„Nad on elanud aastakümneid Nõukogude võimu all ja on ränga kogemuse kaudu õppinud, mida tähendab tegelikult okupatsiooni ja invasiooni ohvriks langeda,“ märkis Stoltenberg. „Ma aktsepteerin seda, et [Kallas] tahab suuremat NATO kohalolekut, ja ma võin talle seda lubada.“ Peasekretär märkis, et Venemaal ei õnnestuks Tallinna vallutada. „Täpselt samamoodi, nagu nad ei vallutanud külma sõja ajal Põhja-Norras asuvat Kirkenese linna või Lääne-Berliini.“
Kohtumise eel avaldatud info järgi on Poola ja Balti riigid nõus kavaga, mille kohaselt ilmuvad kriisi korral abiväed õigel ajal kohale.
Varasem NATO strateegija oli siiani heidutus. Veebruaris otsustati NATO vägede hulka Balti riikides ja Poolas kahekordistada, aga kokku teeb see nelja riigi peale ainult umbes 8000 sõdurit. Täiemõõdulise invasiooni peatamiseks poleks sellest suurt abi, ent nende kohalolek tõmbaks sõjategevusse esimesest hetkest ka teised NATO liikmed ja selletõttu loodeti, et Venemaa ilmselt sõda ei alusta.
Pärast Vene-Ukraina sõja algust tehti sellesse plaani muudatusi, kuna saadi aru, et heidutusest ei piisa ja peab olema valmis tõrjuma Venemaa otsest rünnakut.
Eesti peaminister Kaja Kallas ütles eile, et Madridis on Eesti põhieesmärk saada NATO idatiiva kaitse tugevdamiseks poliitilised otsused. „Uus julgeolekuolukord nõuab, et NATO looks senisest tõhusama valmisoleku Balti riikide kiireks kaitseks,“ ütles Kallas. „Selleks on vajalik meie piirkonnas püsivalt tugevdatud liitlasvägede ja sõjaliste võimete kohalolu maal, merel ja õhus ning nende vägede ja võimete juhtimiseks ka toimiv juhtimisahel. Meil on vaja sõjaliselt tarka, aga ressursi poolest tõhusat lahendust. See saab olema pikaajaline protsess, millele Madridi tippkohtumise otsused peavad andma aluse.“
Kindlatest kokkulepetest on siiski rääkida veel liiga vara. Balti riikide ja Poola ootused on suured, kuid reaalselt on nii Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa sõjaline valmisolek ebapiisav suurema rünnaku koheseks tagasilöömiseks.