Einar Eiland majandusmagister. Haapsalu
Meie ühiskondlike protsesside üheks mõõdupuuks on kujunenud stabiilsus. Hoopis vähem on aga räägitud sellest, milleks meil seda stabiilsust vaja on ? Siinkohal lähevad ühiskondlikud arvamused lahku. Ühtedele on vaja stabiilsust selleks, et mitte midagi ei muutuks. Ühiskonnale on stabiilsust vaja selleks, et luua paremat tulevikku.
Ühiskonna tulevikku saab ülese ehitada siis kui koosluse noored populatsiooni isendid tahavad ise ehitada ülesse ühiskonna tulevikku. Kui aga ühiskonnas on vaja stabiilsust selleks et mitte midagi ei muutuks, siis vastandab see võimu noore inimese tulevikuperspektiiviga ja noore inimese tuleviku nähakse pigem väljaspool populatsiooni piire ja selle jaoks luuakse ka vastavad ideaalid. Vaadates meie noorte inimeste lahkumist regioonidest pole kahtlustki kumma kuvandiga meie riik tegeleb.
Seega oleme jõudnud mõttelaadilise tõkendini, mis takistab põlvkonnavahetust ja seega ei saa toimuda areng, mille tulemusena oleks homne parem kui oli eile. Seega on aegamisi jõutud nii kaugele et inimeste peades domineerib eliidile allumisvajadus mitte arenemisvajadus. Tähtsaks muutub ka see, mida eliit näitena presidendi näol välja ütles, mitte see milline on reaalne areng ja inimese roll selle arengu tagamisel.
Selline võim saab aga eksiteerida lubatavuse piirides ja lubajaks on rahvas. Meil kipub aga rahvas eksisteerima nendes piirides, mida võim talle lubab. Tulemusena oleme saanud kõikide sõja kõikide vastu sisuliselt on see kodusõda, kus rahvas peab olema sõjapõgeniku staatuses ning valitseb poliitilise võimu sektantlus. Sõjaseisukorras on keeruline ka populatsiooni paljunemine ja üksikvanematel on aina vähem aega pühendada järeltuleva põlvkonna kasvatusele ja eneseharimisele. Seega on iga järeltulva põlvkonna vaimne ja füüsiline tervis aina kehvem. See aga kindlustab sekstantliku võimu levikut.
Ilmselt oleks ebaõige sellise olukorra loomisel kiita olemasolevat võimu, sest võim on kui haridussüsteem, mis programmeerib inimesi vastavalt käituma. Kui võimu eesmärgiks on programmeerida inimest võimule stabiilselt alluma, siis see vastandub pikemas perspektiivis uuenemisvõime ja inimsusega. Siin on suur vahe selleks, kas noor inimene õpib asjad ära selleks, et alluda paremini võimule, või õpib ta asjad ära selleks et juhtida riiki ja ühiskonda. Vastavalt sellele luukase ka vastavad õppekavad, vastustatakse need õpikutega ja luuakse vastavad pühakirjatekstid.
Inimesed muutuvad sekstantliku pluralismi õppeprotsessi tagajärjel sõltuvaks. Sisuliselt eksisteerib selline ühiskond kui stabiilses kooma seisundis olev patsient kelle vererõhk on normis, süda lööb, hingamine toimub regulaarselt hingamisaparaadi abil ja patsiendil endal puudub arusaamine üldse et koomaseisundis ollakse. Sellises olukorras levib ka arusaamine et me ei saa, midagi muuta ja ei saagi kuna võimule on vaja meid kui alluvaid mitte kui arendajaid. Ühiskondlikke protsesse hinnatakse selles ühiskonnas vaid selle järgi kui hästi suudetakse võimule alluda ja president annab auraha nendele, kes allumises paremat eeskuju näitavad. Ka teadust hinnatakse selles riigis selle järgi kuidas ta suudab võimu ees lipitseda, mitte ühiskonna arenguid tagada. Kuna domineerib allumisvajadus siis seejärel mureneb aegamisi ka tervikutaju ühiskonna toimimisest või triivib vaid käputäie eliidi kätte ja seega kahaneb vaimne potsentsiaal, millega võimu teostada. Et aga noorsugu võimule ohtu ei kujutaks, tuleb talle anda sellised teadmised et ta riigist lahkuks ja mida rohkem lahkujaid saab olema seda kindlam saab olema võimu tulevik ja see näitab võimu töö kvaliteeti. Et see protsess paremini kulgeks luuakse läbi stereotüüpide ka vastavad eeskujud, kuni selleni et enamusega ühte jalga käimist peetaksegi juba demokraatiaks. Aja möödudes tunneb selles riigis ennast kindlalt ainult eliit.
