SRÜ 20. juubel – tants NSV Liidu haual

Esileht Viimased Loetumad Kommentaarid

Eestlased

Kanadas Austraalias Rootsis Inglismaal Saksamaal USAs Venemaal Soomes Ukrainas Eestis Rohkem ...

SRÜ 20. juubel – tants NSV Liidu haual (1)

Arvamus | 27 May 2011 | Eesti Elu

Kakskümmend aastat tagasi tõusis maailmaareenile korraga 15 uut iseseisvat riiki seoses N. Liidu kokkuvarisemisega. Neist 12 otsustasid koostööd jätkata, moodustades Kasahstani tollases pealinnas Alma-Atas Sõltumatute Riikide Ühenduse (SRÜ). Seal pandi ka lõplik punkt NSVLi lagunemisele.

SRÜ sünni eellugu

Oleme lähenemas 20. sajandi ajaloo käiku otsustavalt muutnud sündmuste 20. aastapäevale. Need said tegelikult alguse juba märtsis 1985 Mihhail Gorbatshovi valimisega NLKP peasekretäriks. Gorbatshov seisis lausa võimatu ülesande ees – viia N. Liit välja majanduslikust, ideoloogilisest ja poliitilisest ummikust. Ta käivitas nn perestroikapoliitika, mida serveeriti kui ainsat teed nõukogude ühiskonna upakile vajunud struktuuri taastamiseks. Need, kes tol ajal N. Liidus elasid, mäletavad mõningaid raudse haarde lõdvenemise märke 1980ndate lõpul.

1986. a tutvustati maailma avalikkusele juba uut võlusõna – glasnost (avalikustamine). Ja tsensuur pehmeneski mõnevõrra. Ime küll, aga meedias oli korraga juttu katastroofidest, sensatsioonidest ja kuritegevusest. Leebemaks muutus ka N. Liidu välispoliitiline kurss, sest võidurelvastumiseks ei jätkunud surma-agoonias vaakuval riigil enam jõudu ega raha. 1989-1990 varisesid üksteise järel idabloki kommunistlikud rezhiimid, tegevuse lõpetas Varssavi Lepingu Organisatsioon ja toimus Saksamaa ühinemine.

Karuselli kiirusel liikuvate sündmuste käiku ei suutnud enam keegi kontrollida ega peatada. Mitu liiduvabariiki eesotsas Eestiga kasutasid soodsat momenti ja hakkasid püüdlema täieliku iseseisvuse poole, mida Kreml püüdis muidugi lämmatada. Oli pingeline ja plahvatusohtlik aeg. Oma aja ära elanud N. Liidu asemele pakutigi siis Kremlis midagi uut – nimelt liidulepingule tuginevat riikide majanduslikku ja poliitilist ühendust ehk SRÜd.

Ühenduse loomise tagamõte oli N. Liidu järglase moodustamine, võimaldamaks Venemaal säilitada kontrolli lahkulöönud territooriumide üle. Seal paiknesid (ja paiknevad praegugi) olulised strateegilised tugipunktid, infrastruktuuri rajatised, maavarad, tööstusettevõtted jne. Vene peaminister Vladimir Putin, kes on nimetanud N. Liidu kokkuvarisemist 20. sajandi suurimaks katastroofiks, pole ikka veel kaotanud usku, lootust ega soovi selle taastamiseks, olgu siis kas või varjusurmas viibiva SRÜ kaudu. Paljude vaatlejate arvates on aga vaid aja küsimus, kui seegi liit kokku kukub. Politoloogid hoiatavad, et sellega võib kaasneda N. Liidu lagunemisega võrreldav katastroof. Akadeemik Sergei Mihejev on veendunud, et SRÜ langemisele järgneb Venemaa kokkuvarisemine, sest Venemaa ise on paras rahvaste paabel, jaotudes halduslikult 83ks föderatsiooni subjektiks. Seal elavad lisaks venelastele tatarlased, ukrainlased, bashkiirid, tshuvashid jpt rahvused.

Erinevad nagu tomat ja tuumapomm

Tallinna Tehnikaülikooli rahvusvaheliste suhete magistrant Georg Kirsberg nimetab oma arvamusloos SRÜd Venemaa käepikenduseks ja viitab Mihkel Raua kunagisele repliigile, et SRÜ liiduriigid, kus räägitakse enam kui 130 keeles, on etnokultuurilise kuuluvuse poolest sama erinevad nagu tomat ja tuumapomm (ÄP, 15.03.11).

Kellelgi pole siiani õnnestunud ühe mütsi alla viia slaavi taustaga riike (Venemaa, Valgevene ja Ukraina), baltlasi, Kesk-Aasia ehk „stan“-maid (Turkmenistan, Kasahstan, Usbekistan, Tadzhikistan ja Kõrgõztan) ja kaukaaslasi. Need on igas mõttes radikaalselt erinevad rahvad, keda N. Liidu päevil ühendasid küll pealesurutud vene keel ja kultuur, pealinn Moskva ning punaimpeeriumi territooriumil elamine, kuid kellel tegelikult polnud midagi ühist. Jutud nõukogude inimeste perest ja rahvaste sõprusest oli puhas fantaasia, mis pakkus ainet vaid anekdootide autoritele.

Läbikukkunud juubelipidu

Torontos ilmuva venekeelse ajalehe Komsomolskaja Pravda (milline anakronism –Komsomoli Tõde!) korrespondent Vladimir Vorsobin kirjutab viimases lehes SRÜ 20. juubeli tähistamisest, kus püüti nn telesilla abil otsesaates ühendada SRÜ liikmesriikide pealinnu. Seal kutsuti esmalt taastama N. Liitu selle endises „hiilguses“, mille peale hallipäised vanurid innukalt aplodeerisid.

Kohtumisele kutsutud Vene mõjukas majandusteadlane, Globaliseerumise Instituudi direktor Mihhail Deljagin ütles, et SRÜ kodanikud elavad N. Liidu varemetel või haual, kus nüüd juba tervel põlvkonnal puudub oma identiteet ning kus sunniviisiline rahvustevaheline abielu ja rahvaste sõpruse printsiip ei toimi. Eetrit täitis selle peale pikk vaikus, misjärel kasahhi politoloog Rasul Zhumalõ nimetas õhku ahmides Deljagini avaldust puhtaks provokatsiooniks. Asi läks veelgi pingelisemaks, kui ITAR-TASSi peadirektor kasahhid eetrist välja lülitas. Telesilla saate vältel tekkis teisigi teravaid lahkarvamusi ja piinlikke vaikusehetki.

Vorsobin võrdles telesilla üritust hingusele läinud N. Liidu vaimu väljakutsumisega kalmistul. Saates osalenud Mihejev soovitas tõele näkku vaadata ja tunnistada, et Venemaa on endiste liiduvabariikide silmis kaotanud igasuguse autoriteedi ja atraktiivsuse. Mitmed ühenduse liikmesriigid on Venemaas sügavalt pettunud ja suhelnud viimasel ajal meelsamini teiste välisriikidega (nt Kasahstan Hiinaga).

Suureks veaks ja mõttetuseks nimetati ka SRÜ kui postsovetliku ühenduse loomist. Niisiis – lisaks N. Liidule on nüüdseks maha maetud ka rahvaste sõpruse idee ja ristki selle hauale pandud. Järgmisena on siis oodata SRÜ matuseid.