18. septembril 2007 lahkus igavikku tunnustatud muusikapedagoog, pianist ja Eesti Kunstide Keskuse president Stella Pahapill (neiuna Kiivet).
Ta sündis 12. novembril 1920 Tallinnas haridus- ja muusikalembelisse perre ja alustas klaveriõpinguid juba 6-aastaselt. Keskhariduse sai ta Prantsuse Lütseumis Tallinnas, mille lõpetas 1941.
Ta õppis edasi Tallinna Konservatooriumis Aino Kõrbi ja Bruno Lukki klaveriklassis. II maailmasõja tõttu polnud võimalik õpinguid lõpetada, hiljem jätkusid need sõjapõgenikuna Kölni Riikliku Muusikaakadeemia juures prof. Schmitz-Gohr’i klaveriklassis. Ülikooli lõpetas ta 1949 ning hiljem täiendas end Salzburgis prof. Erik Werba meistriklassis.
Jõudnud 1951. a Kanadasse, asutas ta oma klaveristuudio; tegutses klaverisaatjana ja sukeldus peatselt ühiskondlikku tegevusse. Õnnestunud ettevõtmised Esto ’72 raames said tõukeks 1974. a. Eesti Kunstide Keskuse rajamisele, mille presidendiks lahkunu oli esimesest päevast kuni surmani.
Ta oli ka eesti kunstide ja rahvakunsti suvekooli „Seitse Kunsti“ idee algataja ja juhataja.
Aastatel 1964-1982 tegutses ta stuudio-klaverisaatjana Kuninglikus Konservatooriumis. 1982. a. nimetati ta konservatooriumi muusikaeksamite fakulteedi eksamineerijaks. See töö kestis üle 20 aasta.
1970. a. nimetati ta ametlikult Toronto Kuningliku Konservatooriumi õppejõuks klaveri, muusikateooria ja laulurepetiitori alal, olles esimene eesti soost pedagoog selles ametis ning ka ametlik klaverisaatja CNE muusikafestivalidel ja Kiwanise muusikafestivalidel. Tal on olnud ka arvukalt sooloesinemisi pianistina.
Lahkunu oli kaks korda abielus: esmalt advokaat Ants Kersoniga, abielust sündis kaks tütart ja alates 1992. aastast Johannes Pahapilliga.
Stella Pahapill pälvis 1993 .a. EKN-i teenetemärgi ja 2006. a. kuld-teenetemärgi; 2002. a. autasustas EV President teda EV Valgetähe V klassi teenetemärgiga.
