Artikkel ilmus algselt 2007. aasta kevadel Eesti Päevalehe ühiskondlik-poliitilises ajakirjas Möte.
Kommentaarid artiklile: http://www.epl.ee/news/arvamus...
KGB-taustaga riigireeturi tabamine kaitsepolitseis on taas käivitanud arutelu kunagiste KGB agentide rollist Eestis. Väga avatult on asja lahendanud Saksamaa, kus endise DDRi salateenistuse Stasi toimikud on inimestele kättesaadavad – ehkki ka seal tehti katseid neid hävitada ja kõrvale toimetada.
Tõsiasi, et Eestist on suurem osa KGB toimikuid kadunud, ei võimalda eestlastel valgust heita mineviku varjudele, ütles Saksamaa Stasi muuseumi direktor ja DDR-i aegne poliitvang Jörg Drieselmann mõne aasta taguses intervjuus Eesti Päevalehe lisale Möte. Avaldame selle Eesti Päevalehe veebis uuesti.
Eestist on suurem osa ENSV viimaste aastakümnete KGB toimikuid viidud Venemaale või lihtsalt läinud kaduma. Kas oleks parem, kui need oleks jäänud alles?
See on väga valus. Inimühiskond tugineb suures osas koostööle. Inimeste koos-töövõime sõltub paljuski usaldusest. Kui aga on kahtlus, mida pole võimalik tõendada – et keegi teenis diktatuuri –, siis see vähendab sotsiaalset usaldust ning seeläbi ka ühiskonna võimekust tervikuna. Ühiskonnas, kus avalikku kliimat kujundab kahtlus – kas ma ikka saan teist inimest usaldada? –, on raske teha koostööd.
Te töötate alates 1992. aastast Stasi muuseumi direktorina. Mis on teid nende aastate jooksul, mis te olete selles majas töötanud, pannud enim järele mõtlema?
See, kui kergesti alluvad inimesed ahvatlustele. Kedagi ei sunnitud Stasi heaks töötama. Need, kes töötasid siin täisajaga, said selle eest palka. Kellelegi ei öeldud: kui sa meie heaks ei tööta, siis me karistame sind. Nad valisid selle ise ja see oli neile võib-olla köitev – kuuluda nii võimsasse organisatsiooni. Ilmselt ahvatlesid ka privileegid ja palk. Ka mitte-ametlikud kaastöötajad olid enamasti vabatahtlikud.
Kuid inimesi ju ka manipuleeriti, et neid kaastööle sundida?
Mina usun, et inimesed on vabad ja langetavad oma otsused ise. Ja katse kedagi manipuleerida ei vabasta teda oma südametunnistuse otsusest. Igaühel on südametunnistus ja ta peab seda järgima. Aga südametunnistust on lihtne rahustada! See on määrav. On hämmastav, kui paljud inimesed olid meelsasti valmis Stasiga koostööd tegema…
Mis oli nende motiiv?
Privileegid ja eelised. Ametialased karjäärivõimalused. Partei ja Stasi otsustasid kõigi DDR-i karjääride üle. Ja inimesed seisid küsimuste ees: kas ma saan professoriks või mitte? Kas ma saan sõita Los Angelesse konverentsile või mitte? Kas mu tütar saab abituuriumi läbi teha või mitte?
Inimesi ahvatlesid privileegid. Aga eeliste puhul tuleb ju kaaluda ka nendega kaasnevaid puudusi. Peaküsimus on: kas üksikisiku jaoks poleks otstarbekam väärikalt käituda, makstes selle eest Stasi poolt pakutavatest eelistest loobumise hinda? Leidus mitteametlikke kaastöötajaid, kelle tegevuse tagajärjel pandi teisi inimesi aastateks vangi – ja selle eest sai pealekaebaja võib-olla vaid mingi väikese eelise.
1970. aastatel olite ise Saksa DV režiimi ohver ning istusite poliitilistel põhjustel kaks aastat kinni. Kuidas te end tunnete, juhtides Stasi muuseumi, mis asub endises Stasi peakorteris – majas, kust suunati miljonite inimeste jälitamist ja pealtkuulamist?
