Stella ja Johannes Pahapill asutasid abistamisfondi

Esileht Viimased Loetumad Kommentaarid

Eestlased

Kanadas Austraalias Rootsis Inglismaal Saksamaal USAs Venemaal Soomes Ukrainas Eestis Rohkem ...

Stella ja Johannes Pahapill asutasid abistamisfondi (3)

Eestlased Kanadas | 29 Apr 2002 | EWR

Hiljuti pöördus Eesti Kunstide Keskuse juhtide Stella ja Johannes Pahapilli poole Eesti suurima alaealiste laste arvuga pere ema Anne-Ly Suits Läänemaalt. Kuna selle suurpere olukord on tõesti väga keerukas ja nad igati aitamist väärt, otsustasid pr. ja hr. Pahapill siin Torontos nende abistamiseks üht-teist ette võtta: peale isikliku toetamise avada Eesti Ühispangas pangaarve (mille toome ära allpool) ning avaldada ka lehes käesoleva tutvustava üleskutse, mis võib-olla kannustaks kaasmaalasi mingilgi määral nimetatud suurperet toetama.

Alljärgnev on väljavõte pr. Suitsu kirjast, kust tuleb välja nende igapäevaelu karm reaalsus. Peres on 14 last: 20-, 19-, 18-, 16-, 14-, 13-, 11-, 9-, 8-, 7-, 6-, 4-, 3- ja 1-aastane.

Pr. Suits kirjutab, et nende pere 10 last käivad koolis, neist kaks ülikoolis ja nelja pisemaga viibib ta praegu kodus. Kuni 12-nda lapse sündimiseni käis ema tööl, aga praegu toimub ta töö kodus, kus püüab kasvatada oma 14-st järeltulijast korralikke inimesi.

Tema abikaasal on võimalus töötada 20 päeva kuus ja ta teenib 1900 EEK'i , mis kulub täielikult traktori ja sõiduvahendi kütuseks, remondiks ja hoolduseks. Emale makstakse laste hoolduse eest 4975 krooni kuus, millest peab 16 inimest elama-sööma ja maksud maksma. Vald on tulnud siin abiks, tasudes osa laste söögirahast ja muretsedes 10-le lapsele kooli- ja olmetarbeid. Ema arvestuste kohaselt tuleb päevarahaks 30 krooni.

Suitsude pere on oma erakordse suuruse tõttu Eestis populaarne. Ema on käinud kolm korda emadepäeval presidendi vastuvõtul, nad on võitnud ka Eesti suure ja tugeva pere konkursi, nendest on tehtud koguni neli filmi, nad on olnud sageli ajakirjanike tähelepanu keskmes.

Pr. Suits nimetab oma kirjas ka, et „oleme tavaline, korralik perekond, ei ole asotsiaalid ega luuserid, sest teeme ise kõike kodus, mida vähegi annab teha vähese raha eest või ilma rahata“. Pere peab loomi, neil on kartulipõld ja aiamaa. Kasvavad õuna- ja ploomipuud, ise tehakse sisse hoidiseid. Neile kuulub 18 ha karjamaad, mis võimaldab pidada loomi.

Pereema võrdleb iga päeva ellujäämiskursusega, sest 30 krooniga ei suuda isegi pudelilutti osta. Samas ütleb ta, et lapsed on väga tublid, aga tõsiasjaks jääb, et vajadusi on ikka rohkem kui suudetakse katta, sest kulud ja kogused on sootuks erinevad väikeperede omadest.

Möödunud sügisel ebaõnnestus kartulisaak, nüüd on kartuli kui põhitoidu varud otsas. Kartulihind on aga 10 krooni kilo, milleks raha ei jätku. Raha vajati küttepuude ostmiseks, sest majas on viis ahju ja puupliit. Tangaineid, mille hind 16 krooni kilo, pere osta ei suuda. Ja mida siis veel lauale panna, kui kartul oli põhitoiduaine? Nii loodab suurpere, et äkki on kellelgi võimalust ja tahet näha enda kõrval ka nendesuguseid — nõrgemaid ja väetimaid ja toetada ühekordselt kasvõi paarisaja kroonigagi, et nad saaksid kartuleidki juurde osta.

