28. juuni 1992 oli taasiseseisvunud Eesti omariikluse arengus oluline tähtpäev — sel päeval toimunud referendumil sai Eesti Vabariigi uus põhiseadus rahva kui kõrgeima riigivõimu kandja otsusel Eesti riigi ja ühiskonnaelu korraldamise aluseks. Rahva enamik otsustas, et edasiminekuks on vaja kehtestada uus põhiseadus.

On tõesti ime, et see — pisut küll kiirustades, välisekspertide abil ja kompromisside tulemusena sündinud põhiseadus — on püsinud siiani muutusteta ja elanud üle kõik heitlikud ja pöördelised ajad. Ta kajastab 90ndate aastate alguse poliitilisi ideaale, kuid vaatas ka tagasi Eesti aega, mille põhiseaduse toimimise oli jõhkralt katkestanud Vene okupatsioon. Uue põhiseadusega kinnistati Eestis parlamentaarne riigikorraldus, kus täitevvõimu teostab Riigikogu usaldusele tuginev valitsus ja riigipea ülesandeid täidab piiratud võimuvolitustega president.

Ettearvatult kaasnes uue põhiseaduse ellurakendamisega mõningaid probleeme. Erinevaid tõlgendamisvõimalusi pakub näiteks põhiseaduse 78. paragr. p. 10, mis ütleb, et president nimetab ametisse ja vabastab ametist valitsuse liikmed, ehkki paragr. 90 kohaselt teeb muudatusi ametisse nimetatud valitsuse koosseisus Vabariigi President peaministri ettepanekul. Suuremaid lahkarvamusi ongi siiani tekitanud riigipea võimupiirid. Kõige enam on muidugi kritiseeritud põhiseadusega sätestatud presidendi valimise keerulist korda, mis ei võimalda riigipead kodanikel siiani otse valida. Kuid — Eesti presidendid (nii Lennart Meri kui Arnold Rüütel) on 10 aasta jooksul olnud rahva silmis kõige usaldusväärsemad isikud. Seda ei saa aga kaugeltki öelda Riigikogu kohta, mille liikmeid rahvas otse valib! Riigikogu populaarsus on aeg-ajalt ju täiesti põrmu langenud.

Üheks põhiseaduse nõrkuseks peetakse ka riigikaitse küsimust, kus mitmed otsad on lahti jäetud, mistõttu on üsnagi vaevaliselt arenenud riigikaitset reguleerivate seaduste vastuvõtmine.

Erinevaid arvamusi on tekitanud veel küsimus sellest, kas valimisliitude kaotamine kohalikel valimistel on põhiseadusega kooskõlas või mitte.

Nüüd tuleb aga Eesti põhiseadust tingimata muuta seoses astumisega Euroopa Liitu, sest Eestilgi tuleb ELi liikmena tunnistada euroliidu prioriteeti liikmesriikide õiguse ees. Selle küsimuse lahendamine nõuab erilist tarkust ja ettenägelikkust, sest eelolevate muudatustega ei tohi minna vastuollu oma põhiseadusest tulenevate riikluse üldpõhimõtetega. Tegemist on küllaltki komplitseeritud olukorraga; sisuliselt seistakse kahe valiku ees: kas parandada otse põhiseaduse teksti või lisada põhiseadust täiendav akt. Nii nagu kümme aastat tagasi, on ka nüüd otsustajaks rahvas.

Endine põhiseaduse assamblee redaktsiooni-toimkonna esimees Liia Hänni nendib, et „möödunud 10 aasta vältel on põhiseadusel olnud täita kahesugune roll — olla kaasaegse ja demokraatliku riigi mudel ja samaaegselt tööriist sellise riigi rajamiseks“.

Eesti Vabariigi areng on möödunud 10 aasta jooksul olnud peadpööritav. Eriti esimesed aastad tõid kaasa hulgaliselt reforme. Valitsuse keskmine eluiga on olnud lühike, sest 10 aasta jooksul on ametis olnud seitse valitsust ja valitsuskoalitsiooni. See on muidugi märk ebastabiilsusest, ent sellest hoolimata on suudetud vältida suuri võimukriise ja tagada riigivõimu järjepidevus.

Hänni sõnul pole siiski põhjust põhiseaduslikke vaidlusi karta, sest just „nende kaudu avaneb põhiseaduse mõte ja sügavam tähendus konkreetses ajas ja ruumis — nii tekib elav põhiseadus, mis on Eesti riigi ette püstitanud ideaali — vabadusele, õiglusele ja õigusele rajaneva riigi“.

President Arnold Rüütel ütles põhiseaduse 10. aastapäevale pühendatud kõnes, et põhiseaduse vastuvõtmisega anti õiguslik raamistus ühiskondlikule kokkuleppele taastada omariiklus. Ta nimetas seda kultuuritähiseks, milles väljenduvad põlvest põlve edasi antud ainelise ja vaimse kultuuri mitmekesisus, aga samuti sotsiaalselt läbitunnetatud ning omaks võetud inimsuhete ja mõtlemise püsivormid. „Vaatamata ohtudele oleme olnud oma saatusest suuremad ja võime Oskar Looritsa sõnutsi olla uhked selle üle, et kuulume maailma vanimate kultuurrahvaste hulka. Meie ajalooliseks missiooniks on tõestada, et inimkonna püsimine ei sõltu ainult üksikute kangelastegudest, vaid et kõige aluseks on kogu rahva pidev, põlvest põlve edasi kantud kultuurilooming,“ märkis president.

Nii on siis Eesti Vabariigi Põhiseadus elav, tukslev ja üllatavalt hästi oma rahvast teeninud dokument, mis on kenasti toime tulnud Eesti elu reguleerimisega viimasel aastakümnendil ja mis peab edaspidigi tagama Eesti iseseisvuse ja stabiilse omariikluse. (Eesti ajakirjanduses ilmunu põhjal Elle Puusaag)

Märkmed: