Seekordne Nädala portree on kolmest naisest, kes on olnud aastakümneid lähedased sõbrannad ja kes ei kujuta ette ilmselt päevagi, ilma et omavahel ei suhelda või mõnd asja ei arutata. Ja tegemist pole niisama sõbrannaks olemisega ega isiklike teemade arutamisega, vaid ühiselt tehakse suuri ja põhjapanevaid asju — nad on aastakümnete jooksul kuulunud paljude Toronto eesti organisatsioonide juhtkonda, tegelenud heategevusega, lükanud käima mitmeid projekte… ja mida kõike veel!
Need naised on Ellen Leivat, Maaja Matsoo ja Helle Arro. Ühte nende viimaste aastate ühistööd — osalemist projektis Quilt of Belonging — said huvilised näha hiljutisel Canadian National Exhibition’il, kus nemad olid valmistanud väljapandud hiigelteki jaoks Eesti tekstiili tutvustava bloki. Kõnealune projekt sai alguse 1999. aastal, kui teki idee looja Esther Bryant hakkas otsima igast Kanadas elavast rahvusgrupist inimesi, kes tahaksid valmistada oma riigi bloki. Täiesti juhuslikult sattus see töö juba ammu lapitekkide tegemist alustanud Elleni, Maaja ja Helle kätesse ja nii sündiski blokk, millel asetsevad rukkilill, vöökiri ja näpunöör annavad tunnistust Eesti tekstiilikunstist ja traditsioonidest. Teki avamine toimus 2005.a. ja sellest saadik rändab see üle Kanada, tutvustades Kanadas elavaid rahvusi ja nende tekstiilikultuuri.
Kuidas need kolm naist üldse kokku sattusid? Helle (neiuna Veel) ja Maaja (neiuna Toose) tundsid teineteist juba beebidena, õigemini olid peretuttavad nende vanemad, kes pärinesid Hiiumaalt. Kuigi seal üksteist ei tuntud, satuti Rootsi põgenenuna elama samasse väikelinna. Helle sündis Hiiumaal Käinas, Maaja aga Rootsis, kuhu ta ema viimast kuud rasedana kodumaalt põgenes. Edasi kulges mõlema perekonna tee 1950-ndate aastate algul Kanadasse: Maaja perekond varem, kutsudes varsti järele ka Helle pere. Palju aastaid elati Amherstburgis (Ontario), algul isegi samas majas, hiljem vastamisi majades. Muidugi oldi siis sõbrad lapsest saati, käidi koos koolis jm. Maajal on vend Madis ja õde Anne, kes on kaksikud; Hellel vend Aivo.
Peale ülikooliõpinguid erinevates linnades sattusid nad mõlemad elama Torontosse, kus jätkus sõprus.
Kuidas nad Elleniga kokku sattusid? Ellen (neiuna Kiviloo) on sündinud Tartus ning koos vanematega põgenes ta samuti algul Rootsi, seejärel Kanadasse. Temal on õde Anu ja vend Peeter. Helle on Elleni abikaasa Laasi, kes on samuti Hiiumaalt, second cousin. Ellen ja Laas abiellusid 1965. aastal ning oma pulmas nägigi Ellen esmakordselt Hellet. Ellen, kes oli astunud korporatsioon Amicitiasse juba 1961.a., kutsus 1966.a. sinna ka Hellet. Ja mõni aasta hiljem — 1969.a. — tõi Helle sinna ka Maaja. Nii olidki kolm naist koos ja eluaegne sõprus oli alguse saanud. Amicitias (kus nad moodustavad ka ühe akadeemilise perekonna) on nad kõik olnud väga aktiivsed liikmed alates algusest; täitnud oma kohustust nii esinaisena kui erinevates juhatuse ametites ning komiteedes, ja seda kuni tänaseni.
Alati on nad teinud ühiskondlikku tööd pere ja igapäevatöö kõrvalt. Ellen on ametilt sotsiaaltöötaja lastekaitse alal, Maaja tulevaste õpetajate õpetaja ja Helle raamatukogutöötaja.
Ellenil, Maajal ja Hellel on ka enam-vähem samavanused lapsed. Ellen ja Laas Leivatil on poeg Risto ja tütar Maaja; Maaja ja Mati Matsool tütar Silvi ja poeg Märt; Helle ja Jaan Arrol pojad Martin ja Robert. Nende lasteaiaikka jõudes oli loomulik, et emad asusid aktiivselt tegutsema ka TES Lasteaias, mis toimus siis lisaks laupäevale veel teisipäeviti ja neljapäeviti. Nii olidki Ellen, Helle ja Maaja nii õpetajad kui lastevanemate nõukogus. Helle jäi lasteaia tegevusse koguni 10 aastaks.
