Tantsijad viibisid siin seoses Quebec'is toimunud folkloorifestivaliga ning Torontosse saabusid nad tänu siinsele rahvatantsujuhile Reet Marley'le, kes korraldas esinemise ja hoolitses, et sõnum üritusest võimalikult paljude inimesteni jõuaks. Samal päeval oli esinetud ka Ehatares, nii et tantsijatel tuli anda kohe mitu paaritunnist etendust — aga väsimuse märke nende rõõmsatelt nägudelt küll ei paistnud.
Ansamblit saatis oma orkester — kaks viiulit, akordion, eesti rahvapill jauram ja kontrabass. Laulis Mart Rauk. Nii ei tulnud saatemuusika mitte lindilt, vaid ehedas esituses. Kava algas Pöördpolkaga, järgnes Lõbus labajalg. Teadustajana tegutses reisi juht Kadri Valner, kes ise samuti tantsis. Oma lõbusate kommentaaridega juhatas ta sisse iga tantsu, tutvustades ühtlasi ansamblit ja selle liikmeid ning nende tegemisi.
Nagu ta märkis, tutvustatakse oma reisidel — ja reisid viivad „Sõprust“ laia maailma väga erinevatesse paikadesse — alati oma kodumaad, aga siin eestlaskonnas viibides pole selleks nagu põhjust, seda enam, et üsna paljud saalisviibijad olid äsja naasnud Eesti reisilt. Võimalik, et tantsupeol ka „Sõprusega“ kokku puutunud! Muide, saalis viibis inimene, kes on „Sõpruses“ 1960-ndatel aastatel pilli mänginud — muusik Vaado Sarapuu, kes seda üritust hoolega videokaameraga jäädvustas.
Ansambel on tegutsenud 58 aastat ja selle loojaks on kuulus tantsujuht Ilma Adamson, kes tähistas hiljuti oma 70. sünnipäeva. „Sõprus“ koosneb sega-, nais- ja lasterühmadest, seega mõeldakse ka oma järelkasvu peale, mis teadustaja sõnul on sageli päris keeruline, kuna poisid kipuvad rohkem jalgpalli kui rahvatantsu poole. Ansamblis on kokku pea 100 tantsijat, kes on seal tantsinud lühemat või pikemat aega ning kes töötavad kõikvõimalikel elualadel: on lasteaiakasvatajaid, õpetajaid, rätsepaid, matemaatikuid... Repertuaar koosneb mitmesajast tantsust. Lisaks eesti omadele kuulub ansambli repertuaari ka ligi 40 rahva tantse — igalt reisilt tuuakse mõni tants kaasa. Manner, kus veel käidud pole, on Austraalia.
Tartu College'is esitatav kava koosnes kahest osast. Kadri Valner jutustas vahepaladena nii mõnegi humoorika loo, andes aimu ka mõningatest viperustest, mis aegade jooksul ette tulnud. Poiste Karjuste tantsus — mis oma meeleoluka süzhee ja akrobaatiliste elementidega publikule eriti palju naeru ja kaasaelamist pakkus — on koht, kus imiteeritakse tuletõrjesignaali; kord Inglismaal hakkas siis alarm tööle ja publik evakueeriti. Härja tantsu tantsides — kus poisid on igati väge täis — juhtus kord nõnda, et seda tantsinud kõige lühem poiss lõi kõige pikemal ka tegelikult nina veriseks... Seekord aga niisuguseid intsidente ette ei tulnud, kõik kulges rahulikult ja nagu kombeks, sai ka publik lõpupoole tantsupõrandale toodud. Mitte küll väga suuri akrobaatilisi oskusi nõudvates tantsudes — kuigi ehk oleks nii mõnigi publiku seast tahtnud karjustega koos hüpata... Ühine Perekonnavalss tõestas elavalt, et „Sõprus“ oli lisaks tantsurõõmule toonud tõesti ka suurt sõprust ja ühise pere tunnet.
Kava lõpetati Tuljakuga, järgnes tänusõnade ütlemine ja vastastikuste kingituste üleandmine. Tantsijad lahkusid juba järgmisel päeval tagasi kodumaale, kaasas loodetavasti tore muljetepagas. Jõudu sellele vahvale ansamblile ja edasisi suuri kordaminekuid!