Üle poole sajandi on lääneriigid püüdnud oma Teise maailmasõja liitlasest massimõrvari tegudest mööda vaadata ning süüdistanud holokaustis ja genotsiidis vaid natslikku Saksamaad.

Samal ajal kui paljud möödunud sõjaga seotud ajaloomaterjalid on nii Venemaa kui lääne arhiivides veel aastateks suletud (Inglismaal osaliselt 2017. aastani), on nende suurriikide senise ajalookäsitluse põhjal alati õigus võitjal.

Ent ometi on viimasel ajal hakanud lääne ajakirjanduseski ilmuma ajaloolisi fakte, millest seni on püütud vaikides mööda minna.

Ajalooline amneesia

Üks tuntumaid ja informeeritumaid ajakirjanikke kogu Ameerika kontinendil on Eric Margolis, kes aastaid on kirjutanud Toronto Suni maailmasündmuste veergu. Tema kirjutisi on ilmunud New York Timesis, Wall Street Journalis, International Herald Tribune’is ja mitmes muus väljaandes.

Oma artikli kohta, milles ta kirjutas nõukogude Venemaal Stalini rezhiimi ajal Ukrainas juhtunust, seletas Margolis hiljem:

"Olin shokeeritud noorte ukraina päritoluga ameeriklaste, aga ka kanadalaste saadetud kirjade hulgast, teatamaks, et enne minu veeru lugemist nad polnud mitte midagi kuulnud aastatel 1932-33 Ukrainas toimunud genotsiidist, milles Stalini rezhiim mõrvas seitse miljonit ukrainlast ja saatis veel kaks miljonit kontsentratsioonilaagritesse.

Kuidas võis selline ajalooline amneesia tabada nii suurt hulka ukrainlasi? Juutidel ja armeenlastel on neid tabanud genotsiidi mälu veel praegu mõjutamas nende igapäevast elu. Ja ometi on veerandi Ukraina elanikkonna hävitamise 70. aastapäeval (2003. aastal - V. K.) see hiiglaslik kuritegu kadunud ajaloo musta auku."

Kahjuks on meiegi noorema põlvkonna teadmised Stalini rezhiimi kuritegude ja Teise maailmasõja sündmuste kohta üsna ühepalgelised ning tugevasti mõjutatud nõukogudeaegsest ajalookäsitlusest ja tollasest propagandast. Eriti on see märgatav, kui lugeda internetis avaldatud kommentaare möödunud sajandi sündmuste kohta.

Vaadelgem lähemalt, mis toimus sõjaeelsel kommunistlikul Venemaal ja kuidas arenesid Nõukogude Liidu ja lääneriikide suhted sõjaperioodil.

Bolshevike anshluss

Kommunistide võimuletulekuga Venemaal loodi maailma jõhkraim hävitussüsteem, mis asutas Euroopa mandril esimesed kontsentratsioonilaagrid. Tshekaa kehtestas kommunistlikule rezhiimile mittelojaalsete kodanike jälitussüsteemi: ei arreteeritud seda, keda jälitati, vaid jälitatava pereliikmed, kes seejärel hukati.

1918. aastal alustas revolutsioonitules sündinud punane Venemaa relvade jõul kunagiste impeeriumimaade ühendamist Venemaa külge. Venemaaga liideti Ukraina, Valgevene ja Kaukaasia ning Kesk-Aasias Turkestan, Horazm ja Buhhaara.

Ühendamata jäid (esialgu) Soome, Eesti, Läti, Leedu, pool Poolat ning Bessaraabia.

Austria-Saksamaa suhete eeskujul tulnuks seda nimetada anshlussiks.

Läänemaailm aga seda superanshlussi peaaegu ei teadvustanud, just nagu poleks neid maid olnud. Kuigi tegemist oli viie miljoni ruutkilomeetrise maa-ala vägivaldse ühendamisega Venemaa külge, see võrdus Saksamaa poolt liidetud 60 Austria pindalaga.

Selle käigus hukkus neil aladel organiseeritud nälja ja massimõrvade tagajärjel ligi 48 miljonit inimest ehk 22 protsenti bolshevike võimu alla sattunud elanikest. Sadu tuhandeid suleti koonduslaagritesse.

