Sport on alati poliitikaga olnud seotud; mõtelgem kasvõi vana Rooma gladiaatoritele või varemgi, Taaveti ja Koljati peale. Tavaliselt hoitakse ikkagi Taavetile pöialt.
Kui on aga tegemist organiseeritud spordiga nagu näiteks olümpiaadiga, ununeb pahatihti, miks võisteldakse. Spordi eesmärgid siis kaovad. Hitleri meeleavaldused Berliinis pole paljude mälust kadunud. Helsingile määratud viiesõõrimängud jäid tänu 1936 mängudele ära, sõjakeerises polnud võimalik mõtelda spordile. Sõja lõppedes olid soomlaste mängud ettevaatuse ja kõhklusega märgitud. Maailm oli muutunud.
Hiljem, nii Los Angelese kui ka Moskva mängud olid farsid, kaks suurvõimu boikoteerisid maailma parimate sportlaste kogunemist sõbralikudele mängudele. Tuleks meelde tuletada siin juures, et Müncheni olümpiaadil toimunud Iisraeli vastane terrorism tegi mängudest hoopis tõsise võistluse.
See pilt pole muutunud. Nagu teada, igas suuremas mängus on sohitegijaid, sõltuvalt mille eest võisteldakse. Tavaliselt kas au või raha eest, sagedamini mõlema eest.
Pärast septembri ja oktoobrikuu vapustusi on küsimusmärgi all mis saab mõne kuu pärast Utahis, Salt Lake City taliolümpiaadil. 2002 mängudel oli juba korrumptsioonihõng juures, mida isegi señor Samaranch ega ameerika tipppoliitikud ei suutnud eemaldada. Nüüd tuleb küsida, kas sportlasi, publikut saab Müncheni taustal piisavalt kaitsta. Värskelt on meeles ju 1996 Atlantas toimunu, pommitamine ja hirmutamine CNNi kodulinnas.
Maailmakaubanduskeskuse häving pole siiski saavutanud seda, mida terroristid soovisid. Kohusetundlikud ameeriklased peatasid respektist meelelahutusega seotud tegevuse, nagu profispordimängud ja teleprogrammide parimate auhindamisõhtu. Need on aga nüüd kõik kas läbiviidud või vanas rutiinis edasi tegutsemas.
Mõnele ehk ei istu ameerika avalik patriotism. USAs on praegu kõikjal stars and stripese näha, ka kuulutusi, rahakogumisaktsioone, et toetada terrori tõttu hukkunud inimeste perekondi. Juba tiirlevad jutud, et igat senti ei suunata neile, vaid osa katab administratiivseid kulusid.
Ainult naiivne inimene usuks tänapäeval, et kapitalistlikus ühiskonnas oleks asjad teisiti. Tuleb raha kulutada, et raha teenida.
Võtame näiteks möödunud nädalalõpul lõppenud USA pesapalli meistrivõistlused, ehk nagu kommentaatorid seda ümber ristisid - The World Serious. Finaalis mängisid mitmekordsed miljonärid üksteise vastu. Televisiooni huvides oli hea, et just New Yorgi meeskond, Yankees, kes on pesapalli, üldse lääne profispordis kõige suurema edu ning meistritiitlid saavutanud koondis, võistles taas. Patriootilised lööklaused kostsid kõikjal.
USA ajaloolisi kaotusi, nagu Alamo kindlust, laeva USS Maine, Pearl Harbourit on alati tarvitatud meeldetuletusega. Remember the Alamo. Remember the Maine. Nüüd remember September 11. See on hea, see on õige, lihtrahvas, kes relva käte võtab, maksab tagasi, mäletab.
Kuidagi on aga raske tänapäeva maailmas, kus World Series’i kaotanud meeskonna liikmele määratakse oma mitmemiljonisele aastapalga eest (kõigest 162 mängu ja finaalideni võilemine otsa,vähem kui poole aasta tegevus, päevatöö vaid mõni tund) otsa suurema rahasumma kui Iowa osariigi keskmise inimese aastapalga, siis on midagi viltu.
Poliitika ja raha spordiga seotud, see pole mingi uudis. Ning mida turg kannatab, suudab suurtele meestele mängu mängimise eest tohutuid summasid maksta, see pole samuti uudis. Siduda seda aga vabadusvõitluste ja demokraatia teemadega paistab kuidagi vale ja viltu olevat. Ning ei tohiks midagi lugeda Yankeede World Seriese kaotusesse, nagu mõni seda pühapäeva õhtul tegi. Eliit tegutseb edasi, jõud ja võim, usk ja õigus pole aga profisportlaste ega meedia kätes, vaid hoopis Iowa, Indiana ja Illinoisi inimestel, kes usuvad, õigustatult, et paremat süsteemi kui demokraatiat pole olemas. Annaks, et New York Times ja CNN seda nende käest ei võtaks.
TÕNU NAELAPEA
Spordi roll poliitikas
Eestlased Kanadas | 07 Nov 2001 | EWR
Eestlased Kanadas
TRENDING