Mõistagi tunnen ma end selles majas hästi. Sellega on seotud ka võidutunne: palju aastaid seisime silmitsi kõikvõimsa kommunistliku parteiga ja Stasiga, kus oli 100 000 koosseisulist töötajat. DDR-i salateenistustele kuulunud majad – õigem oleks neid nimetada kindlusteks – ei olnud ligipääsetavad. Need olid salastatuse ja ligipääsematuse sümbolid. See, et nüüd on need majad avatud, on märk sellest, et nende üle, kellele toona kuulus võim, on saavutatud võit. Need, kes olid pikalt võimuta, on võitnud.
Stasi salatoimikud on juba alates 1992. aastast avalikud ning oma toimikuga on tutvunud kaks miljonit inimest. Kas sellega on kaasnenud ka probleeme?
Ida-Saksamaal jäi õnnekombel alles suur osa Stasi toimikuid ja muidki arhiive. Seega on meil üsna lihtne hankida infot lähimineviku kohta. Põhimõtteliselt on kõigil inimestel võimalik tutvuda oma toimikuga ning saada infot ka teiste kohta. Kommunistlikule minevikule silma vaatamine ei kannata Saksamaal infonappuse all.
Kuid kas toimikute avalikustamisega on kaasnenud ka ebameeldivusi?
Saksa keeles kasutatakse koos nimisõnaga “tõde” (Wahrheit) väga tihti omadussõna “ebamugav” (unbequem). Tõde on väga sageli ebamugav, sest tegelikkusega tutvumine sunnib inimesi sageli loobuma illusioonidest, mil pole pahatihti olnud reaalsusega mingit pistmist. Pärast toimikutega tutvumist varisevad väga paljude inimeste õhulossid, illusioonid teatud isiklikest suhetest või olukordadest. Mõistetakse, et aastakümneid on elatud illusioonide keskel – kunstlikus maailmas, mida kujundasid väga tugevalt Stasi ja partei. (Stasi toimikute avaldamisele on järgnenud mõnigi abielulahutus, üks tuntumaid neist oli poliitiku ja dissidendi Vera Wollenbergeri juhtum, kes pärast enda Stasi toimikuga tutvumist avastas, et tema lüürikust abikaasa Knud Wollenberger – kellega tal olid ka lapsed – oli kümme aastat Stasile tema kohta ettekandeid teinud – K-R. T.)
Kas Stasi püüdis DDR-i kokkuvarisemise eelõhtul toimikuid hävitada?
Jah, hävitada õnnestus umbes 60–70 kilomeetrit toimikuid. Järel on neid 180 kilomeetrit. Toimikuid likvideerida on ikkagi raske – proovige paberit hävitada! Kuid see, et nii palju toimikuid jäi järele, on tingitud ka sellest, et Stasi töötajatel oli lihtsalt kahju seda teha! Kujutlege inimesi, kes on töötanud 30 aastat Stasis ja kulutanud kõik need aastakümned selleks, et koguda kõikvõimalikku huvitavat infot riigivaenlaste kohta – ankeete, muid pabereid, põnevaid fotosid, korteriplaane… Kuidas sa purustad ühtäkki kõik selle, mida oled teinud viimased 30 aastat? Sellest on ju kahju, sest see on olnud elutöö! Paljud Stasi töötajad ütlesid, et nad ei saanud seda teha, sest nad armastasid oma tööd. Sellega oli seotud ka isiklik uhkus.
1990-ndate algul käis Saksamaal arutelu selle üle, kas teha toimikud inimestele ligipääsetavaks või mitte. Kui toimikud oleks jäetud salajaseks, kas siis oleks ühiskonna õhustikus midagi teisiti?
Nichts ist so fein gesponnen, die Sonne bringt es doch an dem Tag. (“Miski pole liiga peenelt kootud, päike toob kõik päevavalgele” – toim) Miski pole täiesti salajane. Isegi kui sulgeda kõik aktid ühte ruumi, siis on ikkagi ju kellelgi võti. Salajane on vaid see, mis on hävitatud. Allesjäänud toimikute salastamine tähendanuks aga seda, et ühtedel inimestel olnuks neile ligipääs, teistel mitte. See tähendab infohierarhiat ning et avalik atmosfäär on mürgitatud. Nii tekivad kuulujutud, räägitakse: “Ma olen kuulnud, et…” Aga kontrollimisvõimalust pole. Vaid mõnel vähesel inimesel usutakse olevat juurdepääs toimikutele ning üle ei jää muud kui uskuda nende sõnu.
