Kuigi kraadiklaas näitab ikka päeviti 25+ on näitajaid, et suvi on varsti läbi, juba palju. Hämmastas, et Sportchek’i äri juba augustis kuulutas suurmüüki, talvejakke olevat palju laos ning soodsa hinna eest nüüd saadaval. Ning sügist pole olnudki.
Et aga see aastaaeg kaugel pole, kinnitas möödunud nädalal vilgas ettevalmistus kooliminekuks. Koolid algasid sel nädalal ja viimsehetkeostjaid oli seetõttu ohtralt. Riideärid ja nii kooli- kui elektrooniliste tarvete poed kubisesid väsinud vanematest ja erutatud noortest, kes soovisid absoluutselt kindlaks teha, et nende kostüüm on ajakohane. Ei tohi ju mulluste riietega ehk vanema õe käest saadud kleidis kooliõuel tarka juttu ajada, (kui just “debiil”telefoniga ei pea tegelema, mis on pea igal hetkel…), kui piinlik, ei sobi lihtsalt!
Vajadus nende mobiil/debiiltelefonide ning muu elektroonika järgi on osa tänasest päevikust. Hiljutine külaskäik Staples’i suurpoodi, kus kõik kooli jaoks vajalik ühe katuse all, kinnitas seda ilmekalt, kui kuulsin tahtmatult pealt ühe eel-teismelise mangumist isalt, et tal peab just see nutitelefon olema, kuna kõigil teistel on, kuidas ta saab viletsam olla. Eks see ole osa igast põlvkonnast, noored tahavad ühte kuuluda, mitte valedel põhjustel välja paista.
Olin oma pere talupärijaga kaupluses, kuna temal algab ülikool ja enam kodusele tehnoloogiale pole juurdepääsu. Tarvis trükkimismasinat ehk printerit, millel on aga nii palju vidinaid ja kuljuseid küljes, et kirjutusmasinaga pole võrdlustki. Eks kõik käib täna elektrooniliselt, see on osa inimkonna arengust. Meil tolmuvad entsüklopeediad ja muud teatmeteosed ammu riiulil, kuna nende järele pole tal tänu internetile vajadust.
Printereid oli poes nii palju, et lõi silme ees kirjuks. Aga noorhärra oli muidugi eelnevalt internetist uurinud, missugune oleks praktilisim ning odavaim ost. Sellega kinnitades oma eestlaseks olekut, millest veel allpool. Müüja naeris, kui näitasin oma printerit – sulepead – aga otsustada oleks olnud minusugusel raske selle tohutu valiku ees. Autot ostes käib sama põhimõte – maailmas on palju autofirmasid, valik suur, aga põhiliselt täidab auto vaid ühte funktsiooni, milleks on ühest kohast teise viimine.
Aga võta näpust, soovitud printerit polnud riiulil. Kohe siis poeraali juurde, uurima teisi võimalusi. Minu analoogiale, kas Ford või Chevy, mis vahet, löödi käega. Selgus , et oli isegi parem valik, kuna selle tindipommi hind oli odavam. Sellega arvutifirmad teenivadki – tehnoloogia on odav, Hiina tööjõud on odav, aga tint hädavajalik ja sellega nööritakse. Umbes nagu bensiinifirmad autojuhte piinavad, et originaalse analoogia juurde jääda. Mis kasu autost, kui sõita ei saa.
Koju jõudes algas usin ühendamine ja registreerimine. Noorhärra sülearvuti ehk läpikas on eesti keelele üles seatud – ei tea, mitmel teisel eesti noorel Torontos nii on, aga see kinnitab tema eestimeelsust, emakeele tähtsust talle. Avaleheküljel on Tallinna pilt, Google Streetiga on käidud vanaisa taluteid vaatamas, jne. Isegi otsingumootor tõlgib, vahel piinlikult viletsalt, tõsi küll, iga päringu eesti keelde.
Kujutage aga noorhärra imestust, kui ta registreeris Hewlett Packardi printeri eestikeelsele lehele. Seda hõlbustas lipuikoonile vajutamine, ja neid lippe oli HP leheküljel palju. Eesti sinimustvalge trikoloorile vajutades tuli ette VENEkeelne tekst!!! Kuidagi ei saanud eesti keelele ligi. Kui seda seal isegi oli. Nördimus meie majas suur, kas Putin on üks HP osanikke? Jõukust tal selleks muidugi on.
Aga mida teha, kuhu kaevata, isegi kuidas? Sai käega löödud, ja nüüd suhtleb noorhärra printer Hewlett Packardiga vennasrahva soome keeles. Mõistatuseks jääb, kuidas sellise elementaarse jämeda veaga sai arvutigigant hakkama. On ju mitte ainult 21 aastat möödas N. Liidu varisemisest, aga igal riigil on ikka oma riigikeel ja Eestis see on eesti keel. Jube lihtne seda kiire internetiotsinguga kindlaks teha.
Postskriptumina soovitan kooliealiste vanematele lugeda mullu ilmunud raamatut “Alone Together”. Autor Sherry Turkle on korraldanud tuhandeid intervjuusid, sadu eksperimente ja uuringuid noorte grupeeringutega, kes on üles kasvanud arvutiajastul. Ta selgitab, miks noored ei helista, vaid tekstivad, kuidas nende sõltuvus on nii suur, et magavad nutitelefonidega, ja kõige tähtsam, miks on meie ühiskonnas kadumas inimlik, näost-näkku kontakt, suhtlemine loomulikul tasandil. Palju hõlpsam on ju tekste saata kui naeratada, inimesele silma vaadata, mõtle, ehk siis paljastame enesest midagi. Kui keegi meist ei saa aru Twitteri ja Näoraamatu põlvkonnast – ja meid on miljoneid – siis Turkle aitab juurde pääseda noorte oma sõnadega, miks nad pooldavad üksildust ühenduse üle.
(Ja isa, kui seda loed, mul läheb hädasti tarvis uut pliiatsiteritajat. Teistel kõigil on!!!)
TÕNU NAELAPEA