Selleks, et kõik rahvused mõistaksid üksteist ega laseks end mõjutada ühiskonnas tihtipeale levivatest väärsuhtumistest ja stereotüüpidest, on heaks hüppelauaks erinevad multikultuurilised üritused, kus on võimalik tutvust teha isegi kaugemate maade naabrite ja nende kultuuriga.
Rahvusvahelist flairi õhkuval Heidelbergi ülikooliplatsil peeti sel aastal rahvuste pidu juba 13. korda. Kõikidel linnas tegutsevatel ühingutel oli võimalus oma töö tutvustamiseks ning rahvustoitude ja –jookide pakkumiseks. Nagu eelmistel aastatelgi, oli külastajate huvi ürituse vastu eriti suur.
Oleks ju võinud arvata, et nüüd, mil enne Euroopa Liidu laienemist tutvustati uusi liikmesriike kõikjal meedias pea iga päev, tuntakse Eestit paremini kui aasta tagasi. Oma suureks üllatuseks said aga Saksa-Eesti Foorumi liikmed kuulda selliseidki küsimusi, nagu: kas Eestisse saab juba viisata reisida; kas eesti keel kuulub samasse keelerühma vene keelega; kas Maarjamaa pealinn on Riia ja kas Eestis ikka võib vabalt liikuda. Kui mitmed meist olid olnud arvamusel, et Saksamaal meie kodumaa enam tutvustamist ei vaja, siis õpetas tegelikkus meile sellel päeval muud – huvi Läänemeremaa vastu on endiselt suur ning korraldajate suud olid õhtuks teabe jagamisest täiesti kuivanud.
Eriti meeldiv oli aga kuulata külaliste isiklikke mälestusi Eestist ja eestlastest. Seekord jutustas üks ameeriklane oma tutvusest eestlasega, kellega koos ta oli Stockholmis õppinud rootsi keelt. Teine mees oli Eestist lahkunud 30 aastat tagasi ja jäi meie telgi juurde pikemaks ajaks – ta ei suutnud kuidagi uskuda, et me pakume keset Saksamaad eesti õlut A le Coq, Viru Valget, Vana Tallinnat ja jõhvikajooki. Seda võisime teha tänu Charly Hartmannile firmast Saksatoots http://www.saksatoots.de, kes õigeaegselt kõik kohale toimetas. Meenutamaks Eestit ostis huvitav külastaja kaasa koguni kaks T-särki tekstiga „Welcome to Estonia“. Tihtipeale juhtus, et mitmed sõid Korea telgis valmistatud sushit või türklaste dönerit ja jõid peale eesti õlut.
Peale lõunat saabusid Margot ja Aare Hannig, kaasas värske kohv ja just ahjust tulnud koogid. Sellega oligi eestikeelne nurk pidulikult avatud. Rõõmsat jutukõminat kostis hilisõhtuni, siis algas päeva teine suurüritus, ilutuli igivana kuulsa Heidelbergi lossi valgustamiseks.