Mu vanema tütre töölaual, pisut eemal nii mitmestki tänapäeva kommunikatsioonimasinast, seisab miniatuurne Pika Hermanni torn, tipus sini-must-valge.
Selle kõrval lihtsas puuraamis on foto tõsisest, tumedajuukselisest Kuperjanovi Partisanide Pataljoni noorohvitserist — Karini vanaisast. Mu küsimusele, miks ta meie Taadi pildi just oma töölauale pani, sain vastuseks: „Siin ma veedan tavaliselt oma päeva kõige pingelisemad tunnid. Kui tunnen, et oleks tarvis end pisut lõdvaks lasta, panen käed lihtsalt rüppe ja vaatan Taadi pilti. Ja mul on tunne, et ta ikka veel valvab mu üle ja see annab jõudu.“
10-aastaselt isatuks jäänud lapsele oli Taat tõesti sõbraks ja toeks.
Ning minule, õnnelikule, kes ma sündisin Põhjamaa päikese kullas vabale mullale ja vaba taeva alla, oli Taat samuti sõbraks, toeks ning juhiks just neil aastail, mil noor inimene endas ideaale ning tõekspidamisi looma hakkab. Samuti oli ta üks nendest tugisammastest, millistele rajati nooruke Eesti Vabariik.
Kuid ega mina polnud ainuke selles vaimus sirguja — olime ju kodu ja kooli ühiskasvatuse tulemusena maast-madalast väikesed tulihingelised patrioodid. Meile oli kallis ja püha meie lipp, meie kodumaa. Suur ja püha oli meile ka me isade möödunud võitlus vabaduse eest. Samuti teadsime väga hästi, millisesse ilmakaarde tuli suunata meie noorte südame põlgus ning viha.
Ning kui hiljem see võõras ja vägivaldne võim meie maad ahistas, kandsime meie, vaevu lapse-east väljunud noorukid, kraenurkade alla peidetud sini-must-valgeid linte, olles täiesti teadlikud sellest, mis meid tabamise korral oodanuks. Noorus on julge, võitlusvalmis ning võõrast võimu trotsiv siis, kui esimesed sammud juhitakse õigele teele. Minuealised mäletavad veel kindlasti meile muusikatundides tuubitud vene laule, milliseid meie aga igal võimalikul juhul laulsime hoopis teises versioonis — „Suur ja lai on saabas, mis mul jalas“, „Olen vaene Venemaa kolhoosnik“ jt.
Olin algkooli 6. klassis, kui 24. veebruaril viisin kooli valge küünla, millise süütasime nüüd uute võimumeeste poolt keelu ja põlu alla pandud päeva tähistamiseks. Ainult paar õpetaja pailast vaidlesid sellele vastu. Koolijuhataja juhtus olema „redis“ — pealt punane, seest valge ja nii ei tekkinudki suuremat tüli.
Niimoodi võitlesime meie, lapsed, võõra vägivalla vastu. Sageli vaatan kahetsedes siinse maa noori, kellest suuremal osal puudub igasugune patriotism ning paljud nendest ei tea isegi oma kodumaa hümni sõnu algusest lõpuni. Kas „O Canada, we stand on guard for thee“ on vaid mõttetult lauldud sõnad ja kui paljud läheksid vabatahtlikult siis, kui isamaa kutsub kaitsele? Kuid noored on kasvatuse produkt.
Ma ei kadesta minuealisi vabadusse sündinuid, sest tunnen — oleme isegi oma kaotustes rikkamad, kasvõi ainuüksi mälestustes. Käesolevaid ridu sepitsedes meenutan südamesoojuses hetki oma varasest noorusest; siis, kui raamaturiiulilt võtsin sinisekaanelise, kuldtähtedes tiitliga raamatu — „Vabadusristi kavalerid“. Istusin sellega isa kirjutuslaua taha, lehitsesin, lugesin, vaatlesin ja kujutasin end vahva sõdalasena. Olin nii piiritult uhke sellele, et ka minu isa, kahe vaprusordeniga autasustatud nooruk, oli nende hulgas.
Ja õhtused jututunnid... siis, kui istusime hämaras elutoas diivanil ja isa pidi mulle jutustama ikka ja jälle Vabadussõjast. Eriti paelus mind Paju lahing ja muidugi teod, milliste eest isa Vabadusristi sai. Sealt ammutanud ideaalid ja tõekspidamised on saatnud mind tänapäevani. Olen rahul, et olen osagi nendest saanud anda oma tütardele, sest mõlema kodus on aukohal sini-must-valge koos Taadi pildiga — üks nendest, kellele nemadki oma elu ja vabaduse võlgnevad. Lõpetan oma read luuletusega, millise kirjutasin E.V. aastapäevaks 1969.a., pühendatud siin juba Toonela teedele astunud Taadile ja kõikidele meie vabaduse eest langenuile.
SÕDURI HAUAL
Siin mu süda kummargile üle vaikse haua,
sest mu hinges rasked ristid seisnud juba kaua —
kulu kasvab kulmudele, silmadele sammal.
Kas on jõudu rusikasse suruda veel kämmal?
Silmis ikka kodukatus, kõrvus taprikõla.
Kuidas tasun, kuidas maksan viimse verivõla?
Ikka kannan kaotusvalu nagu rasket rünka.
Pärjaks tõotuse panen üle hauakünka:
Kuni tõde kindlail jalul jällegi võib astu,
seniks mind ja minu raevu suure ilma vastu.
Salt Spring Island, B.C.
Su Põhjamaa päikese kullast...
Arvamus
TRENDING
