Eesti Maja juhatuse esimees
Reedel, 12. oktoobril linastati EstDocs dokumentaalfilmide festivalil Torontos lühifilm, mis esitas uue arhitektuurse kontseptsiooni Eesti Maja ümberehitamisele ning mille produtseeris grupp, mis on oma nimeks valinud „Tulge Külla“.
Sellise kontseptsiooni esitamine oleks olnud teretulnud variant analüüsimiseks, oleks see tehtud aastaid tagasi, et selle realiseeritavust hinnata – sarnased ideed said sõelutud ning leitud nii rahastatavuse, logistika kui linnaplaneerimise külje alt mitte teostatavad. Mis ometi võib olla praegusel hetkel sellise asja esile toomise eesmärk – või kasu?
Lühidalt ajaloost
Eesti Maja Tuleviku projekt sai alguse juba 2009. Toonasele juhatusele oli selge, et Eesti Maja kasutatavus järjest langeb eestlaste seas, et maja funktsionaalsus on ajast maha jäänud, et minimaalsed või miinustes kasumid ei võimalda kapitalprojekte ning kokkuvõttes, et Eesti Majal on vaja ratsionaalselt ja pühendunult keskenduda pikaajalise plaani loomisele. Tuli ära hoida olukorda, kus Eesti Maja peab järsult uksed kinni panema. Selle protsessi juurde kuulus analüüs Eesti Maja jätkusuutlikkusest, paljude kontseptsioonide võrdanalüüsimine (renoveerimine, ümberehitamine, mujale kolimine jne.), tohutu kogukonna asjatundjate vabatahtlik tööjõud ning välisekspertide kasutamine, et saada erapooletuid hinnanguid.
Juba kuus aastat tagasi 2012 Eesti Maja aastakoosoleku ettekandes rõhutas toonane juhatus järgmist: „The current building is no longer viable. The most viable options all include the sale of the existing EM site as a means of raising sufficient capital to fund development of a new Eesti Maja, regardless of its location.“ See tähendas kas selle krundi suurema osa müümist kondomiiniumite ehitajale (jättes osa Eesti Majale – nagu alguses prooviti teha), või kogu krundi müümist ja teisele asukohale ümber kolimist. Mõlematpidi, oluline osa põhikapitali ehitamiseks tuleks müügist.
Kes iganes isik või grupp leidis, et Eesti Maja juhatus eksib, see oleks võinud nendel aastatel esitada oma väljatöötatud ideid ja kontseptsioone, kasvõi rahvale. Seda kusjuures juhtuski, näiteks Guido Laikve oma algatusel pakkus välja oma kontseptsiooni ja Eesti Maja juhatus võttis teda jutule ja ta plaani analüüsimisele.
Eesti Maja kondomiiniumi projekti läbi kukkumisel oli juhatusel kaks valikut: kas teha koostööd teiste ühiskonna organisatsioonidega ja konsolideerida kaks eestlaste kodu ühte kohta, või omapead lahendusi otsida. Eesti Maja juhatus otsustas esimese kasuks ning esitas aktsionäridele ettepaneku Eesti Keskuse projekti toetada. See toetus ka saavutati, kahe-kolmandiku häälteenamusega (kusjuures poolt- ja vastuhääle protsendid olid virtuaalselt ühesugused eraisikutest ja organisatsioonidest aktsionäride puhul.) Rohkem kui kaks korda hääli toetas seda kui olid selle vastu.
Miks nüüd laskuda fantaasiasse?