Laste kooliikka jõudes jätkus ka emade töö TES Täienduskoolis. Suviti tegutseti Jõekääru laagris…
1990.a. algas kolme naise tegevus Hiigelbasaaril, mis toimub järgmisel kevadel 20. (ja viimast) korda. Idee sai alguse ühel naisüliõpilasorganisatsioonide küünlapäeval, kus arutati, mida saaks teha Eesti laste ja naiste heaks. Esialgse idee pakkus välja tolleaegne Amicitia esinaine Anne Meema (Helle vennanaine) ning juba samal õhtul tuli kokku grupp erinevatest akadeemilistest organisatsioonidest, et asja arutada. Hiigelbasaar pidi olema ühekordne üritus, seda korraldavale komiteele otsustati anda nimeks Akadeemilised Kanada Eesti Naised (AKEN), mille juhatuses on olnud pea 20 aasta jooksul nii Ellen, Maaja kui Helle. Kuigi basaar toimub tuleval kevadel viimast korda, ei tähenda see ilmselt lõppu AKEN-i tööle.
Väga tähtsal kohal naiste elus on nende huvi ja armastus käsitöö vastu. Kord oldi veinituuril Niagaral, kus hakati arutama, mida kinkida järgmisel aastal (1998) abielluvale Maaja Leivatile. Otsustati, et võiks valmistada toreda pulmakingi — lapiteki! Ideed edasi arendades leiti, et neil on kolme peale kuus last ja oleks ebaõiglane, kui niisuguse kingi saaks ainult üks, nii et tuleb valmistada need tekid kõigile kuuele. Kätte saab selle siis abiellumisel või 40. sünnipäevaks, kumb sündmus enne tuleb. Praeguseks on kõik tekid valmis, neli ka üle antud ja kaks veel tähtsündmuste ootel.
Käsitööhuvilistena astusid Helle, Ellen ja Maaja 2000.a. sügisel Eesti Etnograafia Ringi Kanadas (EERK), mis polnud mitu aastat tegutsenud. Ringile puhusid taas elu sisse Anu ja Peeter (†) Sepp. Meie loo kangelannad läksid kord ringi tegevust vaatama, ja olid üsna pea juba juhtivatel kohtadel, kus tegutsevad tänapäevani, olles ametis uute projektidega. Üheks selliseks on MEERK — nimetatud tähekombinatsioon on kokku pandud lühenditest EERK ja ME (Maakondlik Esinduskogu), mis näitab, et tegemist on kahe organisatsiooni ühisprojektiga, mille tulemusena toimub 2. novembril Eesti Majas rahvariietenäitus „Triipude lood“. Et sellest ühepäevasest üritusest saaks osa rohkem inimesi kui vaid Toronto rahvas, otsustati sellest valmistada ka DVD, mida saaks näidata Eestit tutvustavatel üritustel nagu Balti Õhtul Ottawas jm., tutvustades eestlaste tegevust laiemalt lisaks rahvariietele.
Üks koht, kus Helle, Maaja ja Ellen koos peredega pidevalt ninapidi koos tegutsevad, on Leivatite Niidiotsa talu. Suvel seal lausa elatakse koos ning ka muudel aastaaegadel veedetakse tihti nädalalõppe, tehes aiatööd ja muud vajalikku. Ja muidugi arutatakse järgmisi projekte.
Lisaks naiste omavahelisele sõprusele on loomulikult sõprussuhetes ka nende kõikide abikaasad ja pered. Väga lähedased sõbrad on omavahel Elleni ja Maaja lapsed.
Ühine huvi on naistel ka antiigi vastu. Samuti korraldatakse kõikvõimalikke üritusi, lavastatakse nii AKEN-i kui Amicitia näidendeid… Lisaks veel reisitakse koos ning juba aastaid on ühistegevuseks ka oma tarbeks veini valmistamine – vahel kuni 300 pudelit korraga. Juba üle 20 aasta veedetakse koos jõulu esimest püha, kokkusaamine toimub igal aastal erinevas kodus, kaasa arvatud Helle venna kodu.
Hellet, Maajat ja Ellenit on peetud ka õdedeks — Maaja õmbles kord neile kõigile kolmele ning neljandale sõbrannale Rutt Veskimetsale ja Maaja emale Beliedale lõbusad suvised Niidiotsa kleidid, millega ükskord kohalikku linnakesse lõunastama mindi, kübarad peas. Kui Maaja ema vastas jaatavalt ettekandja küsimusele, kas need on tema tütred, leiti „õdedes“ väga palju sarnasust. Kord, kui Maaja oli haiglas intensiivravis ja tema juurde ei lubatud kedagi peale lähedaste, kasutasid sõbrannad sama nõksu, ütlesid, et nad on tema õed, ning saidki Maaja juurde.
Kokku hoitakse nii rõõmudes kui muredes. Iialgi pole olnud mingeid arusaamatusi, valestimõistmisi, rääkimata riidudest… See on tõeline sõprus, mis on nii tugev, et selle jõuga annab lausa mägesid liigutada — eks sellest anna tunnistust need paljud asjad, mis need naised on ühiskonnas korda saatnud.
Ellen, Maaja ja Helle 1988.a. korp! Amicitia perekonnaõhtul.
Helle, Ellen ja Maaja Tartus külastamas korp! Amicitia Tartu koondist kevadel 2006.
Maaja, Ellen ja Helle ühe oma lemmiktegevuse juures ‹ Hiigelbasaaril.