest ja hilisemast soomepoiste organisatsioonide tegevusest ning koostööst soome sõjaveteranidega. 88 leheküljel on meeldetuletuslikke artikleid, mis täiendavad seniste materjalide varamut.
Seoses järgmisel päeval toimuva küüditatute mälestuspäevaga tähistasid soomepoisid seda Ülo Sipsaka sõnavõtuga, kes oli noore poisina pääsenud küüditamisvagunist. Ta mäletab, kui varahommikul vene sõjaväelased majja tungisid ja hakkasid relvi otsima. Neid ei leitud; öeldi, et tuleb end valmis panna ära viimiseks, kaasa võtta varustus ja kahe kuu söögi vajadus. Viidi veoautol Tamsalu jaama, kus ta isast eraldati. Vagunis keelati rääkimine, kaubavaguni keskele tehti väljakäik, mis näitas pikemat sõitu. Oodates edasiminekut oli tema ema teinud palju tööd poja vabastamiseks; ta lasti Tamsalus vabaks. Lühike kogemus küüditamisest jättis hirmutava tunde, mis ei tohiks kunagi enam korduda, sellepärast tähistab Ü. Sipsaka vagunist vabanemise päeva oma sünnipäevana, millest alustas uut elu.
Kohviku poolele ümber asudes peeti nelja mehe sünnipäevi: seekordsed sünnipäevalapsed olid Peeter Kaups, Edgar Walk, Raffi Moks ja Ülo Sipsaka.