Paljudes endistes nn idabloki maades algas pärast kommunismi kokkuvarisemist arutelu selle üle, kas endised salateenistuste töötajad ja komparteilased tohivad töötada avalikus teenistuses või valitavatel ametikohtadel. Kuidas on see lahendatud Saksamaal?
Stasis töötamiseks oli kaks võimalust. Ühed olid ametlikud Stasi töötajad, kes istusid iga päev büroos ning tegidki siin täisajaga tööd. Teise kontingendi moodustasid nn koosseisuvälised kaastöötajad – mehed ja naised, kes elasid “väljas” tavalist elu ning said aeg-ajalt oma juhtivohvitseridelt ülesandeid koguda infot, nuhkida teiste järele, mõjutada inimeste elu.
Avalikus teenistuses töötamine ei ole enam kummagi kategooria jaoks probleem. Ametkonnas, kes praegu haldab Stasi akte, töötab 50 endist Stasi töötajat. Nad kuuluvad töötajate esinduskogu kaudu isegi asutuse juhtkonda.
Kuid kas endine koosseisuline Stasi töötaja saaks kuuluda näiteks Bundestagi?
Teoreetiliselt on see võimalik, ehkki tegelikkuses puudub näide, et põhikohaga endine Stasi töötaja kuuluks Bundestagi. On küll mõned näited mitte-ametlikest kaastöötajatest.
Siin on tegu poliitilise probleemiga. Aastate eest esitati Potsdami linnapea kohale kandidaat (Rolf Kutzmutz – toim), kelle kohta tema enda erakond PDS (Ida-Saksa kompartei järglane – toim) teatas kampaania käigus, et tegu on Stasi endise mitteametliku kaastöötajaga. Teda küll ei valitud, ent kui ta ka oleks valitud, siis milles on probleem? Kui valijad otsustavad kellegi kasuks, kes oli Stasi kaastöötaja, siis on neil see õigus. Valijate tahet ei saa seada küsimärgi alla.
Stasil oli 100 000 koosseisulist ja 174 000 koosseisuvälist kaastöötajat. Mida need inimesed nüüd teevad?
Sada tuhat inimest tähendab sadat tuhandet erinevat elu, mis on pärast 1990. aastat erinevalt kulgenud. Üha suurem osa endistest Stasi kaastöötajatest jääb pensionile, eriti need, kes kuulusid hierarhias tippu. Mõned endised Stasi töötajad kasutavad oma varasemaid töökogemusi võrreldaval töökohal, töötades eradetektiividena, turvafirmades… Näiteks kontrollivad kliendi palvel, kas abikaasa on talle truu. Nad on ju lõppude lõpuks profid, kes pole terve elu teinud muud kui inimesi jälginud, salaja pildistanud ja märkamatult autoga jälitanud.
Paljud endised Stasi kaastöötajad on saanud ka hea positsiooni majanduses. Me kõneleme ikkagi suurest institutsioonist, kellel oli palju varasid. Me ei räägi üksnes majadest ja kirjutuslaudadest, vaid paljudest väga hinnalistest asjadest, mille ühtäkki 1989. aastal sai ära võtta – karistamatult. Need, kellele kuulus võim, said seda teha. Ida-Saksamaal on erastatud mitme miljardi Saksa marga ulatuses varasid – seda on teinud endised Stasi töötajad, ametnikud ja sõjaväelased. Kusjuures “erastama” tähendab mulle siin varastamist. Me räägime rikastest inimestest – nad olid rikkad siis ja on seda ka praegu.
Ehkki see piirkond, Lichtenberg, kus Stasi töötajad elasid, ei ole just eriti luksuslik, nagu ka Stasi peakorter…
Luksus on suhteline. See, mis oli Stasi töötajatel 1980. aastatel, oli DDR-i kohta väga hea. DDR-is oli vähe ihaldusväärsemaid asju kui uus korter paneel-elamus. Praegu on paneelmajade rajoonid sotsiaalne tulipunkt, kus elavad valdavalt vaid väga vaesed inimesed, siis oli see aga parim, mis võis olla, kui oma maja välja arvata… Stasi töötajad elasid väga hästi, nad said teha sisseoste poodides, kust tavalised DDR-i kodanikud osta ei saanud. Võrreldes teiste DDR-i elanikega oli see luksuslik elu.
