Heaoluühiskonna eesmärgiks on hoolitseda oma liikmete eest nii, et kõigil oleks inimväärne elamine, et keegi ei peaks puudust kannatama. Rootsis, kus sotsialism on vast kõige tugevamini ühiskonnas läbi löönud, on ühiskondlikuks eesmärgiks võrdsus (jämlikhet). Seda võib mitut moodi tõlgendada — näiteks nii, et kõigil on võrdselt hea olla. See saab siiski olla vaid teoreetiline ja abstraktne mõiste, sest juba sünni poolest pole me võrdsed, meil on erinevad anded, erinevad kehalised võimed, erinev tahtejõud ja erinevad vajadused ning selletõttu erinev arusaam, mida heaolu tähendab.
Konkreetselt võiks see tähendada majanduslikku võrdsust, mille suunas sotsialistlikud ühiskonnad varanduse ümberjagamisega ka pürivad. Ei ole tähtis, kui suur on kellegi majanduslik panus.
Kommunistlikuks peibutuslauseks oli, et kommunism pakub olukorda, kus igaüks töötab oma võimete kohaselt ja talle antakse tema vajaduste kohaselt. Tõesti ideaalne, kuid praktikas teostamatu, arvesse võttes inimloomust, aga ka selleks tarvilikku tohutut bürokraatiat, mida vajataks inimeste erinevate töövõimete ja vajaduste selgitamiseks.
Kanadas sai heaoluühiskond alguse peaminister Trudeau liberaalide valitsuse võimuletulekuga aastal 1968. Tuldi meelsasti vastu osa elanikkonna soovidele, mida väljendasid mitmesugused survegrupid, ning riigi bürokraatias hakati edutama neid, kes oskasid välja mõelda uudseid programme elanikkonna ja majanduse aitamiseks ja edendamiseks. See suund on jätkunud tänapäevani, sest vahepeal võimul olnud konservatiivid ei suutnud seda palju mõjutada. Kui 1960-ndate aastate alguses Kanada majanduse siseproduktist (SKP) kulus 25—30% tulumaksudeks, siis nüüd hakkab see lähenema 50%-le.
Kes veel mäletavad 1960-ndate aastate Kanadat, teavad, et näiteks Torontos ei olnud siis nii palju kerjuseid ja kodutuid kui praegu. Ka kõige viletsamate eest hoolitseti tol ajal.
Kõrgel tulumaksukoormusel on oma varjuküljed, mis mõjutavad tervet ühiskonda. Kui 1960-ndatel oli suuremal osal Kanada perekondadest võimalik ise oma lapsi kasvatada, sest saadi läbi ühe vanema palgaga, siis nüüd on see enamikule perekondadest luksuseks muutunud. Kuna ligi pool väljateenitust läheb tulumaksudeks, on paratamatu, et mõlemad vanemad perekonnas peavad töötama.
Laste kasvatamine kannatab selle all, sest vanemad peavad selle tegevuse suurema osa ajast kellegi teise hooleks jätma. Hea on, kui on vanavanemaid, aga ikkagi parim on see, kui ema ja isa ise oma lapsi kasvatavad. Kui mõlemad vanemad töötavad, siis töölt koju tulles on vaja hoolitseda toiduvalmistamise ja muude vajalike toimetuste eest ning tihti jätku enam siis vajalikku kannatlikkust laste ärakuulamiseks.
Laste teismelisteks sirgumise ajal nõrgeneb kontroll nende tegevuse üle ja noored võivad seetõttu kergesti kalduda halvale teele. Kõike seda arvesse võttes on paljud abielupaarid otsustanud mitte endale lapsi muretseda, mis ilmneb langevas sündide arvus. Kanadasse saabuvatel immigrantidel on rohkem lapsi.
Madala sündivusega kaasnevad muudki probleemid. Sellega muutub Kanada demograafiline profiil ebanormaalseks, see tähendab, et kõige nooremad vanusegrupid ei ole kõige suuremad, mis omakorda tekitab olukorra, kus töötavate kanadalaste arv, kes peavad oma tulumaksudega suures osas kõiki sotsiaalprogramme üleval pidama, langeb võrreldes nendega, kes ei tööta. Arstiteadus on tunduvalt pikendanud inimeste eluiga, mistõttu pensionäride arv kasvab tugevasti. See tõstab omakorda mittetöötavate inimeste arvu. Sellest tulenevat probleemi on võimalik lahendada kolmel viisil: kas tõsta tulumaksukoormat veelgi; kärpida heaoluühiskonna programme või teha mõlemat korraga.
Liberaalide valitsus on oma viimases eelarves eraldanud suuri summasid riiklikule lastesõimede programmile, et seeläbi töötavate vanemate koormat kergendada. Nemad ise ongi aga selle koorma tekitajad oma kõrgete tulumaksudega.
Süües kasvab isu. Nii ongi valitsustel kõgil kolmel tasandil (kesk-, provintsi- ja linna- või vallavalitsus) pidev kasvav vajadus uute summade järele. Monopoliga ametiühingud, kelle liikmete sissetulek laekub tulumaksudest, aina nõuavad oma liikmetele palgatõusu ja uusi hüvesid, mis maksumaksjate taskust tuleb. Mitte ainult tulumaksud ei tõuse, vaid igasugused valitsuse teenustasud (lennuväljade üür, passide väljaandmine jpm).
Nüüd olemegi olukorras, kus vanavanemad, kes oma lastelastele tahavad jäätist osta, peavad selle pealt käibemaksu maksma. Paljudele tundub see ebamoraalsena, et põhiliste eluvajaduste pealt, nagu seda on kütus maja soojendamiseks karmi talvega Kanadas ja enamik riietusesemeid, peab käibemaksu maksma.
Sotsiaalprogrammide teine külg
Arvamus
TRENDING