Miks tõesti. Nüüd, et otsus edasi liikuda Eesti Keskusega ja müüa Eesti Maja on tehtud, puudub nii loogika kui ka seaduslik alus juhatusel seda otsust ümber mõelda ja kurssi muuta. Ei saa pidada kuidagi võimalikuks, et Tulge Külla seda fakti ei mõistaks, kuid nad oma filmiga kaasas avaldatud artiklis hämavad järgmise lausega: „Kui peaks ilmnema, et esialgne südalinna projekt ei ole jätkusuutlik kas määruste või teiste nõuete tõttu, siis Tulge Külla pakub varuplaani meie kogukonnale, mis maandab finantsilised riskid ja võimaldab kõrgendatud sissetulekut eri allikatest.“
See lause jätab mulje, nagu saaks Eesti Keskuse ebaõnnestumise puhul lihtsalt Tulge Külla projektiga mingisuguse varuplaanina edasi liikuda. Selline suhutmine on aga kahjustav ja vale. Eesti Maja müügi üks tingimustest ei ole Eesti Keskuse edukas ehitamine. Müügi tingimuseks on, et Eesti Maja ostja saab loa ületada miinimum pindala künnise Broadview’l vanadekodu ehitamiseks, kusjuures see künnis ei ole eriti kõrge. Ehk siis: Eesti Keskuse projekti peatamine ei tähendaks, et Eesti Maja on kuidagi „päästetud“. See suure tõenäosusega tähendaks vastupidi, et meie ühiskond on koduta.
Otsus edasi liikuda Eesti Keskuse projektiga tehti sisuka hoolsuskohustuse analüüsi ja aruande põhjal, mis näitas tugevat alust selleks, et projekt on tehtav. Ilmselgelt see ei tähenda, et projektil riske ei ole, kuna ükski nii suur projekt ei saa olla riskideta.
Kallid sõbrad, ma usun, et meid enamusi motiveerivad ühised sihid. Astume mullist välja ja tunnistame, et meie ühiskond on lai ja mitmekesine. Mina ei usu, et inimesi, kellega ma ei ole igas asjas nõus, ei ole mõtet kuulata. Ma üritangi juttu ajada inimestega, kes Eesti Keskuse projekti suhtes omavad erinevaid vaatepilte minust endast. Ma arvan, et nendelt inimestelt oleks huvitav teada nende mõtteid seoses küsimustega nagu: kuidas me saame Eesti Maja mälestada tulevikus; kuidas me saame Eesti Maja ehitajatele (ja üldiselt meie kogukonna ehitajatele) au näidata uues keskuses; mis võiks Eesti Keskuse juures teha, et Sul oleks selle vastu rohkem huvi; mis on kõige olulisemad asjad, mida uus keskus peaks nooremale põlvkonnale edasi andma, et nad jääksid uhketeks eestlasteks?
Mõtleme ühishuvidele
Ma ei pea mitte mingil moel heatahtelisuse näitajaks, et Tulge Külla grupp ei vaevunud Eesti Maja juhatusega ühendust võtma seoses n-ö varuplaaniga. Eesti Maja juhatus sai esmakordselt sellest teada filmi linastamisel. Ma veelgi enam ei pea normaalseks sellise filmi produtseerimist, mis ei viita üldse Eesti Keskuse projektile, ei kajasta üldse seda konteksti ja ajalugu, mis siin artiklis ära toodud, ning ei nimeta elementaarset fakti, et Eesti Maja müügi otsus on aktsionäride poolt tehtud ja teostatud. Dokumentaalfilmist on asi kaugel.
Eesti Majal on üks juhatus. Ei saa pidada aktsepteeritavaks, et grupp isehakkajaid – olgu nad hästi, halvasti, või neutraalselt meelestatud – hakkaksid mingisugust paralleeljuhatust mängima. Eesti Maja ei taha ega kavatse sõnasõtta astuda, see ei ole kuidagi ühiskonna huvides. Eesti Keskuse projekt on teostamisel vastavalt aktsionäride otsusele. Rahalised investeeringud on tehtud ja on tegemisel. Projekt on hea ja huvi selle vastu aina tõuseb just eriti nooremate kogukonna liikmete seas, kellele me selle loome.
Aktiivsed vastuaktsioonid, olgu need mõeldud lihtsalt protestina või mistahes, ei too tagasi sellise Eesti Maja tegevuse nagu meil kolmkümmend-nelikümmend aastat tagasi oli. Küll, aga, on meil protsesse, seadusandlust ja haldusmäärusi järgides võimalus luua jätkusuutliku eestlaste kogunemispaiga järgmistele põlvkondadele ning vaid siis, kui me teeme seda koos. Hoiame kokku, hoiame kurssi.
Veiko Parming
Eesti Maja juhatuse esimees
