9. veebruaril toimunud Soomepoiste kohtumine viis osalenute mõtted kodumaale. Kuid meenutati ka sõdades langenute mälestusteenistust, mis toimus Toronto Peetri kirikus 7. veebruaril, kus avaldati austust hukkunud kangelastele valge roosisülemi asetamisega mälestustahvli ette. Jumalateenistusele järgnes lõunaeine koguduse naisringi korraldusel.
Seekordne soomepoiste kokkutulek kulges traditsiooniliselt. Esimees Ylo-Mark Saar peatus oma sõnavõtus veebruarikuu sündmustel ja nimetas kuut sünnipäevalast, kellest oli ainsana kohal Asta Kaups. Talle lauldi „Me soovime õnne!“.
Seekordsel kokkutulekul oli meil ka kaks külalist – teoloogiadoktor Toivo Pilli Eestist ja major Ülo Isberg.
Toivo Pilli pidas söögipalve ja jagas kuulajatega oma eluloosündmusi ingerisoomlase vaatenurgast. Ta perekond saadeti Karjala-Soomest Siberisse. Isa haigestus raskelt, kuid ema suutis ta siiski terveks ravida. Hiljem siirdus perekond elama Eestisse, kus Toivo sündis Pärnus. Dr. Pilli on õppinud teoloogiat ja töötanud selle ala õppejõuna Prahas ja Tartus. Praegu on ta Tartu Salemi koguduse pastor ning ühtlasi Kõrgema Usuteadusliku Seminari õppejõud. Oma sõnavõtus nentis dr. Pilli, et Eesti on ta kodumaa – ilusam kui ükski teine maa. Just Eesti haakub talle mõistega kodu ja kodumaa.
Järgnevalt teatas Paavo Loosberg, et Vabariigi Presidendi käskkirjaga nr. 105. omistati samal päeval, 9. veebruaril, Kaitseväe juhataja ettepanekul kapten Ülo Isbergile majori auaste ja kaptenmajor Peeter Ivaskile kaptenleitnandi auaste. Mõlemad mehed on teeninud ka Kanadas.
Järgnevalt rääkis major Isberg oma aasta aega väldanud teenistusest NATO vägede koosseisus Iraagis ja Afganistanis, kus on praegu 170 Eesti kaitseväelast. Pikem slaidiprogramm rääkis kõnekalt sealse teenistuse ohtlikkusest kõrbemaastikul, kus on hukkunud mitu Eesti sõjaväelast. Mõjuv oli jälgida sini-must-valge lipuga kaetud langenud võitleja põrmu toomist kodumaale.
Mõlemad külalisesinejad sidusid oma sõnavõtus isiklikke kogemusi ja sidemeid soomepoiste saatusega.