Pereema ütleb, et tal pole kerge paluda, sest eks ole muudki teha kui paluda ja kerjata, aga praegu on olukord tõesti raske. Pereema jätkab, et ta on kirjutanud nende olukorrast mitmetele institutsioonidele: „Aga alati on vastus ühene — olete väga tublid, kannatage, küll tasapisi olukord muutub ja paraneb. Ma saaksin veel arugi, aga lapsele ei saa ma öelda, et kannata, aasta pärast ostan sulle lutipudeli ja koolitarbed, kahe aasta pärast aga saapad jne. Neile on vaja kohe — täna ja praegu.“ Kirja lõpuosas tõdeb pr. Suits nukralt: „Tunnen end nagu kurjategija, et oman Eestis nii suurt peret. Kas tõesti olen ära teeninud ainult karistuse tunde, kas ei või siis selline pere ka omada eluõigust siin riigis. Mida me oleme siis halba teinud, ei mõista. Ka ühe lapsega ei saada tänasel päeval sageli hakkama.“

Kiri lõpeb tervitustega kogu suure pere poolt. Samal päeval vastasid Stella ja Johannes Pahapill pr. Suitsule e-maili teel, avaldades siirast tänu kirja eest ja mainides ka artikleid Eesti ajakirjanduses, kus sellest suurperest juttu (SLÕhtuleht 19.02.2001: „14 last said majaomanikuks“ ja 04.04.2001: „Ehk sünnitan veel — Eesti riigi kiuste“).

„Oleme veendunud, et annate väga vajaliku ning suure ja tähtsa panuse selleks, et Eesti rahvas püsima jääks. Nõustume Teiega, et abielunaise kõige tähtsam tööülesanne on pere soetamine, laste kasvatamine õigete printsiipide alusel ja neile korraliku hariduse tagamine. Ei ühine sellega, et emal oleks vajalik veel kuskile mujale tööle minna. Laste üleskasvamise ajal on ema tähtsaim töö kodus! Püüame meile jõukohase panusega Teid selles veidi abistada — oleme mõlemad pensionärid Kanadas ja teeme siin tõsist tööd Kanada ja Eesti vahelise kultuurisilla ehitamisel. Ka see töö vajab tegemist ja tuleb harilikult teha asjaosaliste oma tasku arvel,“ kirjutavad Stella ja Johannes Pahapill ning küsivad, kuidas nad saaksid perele e-panganduse kaudu rahalist toetust saata. Oma järgnevas kirjas tänab Anne-Ly Suits sõbra- ja abikäe ulatamise eest, olles väga liigutatud, et ilmast pole head inimesed kadunud. Ta soovis abistajatele palju tervist, mainides, et tervis on ka talle endale kõige kallim vara — ta ei tohi haigeks jääda.

Vahepeal tegid pr. ja hr. Pahapill mõningaid järelpärimisi ja leidsid, et Anne-Ly Suits ja ta pere on igati väärt, et neid jõudumööda abistada. Selleks avasid nad Toronto Eesti Ühispangas Anne-Ly Suitsu Toetusfondi, mille arve number on: 11123-011. Samuti saatsid Stella ja Johannes Pahapill omapoolse rahalise toetuse Anne-Ly Suitsu perele ning tegid ka meie lehele ettepaneku selle suurpere olukorrast kirjutada, nende nimel vastava üleskutse avaldada, soovitades kõigil, kel võimalik, suurperet jõukohaselt toetada. Saatekulude kokkuhoiu huvides saadavad nad laekunud summad kord kuus e-panganduse teel Anne Ly Suitsu perele Läänemaal. Toetajate tänamiseks palutakse teatada ka oma nimi ja telefoninumber. Igati ilus ja tänuväärne algatus. (EE)