Eelmise kuu kolmel viimasel päeval pidasid Eesti sotsiaaltöötajad Tallinnas oma kolmandat kongressi. Mugav ja uhke Viru konverentsikeskus oli suureks kontrastiks paljude sotsiaaltöötajate igapäevaste töötingimustega, kuid samas mõnus probleemide arutamiseks ja kergeks lõõgastumiseks.
Kohvipausi ajal oli hea omavahel tööasjadest rääkida. Foto: Üllas Linder
Nagu kunagi üks sotsiaaltöötaja väitis, see leib ei lõpe iial ära, ainult leivaports võiks suurem olla. Äraseletatult – sotsiaalprobleemid ühel või teisel kujul on iseloomulikud igale ühiskonnale. Sotsiaaltöötaja võiks aga hinnatum ja paremini tasustatum olla.
Kõik teavad
Eelpoolöeldu ei ole kellelegi uudiseks. Oma tervitustes nimetasid sotsiaaltöötajate väikest palka nii Riigikogu esimees Ene Ergma kui ka sotsiaalminister Jaak Aab. Keegi sõnavõtja mainis, et sotsiaaltöötajaks on enamasti üle keskea ja veidi kibestunud naisterahvas, kes teeb oma tööd nadi palga eest.
Et riigi rahakott ei ole põhjatu, on igale mõtlevale inimesele selge. Peale sotsiaaltöötajate igatseksid suuremat palka ka mitmed teised – päästeteenistus, politseinikud, õpetajad, arstid – kõik ju vajalikud inimesed. Raha jagamisel on pidevalt probleemiks, kellele anda ja kellele mitte.
Paljud eestlased lähevad tööle välismaale, kus palgad tublisti kõrgemad. Muidugi pannakse seda riigiisadele süüks. Eriti kiputakse Soome, mis on ju hästi lähedal ja keel seal ka enam-vähem arusaadav. Mõnikord saab eestlane endale ameti, mis soomlasest vabaks jäänud – ka tema on läinud välismaale, veel rikkamale. Kahjuks lähevad eestlased palga pärast isegi väga madalatele kohtadele. Kõrgharidusega sotsiaaltöötajaid on läinud näiteks hotelliteenijateks.
Muuseas, soomlasi oli täis ka hotell, kus osa kongressi delegaate ööbis. Hommikusöögi ajal eesti keelt kuulda ei olnud. Silma hakkas jutukas hõimlane, kes klaasist mingit kollast vedelikku jõi ja taskust võetud lapikust pudelist seda juurde kallas. Pakkus lahkelt ka lauas istuvale eestlasele. Kuna kell oli alles pool üheksa hommikul, võiks küsida, kas talle ei peaks kodumaal mõni sotsiaaltöötaja või muu spetsialist tähelepanu pöörama?
Lai temaatika
Kongressil igavuse üle kurta ei saanud. Teisel päeval, mis oli peamiseks sisuliste küsimuste arutamise ajaks, oli võimalik valida kolme-nelja töötoa, loengute ja sotsiaalala käsitlevate filmide vaatamise vahel. Keegi ei keelanud ka ühest ruumist teise käimist, nii võis igalt poolt põgusa mulje saada. Nagu suurtel kogunemistel ikka, omas tähtsa koha omavaheline suhtlemine kohvipauside ajal.
Sotsiaalprobleemid hakkavad ikka peale kuskilt kõrgelt ja kaugelt. Riigi üldine majanduslik olukord ei sõltu otseselt üksikisiku otsustustest, vähemalt on see lihtsa inimese arvates nii. Küll aga sõltub inimese enda olukord sellest, kuidas ta riiklikele probleemidele reageerida oskab. Sellepärast oli kongressil juttu Eesti riigi olukorrast ja suundumustest, hetkeseisust Eesti religioossel maastikul ja teadmiste tähtsusest.
Pikalt arutatud teema oli suhtlemine meediaga, sest sotsiaalprobleemid on sageli heaks allikaks kõmulistele artiklitele või telesaadetele, mis lugejate-vaatajate arvule hästi mõjuvad, aga asjaosalistele väga palju haiget võivad teha. Sotsiaaltöö ja õigluse seisukohalt on mõnigi kord kõik pea peale pööratud.
Lootust on
Kuigi sotsiaaltöös on probleeme palju, jäi kongressist positiivne mulje. Juba see, et umbes 300 inimest kokku saadi, on hea. Vaja on ju omasugustega kohtuda, et kodus omaette nokitsemisele vaheldust saada.
Niisugustele üritustele ei tule tavaliselt oma töös algajad, aga näha oli ka üsna noori inimesi. Osa neist olid isegi ettekandeid pidamas. Kahjuks peaaegu ei olnud noori mehi. Naiste ülekaal oli suur ja mehed olid enamasti keskeas ehk siis mingit sorti ülemused. Aga siin määrabki kõik ära raha – palgatase on selline, et naised on nõus selle eest töötama, mehed mitte.
Hea, et sotsiaalprobleeme on hakatud teadvustama ja lahendama. Nõukogude ajal tehti nägu, et kõik on korras. Et tegelikult elu paremaks teha, tuleb mured valjusti välja ütelda. Seda sotsiaaltöötajad ka teevad ja loodavad, et jätkub kuuljaid kõrvu.
