Mihkel Kunnus
Tiina Kirss
Autor/allikas: Postimees/Scanpix
Uus raamat
Tiina Kirss
https://kultuur.err.ee/868549/...
"Sõel. Käsitlusi kirjandusest, kirjanduskriitikat ja arvamuslugusid"
Koostanud Aija Sakova
EKSA
Küllap enamikule sihtgrupist sellest pealkirjas sisalduvast infost piisakski. Professionaalsemate kirjandusinimeste seas Tiina Kirsi nimi tutvustamist ei vaja ja teatakse ka seda, millest ja kuidas ta kirjutab.
Aga andes endale täiel määral aru, kuhu käesolevat tutvustust kirjutan, tähendab, internetti, veel täpsemalt ERRi kultuuriportaali, siis jätkaks soovitusega vaatata esmalt järele see osa vestlussaatest "Plekktrumm", kus on külaliseks Tiina Kirss. Või kuulata ERRi arhiivist järele sarja "Eesti Lugu" osa pealkirjaga "Tiina Kirss Buffalost". Seda mitte ainult sellepärast, et Tiina Kirss on suurepärane rääkija, vaid ka sellepärast, et saada kätte õige helistik ja tundetoon, mis nende teemade puhul on üsna oluline ja seda ka seletuslikus, tunnetavas mõttes.
Muidugi on võimalik, et mõni potentsiaalne "Sõela" lugeja ei ole netiga sedavõrd sina peal. Siis võiks talle selle raamatu viia (ja aidata leida õiged järlekuulamiskohad) informeeritud lapselaps. Nimelt võib arvata, et päris paljud, keda Tiina Kirsi käisitletavad teemad vahetumalt puudutavad – nimelt pagulusega seonduv – on juba vanavanema-eas (seda öeldes ei taha ma lugejaskonda kitsendada, vaid vastupidi, laiendada ka vanemale põlvkonnale). Raamat on pühendatud oma ema perekonnale, kes hukkus põgenikelaeva Moero torpedeerimisel aastal 1944 (ema oli samal laeval, aga tal õnnestus ellu jääda). Selle mitmekihilise pärinemistrauma kaja jäi suunama tulevase kirjandusteadlase edasisi valikuid ja sihte.
Koostaja ja õpilase Aija Sakova sõnadega: "Ehkki "Sõel" ei ole kuidagi isiklik või elulooline raamat, väljendavad selles sisalduvad artiklid väga sageli (või peaaegu alati) ka Tiinat ennast, tema mõtlemist ja maailmas olemise tunnetust. Ja just nii see peabki olema, sest nagu hea kirjandus on enamasti isiklik, ei välista ka hea kirjandus- või muud laadi uurimus ka kirjutajat ennast."
Ametlikumalt: "Tegemist on eeskätt esseistika ja kriitikakogumikuga, kuid raamatusse on mahtunud ka pikemaid ja akadeemilisemaid tekste. Kogumikust leiab lugeja Tiina loomingu viis haru, millest mõned on selgemini eristatavad ja teised jällegi tihedamalt omavahel põimunud. Nii on siin käsitlusi pagulusest (nii eluloolisi kui ka kirjandusele tuginevaid), mäletamisest kirjanduses ning kirjandusest ja kirjanduse vahendamisest laiemalt, aga ka elulugudest ja elust kirjutamise kunstist, naisuurimusest ja naisajaloost ning kõrghariduskultuurist ja -kultuuritusest."
See on üsna täpselt ja ammendavalt öeldud.
Ühe üldise iseloomustajana tooksin esile ka Tiina Kirsi keeletundlikkuse ja -valdamise. See kärsitul ja kiirsustaval ajastul üha rohkem varju jääv nähtus. Kogumiku viimase ja ehk ka kõige ajakirjanduslikuma-päevakajalisema alajaotuse moodustavadki tekstid, milles käsitletakse häirivaid suundumusi praeguses ülikoolis, pealetungivat bürokraatiamasinat ja formalismi. "Pooletoobine keel viib ebakeeleni, mis absurdistub kantseliidiks. Me aina koolitame üksteist, koostöötame võidu, tagasisidestame, juhime aega ja rööptöötame, atesteerime ning väljastame digiretsepte "kvaliteedi parendamiseks". Tulemus on üha süvenev võõrandumus, killustatus, pealiskaudsus, ebakommunikatiivsus." (lk 563) (See on ilmekas tsitaat ka ses mõttes, et kirjeldab üsna täpselt kõike seda, mida Tiina Kirss ei ole.).
Inglise keele surve on samuti pigem süvenenud ja sel teemal on hiljutigi sügavast murest kantud artikleid ilmunud (näiteks Martin Ehala "Röövkapitalism kõrghariduses. Mis jääb viie aasta pärast järele eesti keelest?" Postimees 24. IX 2018 ja Maarja Vaino "Ülikoolide paralleelmaailmas taandub emakeel raha ja feimi ees" Postimees 20. IX 2018). Tiina Kirsi suus mõjub sama sõnum kaalukamaltki, sest tema on oma hariduse saanud inglise keeles ja harjunud ka selles õpetama, tähendab, ta ei nõua eestikeelsus vähimalgi määral isiklikust mugavusest lähtudes, ja samuti on ta pädevam hindama siinsete tudengite inglise keele valdamist.
Ometi on see kõrvaline ja lõpetaksin käesoleva lugemissoovituse – jah, see siin on lugemissoovitus – tsitaadiga Milan Kundera romaanist Nali : "[E]namik inimesi laseb end petta kahest väärast usust: nad usuvad igavesse mälusse (inimeste, asjade, tegude, rahvaste mälusse) ja sellesse, et olnut (teod, vead, patud, ülekohus) saab olematuks teha. Mõlemad usud on väärad. Tegelikkuses on kõik just vastupidi: kõik unustatakse ja miski ei muutu olematuks. Olematuks muutumise ülesannet (kättemaks ja andeksandmine) täidab unustamine. Keegi ei tee tehtud ülekohut olematuks, kuid kogu ülekohus vajub unustuse hõlma."
Tiina Kirsi (ja ehk ka tema õpilase ja kogumiku koostaja Aija Sakova) uurijakreedo – et mitte öelda lausa eksistentsiaalne hoiak – on vastassuunaline: trauma tähendab unustamisvõimetust ja selles asjas me ei saa unustamisele toetuda. Traumadele tuleb otsa vaadata ja need läbi töötada. Sõel on siin abiks.
Toimetaja: Valner Valme
