Sündmuse avas esimees Ylo-Mark Saar, märkides, et selles kohviku ruumis on 20 aastat tähistatud aastapäeva ja tutvustas osalejaid-esinejaid Lauri ja Andres Raudseppa, misjärel A. Raudsepp juhatas koosviibimise sisse soomepoiste hümniga „Teid me tervitame, kodumaa metsad...“ ja Lauri Raudsepp laulis „Ma olen karjapoisike“, vormides selle oma madala häälega maalähedaseks.
Y.-M. Saar rõhutas oma avasõnas eesti noorte osa, kelle käes on tulevik, mille üle võime uhkust tunda, nagu ka eestlaste saavutuste üle äsjaseil olümpiamängudel. Soovime eesti noortele õnne tulevikus Maarjamaal.
Peeter Kaups mälestas lahkunuid, Arho Tuhkru pidas söögipalve, misjärel lauldi „Mälestuspalves ristatud käed“. Pärast lõunasööki laulsid isa ja poeg Andres ja Lauri Raudsepp vaheldumisi meeleolulaule. Jyri Korgi sõnadele loodud „On aeg“, „Väike tüdruk“, Jüri [img="pics/prior2003/19.03.jpg", w="242", p="left", c="Andres ja Lauri Raudsepp.F:H.Oja. "] Mandre „Kodunõmm“, „Meremehe jutustus“, Mattiisen/Leesmenti „Eestlane olen“, Rene Uferi „Elukaaslaseks mul relvavennad“ — kõik meie kuulajaile lähedased. A. Raudsepp laulis oma viisistatud Henrik Visnapuu teksti „Porokarjus“, ühislauluna „Öö pime“ ja „Kaugel sinust ja kodumaast“. Isa-poja vaheldumisi ja koos esinemine jättis väga kaasaelava ja meeleoluka muusikalise tausta aastapäevakohaseile mõtteile.
Siis Ene Tamm tutvustas õp. Arho Tuhkrut, 27-aastast Põltsamaa kirikuõpetajat ja praegust Peetri koguduse abiõpetajat, kes vestles Eestimaal kogetud nooruspõlvest ja tähelepanekuist, tundes end veteranide kõrval väga noorena. Ta ütles, et nõukogude ühiskonnas olid kõik justkui näitlejad. Viisaastaku plaanid tulid täita nelja aastaga, ainus erand oli matusemaja. Näitlemise kunstil oli kolm vormi, üks kodus, teine koolis ja kolmas ühistegelikus elus. Laupäevakul pidid kõik riigi heaks töötama, mille ilustamiseks esitas anekdootliku loo normitäitmisest. Anekdootlikke lugusid oli ka turustamise alalt ja ostukirest; osteti kõike, mis oli saadaval. Kõneleja vaatles humoristlikul viisil nõukogude elu, sündmusi, kus õpilased juhtide sagedase surma puhul said vabu päevi. Ka selles tuli kaasa mängida. Igal inimesel oli õigus tööle ja riik pidi neile töökoha andma, kuigi oli õigus mittetöötajaid vallandada. Tööaeg kestis mõnedel inimestel kella 2-ni, mil oldi objektil, seejärel tormati kauplusisse — ehk on midagi müügile tulnud.
Eesti ärkamisaeg tuli leebelt ja võeti kiiresti vastu. Uue Eesti ajal kadus huumoritunne. Nali on Eestis praegu kustunud ja asendunud irooniaga. Ärkamisajaga koos tuli vajadus eurooplasiks saada, samal ajal kui siin püütakse jääda eestlasiks. Stabiilne Eesti on veel paarikümne aasta kaugusel.
Paavo Loosberg rääkis, kuidas valmistatakse ette Eesti sõjamehi, Kaitseliidu rühmapealikute esimeses lennus lõpetas 26. Eesti kaitsejõududes on 914 naist. Seejärel luges ette, kes Kanada soomepoistest saavad tänavu 80-aastaseks: Valdu Lillakas, Erik Lokbik, Kaljo Lustvee, Kalju Pullerits, Hans Vallot Selde, Enno Unt, Arved Viirlaid, Arveld Voogjärv; 85-aastaseks saab V. Siimon, 90 a. G. Randoja, 91-a. E. Perem Ottawas, 92-a. F. Laansoo Victorias, kellele kõigile avaldati häid soove.
Soome Sõjaveteranide Liidu Kanada Piiri esimees Veikko Kallio tänas kutse eest ja rääkis praegusest Soome Talvesõja 60. aastapäeva pidustusest. Ta oli Soome armees saanud just sõduri väljaõppe lõpetatud, kui algas sõda ja ta tegi need 105 aupäeva kaasa. Ta ütles, et Soome
Veiko Kallio. F:H.Oja.
Lõpuks Y.-M. Saar tänas koosviibimise sisustajaid ja kutsus kõiki kuukokkutulekuile, ka naisperet. Tänas esinejaid ja abilisi ning rääkis 28. sept. Saadjärve ääres toimuvast soomepoiste sõjamuuseumi avamisest.