Et aga noori võimust paremini distantseerida tuleb neile luua spordi ideaal. Mida kauema hoida noort inimest selle ideaali küljes, seda ohutum ja steriilsem ta saab olema võimule kuid teisalt seda kasutum ta on ühiskonnale. Sest sellise ideaali kummardaja suudab ise olla vaid võimu rakendamise objekt, mitte kujundada võimu.
Sama funktsiooni kannab ühiskonnas ka muusikafanatism. Selline inimene on paremini võimule allutatav, sest vajab võimu kui treenerit enda edasise käekäigu kujundamisel ja võim on seda abikätt alati pakkumas. Sisuliselt on kujunenud Eesti noortest võimu tegematajätmiste kahuriliha aga seda nad ei tea ega tahagi teada. Sest tema jaoks on riik ja parlament Facebooki sõprade klubi. See on laostumine, mis algab inimese peades. Riik on noore inimese jaoks tööjõuturg, kui gladiaatoriplats, kus peab enda isandale meeldima ja vastaseid võimalikult palju maha lööma, sest vaid siis oled sa võimule kasulik. Kõige selle juures on tsirkust palju, kuid noortel läheb leiva teenimine aina keerulisemaks sest kahuriliha lihtsalt ei jagu.
Selline ühiskond triivib selleni, et inimesed ei tahagi enda riigis enam võimu võtta ega omada ja erakondadest kujunevad ususektid igaüks oma kiriku ja piiblikorraga. Noorte passiivsus aga väljendub selles et ei käidagi enam valimas ega osaleta ka erakondade tegevuses. Noorte meeled on juba nii lahutaud et puuduvad seosed oskuste, teadmiste ja kogemuste vahel. Seega ei suuda inimteadvus enam inimest ühendada maailmaga ja see viib ühiskonna kõikide ressursside õletarbimiseni. Kõik see vaid kindlustab olemasolevat võimu. Need kes aga võimulektüüri paremini selgeks õpivad ja kirikukoorides paremini esinevad, on kergem jõuda võimuni. Edasijõudnud kuritarvitavad võimu aga täpsetel samadel eeldustel nagu nende eelkäijad seda teevad ehk realiseerivad vaid klannihuve. Nendel ei ole mõtteski lahendada ühiskonna probleeme ja nende maailmapilt kopeerib vaid maata rahva ideaale.
Selline ühiskond ei ole ennast põhimõtteliselt võimeline juhtima ega tagama jätkusuutlikkust. Selline võim ei ole ka enamuse võim vähemuse üle nagu see demokraatiale kohane on sest enamus ei käigi valimas ega võta osa ühiskonna arenguotsuste kujundamisest, sillutades seega rändhõimude või seda rändhõimu mentaliteeti kandvate inimeste sattumist võimutüüri juurde. Kui aga võim ei suuda tagada põlisrahva arengupotentsiaali rakendamist ühiskonnas siis see on genotsiid. Mida võim on hakatud õigustama ajalooliste tõekspidamiste ja välisriiklike näidete varal ning mida tahetakse kinnistada kui rahvakultuuri. Sellisel võõrvõimul on vaid üks eesmärk valitseda.