Ukraina kui tuleviku Bergen-Belsen

Nõukogude Venemaaga vägivaldselt liidetutest kannatas bolshevike koletute kuritegude all ja oli hävitatud elanike arvu poolest suurim Ukraina. 1932. aastal alustas Stalin sõda oma rahva vastu. Ukrainasse saadeti Vjatsheslav Molotov, Lazar Kaganovitsh ja NKVD peamees Genrihh Jagoda, et maha suruda Ukraina talunikke, kes ei soovinud astuda kolhoosi.

Punaarmee abiga piirati ümber Ukraina oblastid, kus seejärel kõik elanike toiduvarud ja elusloomad konfiskeeriti. NKVD üksused hukkasid massiliselt "parteivastaseid elemente". Kaganovitsh kui virtuaalne Nõukogude Liidu Adolf Eichmann nõudis 10 000 ukrainlase hukkamist nädalas. Kahe aastaga hukkas NKVD 80 protsenti Ukraina haritlastest.

1932. ja 1933. aasta karmi talve jooksul lasti maha, suri nälga või külmus ära 25 000 ukrainlast päevas.

Kannibalism, mille puhul vanemad sõid oma lapsi või vastupidi, muutus tavaliseks. "Ukraina," kirjutas ajaloolane Robert Conquest, "oli just nagu hiiglaslik tuleviku Bergen-Belseni surmalaager."

Seitsme miljoni ukrainlase, neist kolme miljoni lapse massimõrv ning veel kahe miljoni ukrainlase Gulagi laagritesse saatmine (kus enamik neist suri) oli nõukogude propagandas rangelt varjatud.

Läänemaailma kommunismipooldajad, nagu näiteks New York Timesi ajakirjanik Walter Duranty, inglise kirjutajad Sidney ja Beatrice Webb ning Prantsuse peaminister Edouard Herriot, käisid Ukrainas, kuid eitasid genotsiidi ja kiitsid nõukogude "põllumajanduslikku reformi". Genotsiidi esiletoojaid nimetati fashismi agentideks.

Ühendriikide, Briti ja Kanada valitsus olid genotsiidist küll teadlikud, kuid ignoreerisid seda, takistades isegi abistamisgruppide saatmist Ukrainasse. Vaid Hitler ja Mussolini tõstsid kisa nõukogude industrialiseeritud mõrvade üle, kuid tegid seda irooniliselt ning enda huvidest lähtuvalt.

Nõukogude genotsiid

Lääne-Euroopa ajaloouurijate arvates olid stalinlikud repressiivorganid Teise maailmasõja eelõhtuks mõrvanud üle 30 miljoni elaniku. See hävitatud kuuendik Venemaa elanikest oli vene intelligents, rahva harituim ning võimekaim osa.

Kui võrrelda bolshevike ohvreid arvudes, saame spetsialistide arvutuste kohaselt järgmise pildi: revolutsioonieelsel Venemaal (kuni 80 aastat enne revolutsiooni) hukati tsaarivõimu ajal aastas 17 inimest.

Keskajal tuntuks saanud inkvisitsioonis hukati aastas umbes 120 inimest. 1920. aastal tshekaa väljaantud raamatus räägitakse aga uhkusega 1918-1919 nende tehtud "revolutsioonilisest tööst", kui kohtuotsuseta lasti maha üle 1000 inimese kuus (12 000 inimest aastas).

Stalini terrori õitseajal, aastatel 1937-1938, kui Punaarmees ja parteis käis puhastus, hukkas NKVD kuni 40 000 inimest kuus (480 000 aastas).

Samamoodi kui ukrainlasi hävitati 1920. aastal Doni kasakaid ning 1941. aastal Volga sakslasi. Peaaegu märkamata jäi aga läänemaailmale kahe miljoni Nõukogude Liidus elanud moslemi - tshetsheenide, ingusside, Krimmi tatarlaste, tadzhikkide, bashkiiride genotsiid.

