Just nisuke ull aastaaeg on kätte jõud. Talv on minemas, kevad on tulemas, kohal pole kumbagi. Ükspäe sajab vihma, teinepäe viskab lund nigu kardulakotiga, ühtemoodu lörtsine olemine kogu aeg. Kui oli tali, siis ei mõist pahaks panna, et oli külm ja lumi ja jää. Panid kasuka selga ja vaatasid ilusaid valgeid angesi. Ei jäänd aigeks ega kedagi.

Nüüd, kus kliima viskab undiratast ja pillub taguspidi saltusid, on sul kõik ädada korraga kaelas. Näpud liiguvad nigu vati sehes, nii kangeks on nad jäänd sellest artriitsinusest vai kuda seda imelikku aigust kutsutasse, mida ennevanasti ei tuntudki. Ja nina tilgub nigu mahlakask. Vat nohule pole nad veel osand uut keerulist nime panna. Aga vaevab teine vanainimest ullemini kui ennemuiste.

Siin ma siis istun oma tõbedega ja murran oma karvutut pead, et kuda ma nisukeses olukorras tähtraamatule õigeks ajaks saba taha saan sikerdatud. Muist koeri on küll ilma sabata, nii et liputada pole midagi, ja noorte tüdrukute kevadistel kleitidel pole kah saba ollagi, aga ilma sabata kalendrit pole ette nähtud, vähemalt mitte niikaua, kui Karla elab.

Neid aigusi on küll keski vist ajaviiteks juurde teind. Seda va kreepsi maainime omal ajal ei tundki. Suri sisemise aiguse kätte ära ja asi valmis. Nüüd on inimest vaevaval vähjal rohkem sõrgu kui sellel, kes jõeperve all elab. Seda kohta inimese ihul pole, kuhu tema ei roniks. Tohtrid muutkui kirjutavad pillisi välja, apteeker laob nad purki ja mõni mees, kes arstisi usub, neelab neid kohe kamaluga, nii et leiba pole vajagi. Minu ajal lõi vahel lendva läbi või venitasid tõstmisega rinna alt ära, ega muud aigust suurt ei mäletagi. Kui keski tundis ennast alvasti, siis raviti teda kolme rohuga: saun, samagonn ja kasetõrv. Kui need ei aidand, siis oli selge, et tuleb tõstament kähku ära teha, sest vikatimees seisab juba värati taga.

No näed, kuhu nüüd jutu vedas. Vanainimese asi, akkad aigustest kõnelema ja kohe surm kah keele peal. Ptüi, reo, pole sellele tarvis käskjalga järgi saata ega auväratit ehitada. See oskab kutsumatagi tulla, aga kuni ta veel tuld pole, elame edesi – sõrmed vatised, sõõrmed tatised.

Märkmed: