14. novembril toimus Toronto Eesti Baptisti Koguduses taas traditsiooniline Kodusaarte õhtu, ehkki enam mitte nii arvuka osavõtjaskonnaga kui aastaid tagasi. Ent saarlaste ja hiidlaste ridu aitavad tõhusalt täiendada ka teiste maakondade esindajad, nagu ikka maakondlikel üritustel.
Tavapäraselt astus kuulajate ette saartekoor, lauldes vanu vaimulikke laule Charles Kipperi juhatusel ja Marika Wilbiksi klaverisaatel. Pastor Jüri Puusaag tervitas avasõnas kohaletulnuid, öeldes, et on suurepärane, et me pole veel otsa saanud ega „praamist maha jäänud“ ning pidas alguspalve.
Eesti Vabariigi aupeakonsul Laas Leivat alustas mõnusa naljalooga ja lisas tõsisemalt, et tuleme saartelt, kus elu oli karm ja maapind kehvapoolne. Ent ometi võime veel tänagi siin kaugel mandril kokku hoida, oma päritolule mõelda ja pidutseda. Selle eest oleme Jumalale tänulikud, ütles hr. Leivat.
Heli Tenno esitas abikaasa Illari kitarri- ja Ch. Kipperi orelisaatel päevakohase laulu „Merel sõuan“, mis meenutas taas kuulajatele 60 aasta tagust põgenemist kodumaalt.
Saarlaste Ühing Torontos (SÜT) nimel tervitas kogudust ja külalisi Albert Reinsoo, kes oma kutsega SÜT-i 50. juubelile, mida peetakse 2006. aastal, tekitas suurt elevust. Tõesti — senikaua tuleb saarerahval merel vapralt edasi sõuda. Koor laulis seejärel Fr. Üksiku poolt Erli Lepiku sõnadele loodud igatsusliku laulu „Hiiumaa“. Järgnes helilooja mälestushetk, kelle mitmeid lähedasi elab Torontos.
Hiidlaste Seltsi nimel, kes SÜT-ist on märksa noorem ja tähistas hiljuti oma 30. juubelit, ütles osalejatele häid soove esinaine Tamara Norheim-Lehela. Ta rääkis südamlikult oma saare otsinguist elumerel. Igal saarel on ka rannad, mõned isegi ehk kuldsed, sest mida lähemal asub suvilakrunt veepiirile, seda hinnalisem see on. Pr. Norheim-Lehela laulis soolo „Minu isamajakene“ Ch. Kipperi klaverisaatel.
Järgnes noorteansambli laul M. Wilbiksi juhatusel (Ch. Kipper klaveril). Koguduse infokandjaga, ajakirjaga Usurändur seonduvast rääkis toimetaja P. Kaups, kes küll ise tituleeris end humoorika hiidlasena „toimetaja jooksupoisiks“. Ajakirja tellimustest laekuvad summad katavad vaevalt poole väljaandmise ja saatekuludest. Selgi õhtul pandi kokku toetus ajakirja edasise ilmumise kindlustamiseks ja rõõmusõnumi jagamiseks.
Koor laulis seejärel esmaettekandes pastor em. Kaljo Raidi uhiuue laulu „Armus kasvamine“ Marjut Karu Nousiaineni sõnadele, milles samuti heidetakse pilk põgenemisele kodumaalt ja järgnenud elule võõrsil. Järgnes kaasaegne W.L. Thompsoni gospel-laul „Kui see suur päev tuleb“ koorilt, millest pastor ammutas ainet oma järgnevaks vaimulikuks sõnumiks Matt.22:11-12 põhjal. Kord läheme kõik vastu suurele ja otsustavale päevale, mis meenutab pulmapidu. Kelle hulka arvatakse meid seal? Küsimus on eeskätt meie valikus: kas ja kuidas oleme selleks tähtsaks hetkeks valmistunud ja kas meil on siis õige rõivastus olemas.
Järgnes koosviibimine ja keskustelu kohvitassi juures kiriku alumises saalis. Nagu ikka, ei raatsitud sealt kuidagi lahkuda.
Seniks sõuame aga elumerel edasi, kus mõned meist otsivad pingeliselt ikka veel oma saart ja teised on selle juba leidnud.