Kui paljusid neist, kes Stasi jaoks töötasid, on selle eest pärast DDR-i kokkuvarisemist kohtulikult karistatud?
10–20, mitte enam.
Ja mille eest?
Põhiliselt varavastaste kuritegude eest. Põhjus, miks Stasi kaastöötajaid polnud võimalik edukalt kohtu alla anda, on Saksa fenomen – õiguspositivism, mille järgi usutakse, et kui riigis kehtivad teatud ajahetkel teatud seadused, siis tuleb neid ka rakendada. See tähendab, et see, kes töötas Stasis ja järgis DDR-i seadusi, ei pannud toime õiguserikkumist. See oli kodanike seaduskuulekas elu. Kui minna ajas kaugemale tagasi, siis ka juristidest, kes töötasid natsismiajal prokuröridena, karistati vaid väga väheseid. Enamik neist jäi ka hiljem ametisse. Õiguspositivistliku vaatenurga järgi pole prokuröride ja kohtunike asi seadusi kritiseerida. Seadused olid olemas ja neid tuli rakendada. Ning kui oli olemas seadus “saksa vere kaitseks” – mis oli juutide tagakiusamise põhialus –, siis tuli sedagi rakendada. Kui kohtunik seda järgib, ei saa talle midagi ette heita. Sama kehtib ka DDR-i kohta. Kui ühe ministeeriumi töötaja rakendab olemasolevat õigust, on ta täitnud oma kohust.
Mida te isiklikult sellest arvate?
Mina usun, et õiguspositivism ei arvesta tõika, et on ka õigused, mis ei sõltu kehtivast õigussüsteemist: õigus kehalisele puutumatusele, vabale eneseväljendusele… Need õigused kehtivad minu arvates igal pool maailmas, ükskõik mis värvi lipp seal parajasti ka ei lehviks.
Ida- ja Lääne-Saksamaa ühinemislepingu järgi saab aga DDR-is sooritatud tegusid karistusõiguslikult käsitleda vaid siis, kui need olid samaaegselt karistatavad nii DDR-i kui ka Liitvabariigi seaduste järgi. Vaid sel juhul saab kedagi kriminaalvastutusele võtta. Vastasel korral mitte.
Kui võimas oli Stasi võrreldes teiste nn idabloki maade julgeolekuteenistustega?
Sõltuvalt iga riigi eripärast olid julgeolekuteenistused väga erinevad, olgugi et eesmärgid olid samad. Sama võimas kui konkreetse riigi kompartei totalitaarne võimuambitsioon oli ka selle maa julgeolekuteenistuse võimupüüdlus. Näiteks Poolas oli suhteliselt väike julgeolekuteenistus, sest parteiladvik loobus 1950-ndatel püüdlemast totaalse võimu poole. Nad ei tahtnud tungida kõigisse peadesse, nad ei tahtnud, et kõik oleksid ideoloogilised orjad. Partei aktsepteeris vaikimisi, et poolakad on katoliiklased ja selle vastu ei hakka ükski maailma võim. Katse Poolast katoliiklus välja tõrjuda oleks tekitanud nii tugeva vastuseisu, et oleks alanud kodusõda. Ja ka kommunistid oleksid võimu kaotanud. Ida-Saksamaal seevastu taotles partei, et igaüks DDR-i 17 miljonist kodanikust oleks sotsialist, kes aitab rõõmuga üles ehitada kommunistlikku tulevikku. Ning soov 17 miljonit inimest kontrollida eeldab suurt julgeolekuteenistust, kes jälgib inimesi kõigi tehniliste võimalustega – tualettruumini välja.
Aga võrreldes KGB-ga?
KGB-l oli umbes 250 000 täiskohaga töötajat – 2,5 korda rohkem kui Stasil. Nõukogude Liidu rahvaarv oli veidi üle 200 miljoni. Seega mõõtmed on hoopis teised.
KGB oli muidugi võimas ning kommunistlike maade julgeolekuteenistustest Stasiga kõige sarnasem, aga Nõukogude Liit tiksus teistmoodi. Selleks ajaks kui tekkis DDR, oli Nõukogude Liit juba üle 30 aasta vana – komparteil oli olnud kolm aastakümmet aega end kehtestada, inimesi kasvatada ning sovetiinimene välja kujundada.