Briti-USA osalus stalinlikes kuritegudes

Kuna Kaganovitsh, Jagoda ja mõni teine kommunistliku partei ja NKVD juhtidest olid juudid, hakati Euroopas isegi uskuma Hitleri absurdset väidet, et kommunism on juutide plaan kristliku tsivilisatsiooni hävitamiseks.

Kui algas Teine maailmasõda, liitusid Ühendriikide president Franklin D. Roosevelt ja Briti peaminister Winston Churchill Staliniga, kuigi nad olid teadlikud, et see rezhiim oli ammu enne Hitleri juutide ja mustlaste hävitamise algust mõrvanud vähemalt 30 miljonit inimest.

Ometi jäid hiljem süüdlasteks vaid sakslased. Kuigi Stalin mõrvas kolm korda rohkem inimesi kui Hitler, oli ta Rooseveltile ikka Uncle Joe (onu Jossif).

Briti-Ühendriikide liit Staliniga tegi neid osaliseks stalinlikes kuritegudes. Roosevelt ja Churchill aitasid säilitada ajaloo mõrvarlikumat rezhiimi, kellele nad kinkisid 1945. aastal veel üle poole Euroopa.

Neile unustatud julmustele lisandusid 1940.-41. aastal eestlaste, lätlaste, leedulaste ja poolakate hukkamised, Gulagi laagritesse saatmine ning küüditamised. Veel pärast sõja lõppu deporteeris NKVD kolm miljonit saksa naist, vanurit ja last Venemaale.

1945. aastal Saksamaale ning Austriasse marsil mõrvasid punaarmeelased 56 000 tsiviilisikut. Ligi 900 000 (osa andmete järgi kaks miljonit) saksa naist vägistati. Kokku kaotas Saksamaa pärast sõda (juba rahuajal) seitse miljonit inimelu.

Lääneliitlastele oli natsism ainuke õelus. Nad ei tahtnud kuidagi tunnistada oma liitu teise massimõrvariga. Pärast sõda püüdis mõni vasakpoolne isegi eitada nõukogude genotsiidi. Jean-Paul Sartre eitas Gulagi laagreid Venemaal.

Nõukogude Venemaale oli juutide holokausti esiletoomine vajalik eelkõige fashismivastasuse õhutamiseks ja oma kuritegude maskeerimiseks.

Samal ajal nägid juudid holokausti kui ainulaadset võimalust. See oli Iisraeli raison d’etre (olemasolu õigustus). Nad kartsid, et teiste genotsiidide samaaegne rõhutamine vähendab nende oma. See kartus on inimloomusele nii omane.

Tänapäevalgi hoiavad lääneriikide ajaloolased, ajakirjanikud ja Hollywood tähelepanu vaid juudi holokaustil, vaikides aastakümnete vältel Nõukogude Liidus juhtunust.

Lugematu arvu raamatute-filmide põhjal teatakse seal hästi natside Adolf Eichmanni ja Heinrich Himmleri kuritegudest ning Babi Yarist ja Auschwitzist. Kuid kui palju teatakse nõukogude massimõrvaritest Dzerzhinskst, Kaganovitshist, Jagodast, Jezhovist ja Beriast?

Ukraina genotsiidist ja Stalini-aegsest Gulagist on kirjutatud üksnes mõni raamat ning säilinud vähesed fotod. Veel vähem on järele jäänud neid, kes selle kõik on üle elanud. Surnud aga ei räägi. Samuti pole Venemaa NLi järglasena kohtusse viinud ühtegi oma massimõrvarit, nagu on seda teinud Saksamaa.

Nõukogude Liidust väljasaadetud Aleksander Solzhenitsõnita oleks läänemaailm vaevalt midagi teadnud Magadani, Kolõma, Vorkuta, Norilski surmalaagritest.

Rääkides praegu vaid natside kurjusest ja nende kuritegudest, kaovad nõukogude rezhiimi toimepandud inimsusvastased kuriteod vaikselt vaateulatusest, kustuvad mälust ning vajuvad ähmasesse nostalgiasse. Samal ajal nõuavad miljonid Stalini ohvrite hinged õiglust… Kes peaks selle neile andma?

Vaino Kallas, lennuväepoiste klubi ajalootoimetaja

Märkmed: