Katrin Pauts
KATRIN PAUTSFoto: Kristjan Lepp
http://naistekas.delfi.ee/pers...
Lugesin hämmastusega Sten Sanga vastust minu kolumnile, kus kirjutasin, et olin möödunud suvel põua tõttu pesemata-kasimata, sest vett lihtsalt ei olnud nii palju, kui oleks tarvis läinud — ma ei saa aru, mis mees see üldse on, kes ei suutnud mu veerule vastates seda infot välja filtreerida ja kõrva taha panna? Selle asemel, et muret tunda, mis toimub ja miks inimesed tänapäeva Eestis üldse nii elavad, kukub ta tänitama täiesti kõrvaliste asjade kallal. Sellest lõhe ühiskonnas algabki, et justkui loetakse, justkui kuulatakse, aga infot suudetakse vastu võtta vaid valikuliselt — vastavalt oma taustale ja empaatiavõimele. Varanduslikult kuhugi jõudnud inimesed ei mõista vaesemaid, linnamugavustega harjunud maainimesi jne.
Kasutan oma kirjutistes sageli sarkasmi, sest mulle on see läbi mu üsna raske elu olnud ainuke viis kuidagi mõistuse juurde jääda. Suvises veepuuduses leidsin ka plusspoole, mis vastaski täielikult tõele — nahk ja juuksed said keemiauputusest puhata ja taastusid. Samal päeval, kui lugesin Steni kolumni, sain kõne oma emalt. Ta saab tuleval talvel 80-aastaseks. Kuna olen ise Tallinnas asju ajamas, üritas mu ema teepervelt ca 50 m kaugusel asuva majakese juurde vedada suuri ja raskeid veekanistreid, mida vald meile kord nädalas toob (100 liitrit, millega peab kõik vett vajavad toimingud praegu tehtud saama). Ema on mul selline, kes üritab üksi hakkama saada ja viriseb ainult hädavajadusel — kõike vaadata läbi huumori ja kõverpeegli, sest nii jaksad kõigest läbi tulla, on tema õpetus. Ta vinnas kanistrid kärusse ja hakkas maja poole minema, käru hakkas külmunud maal libisema ja ema kukkus, käru tõmbas teda mööda maapinda mitu meetrit edasi, jope tuli seljast, ema libises käru käepidemetest kramplikult kinni hoides poolpaljalt mööda maad. Tema ainuke mõte oli, et vesi ometi ümber ei läheks. Mis sa, Sten, seda inimest solvad, kaagutades, mida ta sinu arvates minusse kultiveerinud on ja mis maailmapilt tal võiks olla? Sa ei tea elust midagi, eks.
Mu ema on sündinud enne sõda. Ta on üles kasvanud äärmises vaesuses. Sellisest põlvkondade kaupa akumuleerunud vaesusest, kus igaüks alustab oma elu nullist, nii et vanemate matmiseks pole rahagi, mingist pärandusest rääkimata, on väga raske välja rebida isegi siis, kui saad esimesena oma suguvõsas töökoha, mis toob stabiilselt sisse Eesti keskmist palka. Iga õnnetus ja tagasilöök avaldab kohe mõju. Mu ema on üksikema laps, kes kogu lapsepõlve vaesuses veetis. Kui ta oli 26-aastane, mattis ta oma esimese mehe ja jäi kolme lapsega üksi. Kui mu ema Muhusse kolis, põles tema maine vara maha, kui autojuhi sigaretist kraamikoorem põlema läks. Kui olin seitsmene, suri mu isa. Seitse aastat tagasi kaotasin õnnetuses oma kodumaja. Olen pidanud otsast alustama, mu ema on pidanud otsast alustama, me oleme hakkama saanud. Jah, me elasime mu lapsepõlvekodus nii, et meil ei olnud veevärki ega sauna, pesumasinat ei ole meil iialgi olnud. Jah, me pesime kausis ja pidasime seda normaalseks. Paljud pidasid, elasid samamoodi. Maal vaesemates külades elatigi nii. Väike ajalootunnike — inimesed elasid viletsates sanitaartingimustes mitte mingi hiina filosoofia või elupõhimõtete, vaid VAESUSE tõttu. Ja see vaesus kestab veel, mida ka “Kodutunde” saatest iga jumala nädal näha saab. Need inimesed ei ole kõik saamatud lollakad ega joodikud, nad on samasugused pikalt akumuleerunud vaesuse ohvrid, mille seljatamiseks jääb ühe põlvkonna või inimese jõust väheseks.
Rohkem mõista ja vähem kohut mõista
Me loodame vee majja saada tuleval suvel hajaasustuse programmi abil, sest Eestis, kujutage ette, ei ole kirjanik nii rikas, et saaks kohe kaevupuurimisega pihta hakata ja oma elamist seega põuakindlamaks muuta. Me ei ole oma murega ainukesed. Muhus oli sel suvel lühemat või pikemat aega veeta üle 20 pere. Üritame talve kuidagi üle elada. Ja ei, Sten, ära muretse, ma ei tööta inimeste seas. Olen kroonilise haigusega inimene, kes töötab kodus. Sellesama haiguse tõttu on ka mu töövõime juba teist aastat piiratud.