Mida te selle viimase all silmas peate?
Sovetiinimene… Tal on lakkamatult hirm. Ta ei karda midagi nii väga kui vastutust iseenda ja teiste eest. Ta on meeleldi osa kollektiivist, ta kohaneb kergesti ega tunnusta võõrast omandit. Sovetiinimene on oportunist. Ta on ka ebausklik – sest Nõukogude Liidus oli ju tõelise info asemel folkloor. See oli arhailine eluviis, kus kogemusi antakse edasi jutustustega – vanaema räägib lapselastele, kuidas elati näiteks Lenini ajal –, mitte aga vaba meedia, ajalehtede, raamatukogude ja raamatute kaudu. See, kui kogemusi antakse edasi vaid jutustuste teel, pärsib kahtlemata tõsiselt abstraktsioonivõimet ning pakub väga head kandepinda ebausule.
Ka DDR-i kompartei püüdis kasvatada 17 miljonist inimesest sovetiinimesi. Ja kuna iga pedagoog tahab teada, kas tema püüdlused viivad eesmärgini – kas see, keda ta kasvatab, saab selleks, kellena ta teda ette kujutab –, siis tuleb seda reeglipäraselt kontrollida. Nende kohta, keda kasvatatakse, tuleb koguda infot. Siin astuski mängu Stasi.
Kuidas siis kasvatuse edukust jälgiti?
Vaadati, kas inimene järgib lääne moodi, kannab Ameerika teksaseid, kuulab lääne raadiojaama. Millist muusikat kuulab, kas püüab hankida välismaa plaate, kopeerida kassette? Kas väljendab isiklikke soove, näiteks mainib eravestluses, et tahaks sõita Itaaliasse? Lugesin ühe õpilase lugu, kes oli koolist välja visatud, sest ütles tunnis, et Saksamaa Liitvabariigi töötajad elavad paremini kui DDR-i omad. Stasi käepikenduseks olid need, kes oma ameti tõttu said hoida inimestel silma peal – kasvatajad, õpetajad, ettevõtete personalijuhid…
Õpetajad olid sunnitud tegema koostööd Stasiga?
Muidugi, õpetaja oli DDR-is esmajoones poliitiline käsutäitja, kes võttis osa sotsialistlike isiksuste kasvatamisest, ja alles tähtsuselt teine eesmärk oli õpetada matemaatikat või bioloogiat. Kui Stasi tuli kooli ja uuris õpetajalt, kas tema klassis käib näiteks Fritz Müller – millist soengut ja milliseid teksaseid ta kannab –, siis õpetaja andis infot. Oli ka õpetajaid, kes seda meelsasti ei teinud, aga üldiselt andsid nad kõik Stasile infot.
Peale selle hõlmas inimeste jälgimine ka telefonikõnede pealtkuulamist, mikrofone korterites, postikontrolli… Kõik kirjad, mis DDR-is saadeti, käisid ka Stasist läbi. Kõiki kirju läbi ei loetud, küll aga umbes 10 protsenti. Igas postkontoris oli eraldi tööruum Stasile, kes vaatas üle kõik ümbrikud. Stasis töötas ometigi 100 000 inimest, nad pidid midagi tegema! Stasi oli ju lõppude lõpuks perfektne Saksa institutsioon!
Kas Stasi püüdis mõnikord inimesi teadlikult ka psüühiliselt ruineerida?
Kõiki riigivastaseid ei saanud ju vangi panna. Teinekord võeti appi ka muud vahendid, et panna inimene kahtlema endas ja elus üldse – ehk siis tollase ametliku Ïargooni järgi “korraldades süstemaatiliselt ebaõnnestumisi tööalases ja isiklikus elus”. Kuidas see käis? Näiteks õõnestades inimese mainet, tekitades temas lootusetustunnet. Taktikaliselt peeti heaks, kui kõik halvad asjad sattusid ajaliselt kokku. Näiteks kui “sihtpersooni” arstilt saadi teada, et ta on hetkel tõbine, siis käivitatigi terve võtete arsenal.
Näiteks?
