Varem on sellest ilmunud kaks raamatut – I osa, „Punaväe sissetungimine ja wäljatõrjumine“ (1923), mille koostajaks oli Ed. Laaman ning II osa, „Wõitlused piiridel“ (1929) J. Poopuu (VR I/2 ja II/2) ja J. Andrelleri sulest. Kirjutatud olid ka III, IV ja V osa alapealkirjadega „Sõda Landeswehriga“, „Pihkva kaitsemine“ ja „Lõpu operatsioonid“, kuid need ei ilmunud. Kirjastusel Grenader on õnnestunud leida viimatimainitud kolme osa käsikirjad ning võime loota, et peatselt näevad ka need trükivalgust.
Umbes 15 aastat tagasi oli mul võimalus Tallinnas osta need kaks varem ilmunud väljaannet. Olen alati olnud huvitatud Vabadussõjast, eriti aga soomusrongidest. Osa huvist seondub minu isaga, kes oli Vabadussõjas Laiaroopalise Soomusrongi Nr 2 ülemaks. 1920. aastatel ilmunud raamatud olid tükitud gooti ehk vanasaksa kirjas. Mäletan Eesti kooliajast, et pidime siis ka oskama seda trükikirja lugeda. Kuigi ma suudan seda nüüdki, on selle lugemine vaevaline. Uues trükis ei ole mitte ainult trükk kohandatud, vaid on kasutatud ka uusi ja korrastatud pilte soomusrongide diviisi tegevusest.
See on meeldiv ja ladus lugemisvara. Vabadussõja sündmused tulevad eredalt esile, sest kirjutistes on keskendutud sõja sündmustele, lahingute käigule ja olukordadele rindel. Raamat kirjeldab elavalt lahinguid Lõuna-Eesti rindel, kus olukord oli väga kriitiline. Punaväe rünnakud ohustasid eestlaste saavutatud võite ning mitmel korral oldi mures, et punavägi võib saavutada otsustava võidu, mis oleks muutnud tervet Vabadussõja käiku.
Jutustustes tulevad esile erinevate üksuste lahinguvõimed. Oli olukordi, kus relvastatud kaitseliitlased taandusid ilma lahinguta oma rinde positsioonilt, mida soomusronglased pidid hiljem raskete võitlustega tagasi vallutama. Tihti päästeti kriitilised olukorrad tänu ohvitseride omaalgatuslikele sammudele lahingu juhtimisel. Mitmed lahingud võideti oskusliku taktika kasutamisega, kus vaenlane pages julgelt korraldatud haarangu ehk tormijooksu rünnaku eest. Võit pea 5–10-kordse vastase üle ei olnud erakordne.
Tähtsat osa etendasid lahinguis kuulipildujad ja kahurid. Mõlemaid oli suhteliselt piiratud arvul. Kuulipildujateks olid Maximid ja Lüüsid (Lewis). Tänapäeval oleme harjunud töökindlate masinatega, aga need ei olnud mitte Vabadussõja ajal tavapärased. Nii juhtus tihti, et näiteks soomusrongi kahest kahurist vajas üks parandust. Ka oli järjest vaja teha hooldusi kuulipildujatele. Vaenlaselt sõjasaagiks saadud relvastuses on üksikasjalikult märgitud nii kahurid kui kuulipildujad. Üheks soomusrongi suuremaks eeliseks oli tugev relvastus – paar kahurit ja mõnikümmend kuulipildujat. Osa soomusrongi koosseisust oli nende relvade parandustöökojaks. Ka lahingute kirjeldustes on pea iga kahuri ja kuulipilduja osalus märgitud.
Meenutagem, et Soomusrongide diviisi kuulusid nii laia- kui kitsaroopalised soomusrongid, aga ka soomusautod; samuti Scouts pataljon, Kuperjanovi partisanid ning Kalevlaste Malev. Sellises koosseisus oli Soomusrongide Diviis jõuline võitlusüksus. Pole siis ime, et välja antud 29-st Eesti Vabaduse Risti kõrgeimast vaprusristist – VR II/2 – pälvisid 16 Soomusrongide Diviisi võitlejat.
Kirjutistes mainitakse mitmes kohas kommunistide jõhkrust. Nii näiteks on juttu sõjavangide surnukspiinamisest. Punaarmee poolt vallutatud aladel tapeti julmalt kommunismi vastasteks peetud eraisikuid.
Raamatu lõpus on 319 langenu nimekiri. Kuperjanovi partisanid kandsid suurimat kaotust, nende ridadest langes 70. Teiste üksuste kaotused olid 50 piires. Olgu võrdluseks märgitud, et Laiaroopalise Soomusrongi nr 2 koosseisus teenisid Vabadussõja ajal 727 isikut, nendest langesid 50. Suur võitlejate arv oli tingitud sellest, et soomusrongile võeti ainult vabatahtlikke ja vaid kolmeks kuuks. Ainult ohvitserid olid alaliselt seotud oma rongiga.
