Soomepoiste oktoobrikuu sündmused olid seoses kodumaal toimuvate mälestusüritustega tänavu tihedama sisuga. Torontos tähistati sündmusi Eesti Majas soomepoiste kokkutulekuga, mille avas esimees Ylo-Mark Saar. Ta märkis sõjaveteranide püsivat eksistentsi ning tegevust, mida arvestatakse veel kolmele aastale, kus on soomlastega ühiseid üritusi. Kanada Piirile on tänavu valitud uus esimees Reijo Viitala, kes on kolm aastat töötanud Sudbury Aseveliühingu sekretärina.
Kodumaistest sündmustest nimetas esimees Soome Pohjois-Kymen sõduri poegade külaskäiku Tallinna Metsakalmistule, kus monumendi juures kõneles riigipäeva nõunik Mikko Pesala ja Soome lipu juures kõnelesid sõduripoiste ja väikelotade esindajad.
Mälestati Eesti Vabadussõda ja soomepoiste tegevust Pupastveres, kus avati 1944.a. mälestustekst, mida selgitas abiesimees Villem Ahas. 29. augustil kogunes arvukas kogu mälestuspalveks, kus olid tegevad ajaloolane Ago Pajur ja Eesti parlamendi esindaja Mart Laar. Viimase sõnul jäävad Tartu lahingud kauaks meelde. Soomlaste poolt tervitas Nyyrikki Kurkivuori.
Esimees jõudis klubi liikmete sünnipäevade juurde. Frieda Rämmeldile lauldi „Soovime õnne ja head“, järgnesid Endel Klavi ja Paavo Loosbergi õnnitlemine, milleks kõlas tugev „Ta elagu“. Koosviibimise juhataja pakkumisele, kas keegi sooviks sõna võtta, vastas Paavo Loosberg, et ümmarguste sünnipäevade puhul on see nii välja kujunenud.
Paavo kõneles: Praegu kirjutame aasta 2009. 90 aastat tagasi — aprillis 1919, Vabadussõja ajal, kui vaenlane oli valja löödud Eesti piiridest, toimus rahvahääletus ja Eesti valis omale 120-liikmelise Asutava Kogu, kes paneks aluse Eesti seadusandlusele, töötaks välja põhiseaduse. Lisaks sellele ootas välismaailm Eesti rahva tahte selgesõnalist avaldamist vormilise rahvaesinduse kaudu.
19. mail 1919 oli Asutava Kogu peakoosoleku päevakorras ainult üks punkt — Iseseisvuse Akti vastuvõtmine ja aktile allakirjutamine.
Veel üksikuid lauseid sellest aktist.
• Nüüd on tulnud aeg, kus Eesti rahvas, seistes keset hirmsat ja verist võitlust oma iseseisva eluõiguse eest ja tagasi tõrjudes ähvardava hävituse lainet, istub teiste iseseisvate rahvaste hulka ja nõuab enesele püsivat paika rahvaste liidus suveräänse riigina.
• Mitte silmapilgukski ei taha ega või Eesti rahvas lubada mõtet, et see üldine õigus tema kohta jääks ainult sisuta sõnaks.
• Eesti rahvas tahab ainult omas kodus oma loomulikku õigust tarvitades vabalt ja rippumatult oma elu korraldada.
• Oma loomuliku õiguse põhjal, minevikust päritud ülesannet täites ja tuleviku eest tõsist vastutust tundes on Eesti rahvas oma riiklikule iseseisvusele aluse pannud täievõimuliste esituste poolt väljakuulutatud aktides.
120-liikmelise Asutava Kogu poolt vastu võetud Eesti Iseseisvuse Aktile on alla kirjutanud 116 liiget, 4 jäid erapooletuks. Üks Asutava Kogu liikmetest, kes poolt hääletas ja Aktile alla kirjutas, oli Jakob Westholm, koolimees, kes oli oma elu ülesandeks seadnud kasvatada Eesti noortest haritlasi ja patrioote, neid samal ajal tiheda sõpruskonnaga sidudes. Koosoleku juhataja August Rei võis teatada, et sellega on Eesti rahva kindlat tahtmist avaldades Asutav Kogu lõplikult kuulutanud Eesti riigi, Eestimaa iseseisvaks rippumatuks vabariigiks.
See oli üks Eesti rahva rõõmupäevadest.
10. septembril 1939. aastal, kui II maailmasõda oli seitse päeva vana, kuulutas Kanada sõja Saksamaale ja vallandas sellega meresõja Atlandil.
70 aastat tagasi, kui 24. septembril 1939 aastal esitas Nõuk. Liit Moskvas Eesti välisministrile ultimaatumi Nõuk. Liidu baasidele, pani see aluse „Eesti de facto“ iseseisvuse kaotusele. See oli sünge päev Eesti rahvale.
Suurriikide vaheline II maailmasõda viis meie väikese riigi sõjakeerisesse ja võitlema mitme riigi armeesse. Mõlemad impeeriumimeelsed sõbrad Hitler ja Stalin läksid tülli, mille tulemusena sattus Eesti nii Nõuk. Liidu kui Saksa okupatsiooni alla. See võimaldas ligemale 3400 Eesti noorel pääseda Soome, kus pooltuhat meest andsid oma elu Eesti au ja Soome vabaduse eest.
Suurim väljakutse JR 200 ja mereväe soomepoistele oli venelaste suurrünnak, mis algas 9. juunil 1944 kell 6 hommikul. Eesti üksused sattusid Soome ajaloo suurimasse lahingusse. Kol. Kuusela andmeil võttis venelaste rünnakust osa üle tuhande lennuki, 300-400 suurtükki, mitusada tanki ja miinipildujat. Eestlased pidasid vastu ja Mannerheimi tänukiri tegi nad kuulsaks. Soome kangelaskalmistul puhkab ligi 200 soomepoissi. Eestlased olid andnud olulise osa Soome riigi püsima jäämiseks. 1944 aastal oli kõigile selge, et Saksamaa kaotab sõja. Soomepoisid läksid tagasi kodumaale, kus venelaste rinne oli Põhja-Eestis püsima jäänud. Tartu suunast oli karta pealetungi ja Pupastveres peeti venelastega kolmepäevane lahing, kus eestlased näitasid suurt vaprust, mille järel diviisiülem kindral Schwering pani 44 mehele rinda raudristi. Lahingu hinnaks oli 40 langenut ja 140 haavatut.
Paavo vaatles oma elu 90 aasta jooksul. Ta sündis 27. oktoobril 1919, kasvas üles vabas riigis. Aga saatuse tahtel on ta enamuse oma elust pidanud elama eemal sünnimaast. Suurt heameelt teeb suur sõprade ja sõjakaaslaste hulk, nii Eestis kui ka Soomes.