Kuidas inimese elu ära rikkuda? Võtame näiteks perekonna, kes elab ridaelamus. Ühtäkki ilmub nende akende alla mustus, prügi, kasutatud kondoomid… Nad koristavad selle ära, kuid järgmiseks hommikuks on aknaalune jälle räpane. Naabrid hakkavad viltu vaatama. Kui sama perekond tähistab sünnipäeva, siis ilmub ridaelamu juurde kahtlaselt riides tegelane, kes laseb naabrite juures kella, esitleb end selle pere lähedalseisva isikuna ja küsib, kus toimub pidu. Või tuleb politseinik ja küsib naabritelt sama perekonna kohta infot, väites, et on algatatud kriminaalasi. Seejärel mõtlevad naabrid: ahhaa – see perekond pole üksnes räpane, vaid ka kriminaalne! Totalitaarses süsteemis on julgeolekustruktuuridel võimalik mõjutada inimese elu nii, et kõik tundubki viltu vedavat – näiteks intrigeerida nõnda, et kallim jätab ta maha. Ja nii edasi.
Kas inimesed, kes seda tegid, uskusid, et see teenib häid eesmärke? Või tundsid nad pigem lihtsalt naudingut võimust ja võimalusest teiste elu mõjutada?
Kas te tunnete Eestis kedagi, kes oli tõsimeelne marksist-leninist? Sotsialistlikus süsteemis oli ideoloogia kontrolliinstrument, mis pani inimesed käituma ja rääkima seda, mida partei ootas. See ideoloogia ei olnud uskumiseks, vaid inimeste kujundamiseks.
Kuuluvus võimsasse organisatsiooni korrumpeerib ja Stasi töötajaid võlus võim. Ma tunnen mõningaid endisi Stasi töötajaid ja üks neist rääkis mulle, et kui ta edutati kapteniks – ta oli siis võrdlemisi noor –, ulatas ülemus talle Orwelli antiutoopia “1984”. Nagu öeldakse: siin lasi Stasi oma propagandistlikud püksid alla ja näitas, et propagandistlik jutt “paremast Saksamaast” ja “parematest inimestest” ei mängi mingit rolli, vaid ta tahab lihtsalt võimu iga hinna eest. See tähendas, et võis rikkuda kõiki mängureegleid. Stasis töötamine eeldas teatud isiklikke omadusi – mitte igaüks ei suuda töötada selle nimel, et kellegi elu niimoodi ära rikkuda, et ta teeb enesetapu. Stasi töötajad tundsid end nagu nukujuhid teatris. Sa oled jumal! Sa võid muuta inimeste elu! Ja nad ei teagi, et sina nende elu juhid, tõstes neid nagu malenuppe. See on ju mõnus! Võim on köitev, seda ei maksa unustada.
Totalitaarne režiim ei saaks eksisteerida ilma enamiku koostööta?
Totalitaarsed režiimid kas sunnivad inimesi koostööle või ostavad neid. Peamiselt, ma usun, nad just ostavad inimeste toetust, enda väljakannatamist, koostööd. Enamik inimesi allub reÏiimile, sest nad elavad selle keskel ja neil on vaid üks elu. Nad ei saa ära minna. Nad kõik ei saa ka enesetappu teha. Neile on antud see lühike elu, umbes 70 aastat, ja see peab olema nii ilus kui võimalik. Nad ei taha selle 70 aasta vältel sattuda vangi või et nad ära tapetaks. Nad tahavad tööd, mille eest saab võimalikult palju raha, mille eest saab osta võimalikult palju ilusaid asju. Nii käibki mäng. Ja kui poliitilisi raamtingimusi ei saa muuta ega riigist ära minna, siis allutakse nendele, kellel on võim. Sest mitte alluda tähendab, et neid 70 aastat ei saa elada ilusasti: peab sattuma vangi või tegema viletsa palgaga musta tööd. Enamik otsustab esimese variandi kasuks. Ja see on mõistetav.
Kui täpselt olid kogu Stasi tegevusega kursis DDR-i poliitilised liidrid?
Kõrged funktsionäärid, poliitbüroo liikmed elasid otsekui teises maailmas, mitte DDR-is. See oli DDR-i simulatsioon – nad ei puutunud kokku tavalise eluga. Iga vestluskaaslane, kellega nad kohtusid, oli nende jaoks välja otsitud. Nad ei saanud minna lihtsalt tänavale, sõita metroos ja kuulata, mida inimesed räägivad. Kõik, mida nad nägid, oli nende jaoks lavastatud. Näiteks kui nad külastasid mõnd ettevõtet, oli seda visiiti juba nädalaid nende jaoks ette valmistatud. Tippfunktsionäärid nägid teistsugust DDR-i kui tavalised inimesed.
Tunnen muide üht endist Stasi töötajat, kelle ülesanne oli otsida (DDR-i kompartei keskkomitee peasekretäri – toim) Erich Honeckeri büroost sinna peidetud mikrofone. Kardeti, et ameeriklased tahavad Honeckeri pealt kuulata. Kuna esmajärjekorras otsitakse peidetud tehnikat elektriseadmetest, avas mu tuttav teleri. Ja avastas, et selle korpus oli DDR-i oma, sisu aga Lääne-Saksa oma! Honecker seda ei teadnud, see oli tema jaoks lavastatud, et ta arvaks: DDR-is toodetakse suurepäraseid telereid. See on ju hullumeelne! Kommunistlike maade liidrite jaoks lavastati tegelikkust, kõige paremini olid aga reaalsusest informeeritud Stasi ja KGB.
Saksamaa on pidanud viimase poolsajandi jooksul tulema toime kaht sorti totalitaarse minevikuga – natsi- ja kommunismiminevikuga. Mis on neis ühist, mis erinevat?
Natsionaalsotsialistid pidasid sõda Euroopa vastu ja selles sõjas hukkus miljoneid inimesi, pandi toime juutide massimõrv ning koonduslaagrites hukati ka paljude teiste rahvaste esindajaid. See on eriline kuritegu – mis sarnaneb ehk enim Mao Zedongi aegsete Hiina massimõrvadega või Lenini ja Stalini kuritegudega. Midagi sellist DDR-is ei toimunud – seal ei olnud miljoneid surnuid, võib-olla mõned tuhanded. Nii et kui vaadata mastaape, siis on lihtne vastata küsimusele, mis on suurem kuritegu.
Kuid erinevus seisneb selles, et enamik sakslasi oli valinud natsismi vabatahtlikult. Aga nad ei olnud vabatahtlikult alistunud DDR-i sotsialismile – selleks neid sunniti. Nad ei saanud ära minna ega sisemiselt tagasi tõmbuda. Natsionaalsotsialismi iseloomustas suuresti rõõm, vabatahtlikkus, nõustumine, see ei olnud peale sunnitud! Olete kindlasti näinud dokfilme, kus tuhanded inimesed kannavad vabatahtlikult haakriste, vehivad parema käega ning Adolf Hitlerit nähes on neil pisarad silmis. See kõik oli vabatahtlik. Neid, kes seda kogesid, on nüüdseks vähe elus. Kuid ma olen tundnud vanu inimesi, kes olid veetnud nooruse natsionaalsotsialismi ajal ning olid elu lõpuni vaimustunud: oh, see oli alles aeg! Natsismiga kaasnes suur hulk fastsineeringut, vabatahtlikku fanatismi, mida DDR-is ja kommunismis sel määral ei esinenud.
Miks nii?
Totalitaarseid režiime juhib ideoloogia. Kuid natside ideoloogia oli lõdvem kui kommunistide oma. Natsid olid valmis kohandama oma ideoloogat praktilise eluga – nende jaoks oli tähtis, et inimesed oleksid vaimustunud. See oli propaganda, mitte üksnes puhas ideoloogia. Lugege kas või Goebbelsi päevikuid! Nad olid lihtsalt võimutehnokraadid, kes teadsid, mida nad tahavad, kuidas see peab toimima ning milliseid õigustusi tuleb kasutada. Kui nad nägid, et teatud ideoloogiline lähenemine inimesi ei vaimusta, siis seda muudeti. See oli masside fanatiseerimine. Kommunistid olid õnneks kehvad propagandistid – kui nad oleks osanud samamoodi propagandat teha kui natsid, olnuks see hullem.
Jah, leidub kommuniste, kes on head propagandistid – näiteks (DDR-i kompartei järelkäija PDS-i üks hilisemaid liidreid) Gregor Gysi. Aga kui kommunistide käes on võim, on nad halvad propagandistid. Ma ei tea, miks see nii on – ilmselt on põhjuseks see, et kommunismi ideoloogia on palju detailsem kui natside oma. Kui kommunistlikku ideoloogiat käsitlevad raamatud kokku koguda, vajuks terve maja kokku. Aga natsidel olid lihtsalt mõned põhisõnumid, mida müüdi: meie usume, et aarjalane on kõrgem rass; me oleme sõjas teiste rasside, slaavlaste ja juutidega; ja me peame selle sõja võitma. See oli kogu sõnum. Ning natsid ei välistanud oma ideoloogias ka läbikukkumist – Hitler ütles, et kui sakslased kaotavad sõja, siis ei vääri nende rass muud kui allakäiku. See oli sotsiaaldarvinism.
Natsid andsid inimestele seda, mida nad tahtsid: toetasid lasterikkaid peresid, andsid noortele abielupaaridele kodusisustuse ostmiseks laenu, paljud inimesed said natsiajal esmakordselt puhkusele ning lasterikastele peredele olid ette nähtud tasuta mähkmed. Tajutav erinevus rikaste ja vaeste vahel vähenes ning sisse seati nn Eintopfsonntags (1933. aastal kehtestas natsipartei nn ühepajatoidu-pühapäevad – iga kuu esimesel pühapäeval tohtisid toitlustusasutused müüa vaid odavat ühepajatoitu, mille hind oli riiklikult kindlaks määratud), mil kõik inimesed – rikkad ja vaesed – sõid ühte sööki. Noored olid vaimustunud, sest said minna telklaagrisse ja vaadata, mida sõdurid teevad – see oli seikluslik laagriromantika. Meie jaoks seevastu oli kommunistlik kasvatus põrgu.
Kas rahvas toetas ka juutide hävitamist?
Miljonid sakslased teadsid, et juute hävitati. Antisemitism on laialt levinud, mitte ainult Saksamaal. Keegi peab ju olema süüdi! Ja siis oligi vaja luua pilt, et süüdi on “rikkad, ahned ja edukad” juudid. Meile tundub ju alati, et teistel on rohkem raha kui meil. Ikka ollakse kadedad. Ja siis algasidki pogrommid. Sakslased teadsid, et juute mõrvatakse, ning liiga vähe oli neid, kes juute peitsid ja kaitsesid.
Tihti luuakse totalitaarsetest režiimidest pilt, justkui oleksid olnud süüdi vaid liidrid...
Jah, see on ikka nii. Kui totalitaarne režiim on möödas, siis korraga ei ole olnud kedagi seal juures! Senikaua kui diktatuurid eksisteerivad, on sajad tuhanded tänaval, vehivad kätega, kannavad lippe ja mundreid. Siis on aga diktatuur möödas ja öeldakse: aga mida me siis tegema pidime? Meil ei jäänud ju muud üle! Kui mina poleks seda teinud, siis oleks seda teinud keegi teine ja mind oleks äkki vangi pandud! Ja kui mina seda tegin, siis ma püüdsin teha minimaalselt halba, aga keegi teine oleks äkki olnud sadist!
Totalitaarsete režiimide puhul on keskseks inimeste enesereflektsioon: kas ma olen võimeline nüüd ja praegu kriitiliselt analüüsima, mida ma teen siin, nüüd ja praegu? Olen ma vastutustundlik enda ja teiste suhtes? Selliseid küsimusi peaks esitama iga päev.
Kas olete rahul sellega, kuidas Saksamaa kooliõpikutes totalitaarseid reÏiime käsitletakse?
Ma ei usu õpikutesse. (Naerab.) Õpikud on igal juhul õhemad kui üks hea romaan. Ma usun, et ajalootunnid peaksid julgustama õpilasi omal käel ajalugu avastama ning tegelema ka teaduslike töövahenditega – kasutama toimikuid, fotosid, vanu ajalehti, kroonikaid.
Minu arvates pole tähtis see, et DDR oleks kooli ajalooõpiku kohustuslik osa, vaid et õpilased diskuteeriksid totalitaarsest ideoloogiast: millised on totalitarismi tagajärjed ning mida teha, et selliste režiimide kordumist vältida.
Artikkel ilmus algselt 2007. aasta kevadel Eesti Päevalehe ühiskondlik-poliitilises ajakirjas Möte.
