„Kõndige ümber Siioni ning tehke tiir ta ümber, lugege ära ta tornid! Pange tähele ta kindlustust; kõndige läbi ta kuninglikud hooned, et te võiksite jutustada neist tulevasele põlvele! Sest see on Jumal, meie Jumal ikka ja igavesti, tema juhatab meid surmast üle.“
Psalm 48:13-15
Iisrael
Assüüria kuningas Sannherib oli asunud oma võimsa sõjaväega vallutama Jeruusalemma aastal 690 enne Kristust. Ta piirab linna ümber ja jääb ootama selle alistumist ning piiramine on kestnud juba üle aasta. Linnas on tagavarad juba viimseni otsas. Linnamüüril ja linnatornides valvanud sõdurid on väsinud ja nõrkemas, oodates viimse kallaletungi algust. Nad olid valmis kaitsma oma linna surmani, sest see oli Jumala linn.
Oli ainult kaks võimalust, kas vaenlase vägi tuleb peatselt üle müüride ja suured tugevad väravad murtakse maha. Siis algab elanike tapmine, vangistamine, röövimine ja küüditamine orjusesse. Teine võimalus on, et vaenlane tüdineb ja läheb koju tagasi, kuid see on utoopiline ja miks peaksid vallutus- ja rüüsteretkele tulijad lihtsalt koju tagasi pöörduma.
Linna rahva hulgas oli üksainuke mees, prohvet, kes nägi kolmandat võimalust: „Jumal päästab linna!“ Ta isegi kuulutab: „Homme sellel samal ajal on kõigil toitu ja süüa külluses.“ Samal ööl tabab Sannheribi sõjaväge katk, linna piirav armee põgeneb oma kodu poole. Sel samal ööl müristas ja põgenev armee uskus, et Iisraeli Jumal tuleb selle mürinaga linna päästma. Nad sattusid paanikasse ja jätsid maha oma sõjavarustuse ja toidu- ning veetagavarad.
Päikese tõustes nägid linna valvurid, et kogu sõjavägi oli lahkunud. Ettevaatlikult avati väravad, ja kui oldi juba kindlad, et vaenlane on tõepoolest juba lahkunud, tormavad linnaelanikud välja. Söövad, joovad ja tänavad Jumalat, et surm oli nendest mööda läinud. Nad tundsid selle ära ja pidasid seda Jumala imeks. Nad kõndisid ümber linnamüüride ja nagu 48. Psalmis ütleb, et nad võiksid seda asja rääkida tulevasele põlvele: „See on Jumal, meie Jumal ikka ja igavesti, tema juhatab meid surmast üle.“
SU ÜLE JUMAL VALVAKU
Jumala linn Jeruusalemm oli päästetud ja rahvas teadis, kes on Päästja ning hindas ja ülistas oma Jumalat.
Eesti
Kaks korda viimase saja aasta jooksul on eestlased kogenud Jumala imet. Vabadussõjas sündis Eesti Vabariik. Kui arvestada venelaste ja sakslaste sõjaväelist ülekaalu, siis peaksime nõustuma kindral J. Laidoneriga, kui ta ütles: „Seda meie saavutasime ainult Jumala abiga.“
SU ÜLE JUMAL VALVAKU. JAA, TA VALVAB!
Jumal valvab maa ja rahva üle, kui ta annab ühele maale erakordsete võimetega poegi ja tütreid, inimesi, kes usuvad Jumalasse, kellede südametes põleb kustutamatu armastus oma Eesti Isamaa vastu. Jumal teeb seda igaühe kaudu, kes on ustav, kes hindab vabadust, kes palvetab ja armastab oma Jumalat. „Mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid koos oma Jumalaga.“ (Miika 6:8b)
Kui me laulame oma hümni, kui aastakümneid istusime oma kirikutes ja kuulasime orelihelide saatel palvet kodumaa eest, olgu siis sõnadega: „Su üle Jumal valvaku“ või „Hoia, Jumal, Eestit!“, meie palvete sisu oli – „Jumal, tee meid ustavaks, tee meid inimesteks, kes sind armastavad ja austavad, kes ootavad sinu õiguse taastamist meie kallil kodumaal.“
Erakorralise selgusega me nägime järjekordset Jumala imet, kui Nõukogude Liit kokku varises, otsekui üle öö ja taastati Eesti Vabariik. Taasiseseisvumist võime vaadata samasuguse imestusega kui Iisraeli lapsed vaatasid Jeruusalemma pääsemist aastal 690 eKr.
Läbi terve okupatsiooniaja andis Jumal ustavaid, töökaid ja palvetajaid poegi ning tütreid, kes kandsid oma südames elavat isamaa-armastust ja pärandasid seda oma lastele ja lastelastele.
Ma olin esimene Eesti luteri kirikuõpetaja, kes külastas Eestit aprillis 1988 Keston College’i koosseisus. Sellel aastal tähistati Venemaa ristiusustamise 1000. aastapäeva. Venemaa oli kaua aega seda usku hüljanud. Jumala vabadust toovad tuuled hakkasid tõusma, need vabadustuuled puhusid ka Eestis. Tänaval nägi aeg-ajalt sini-must-valgeid lippe, veel mõni lühike aasta ja Eesti Vabariik oli uuesti sündinud.
Muudame natuke selle 48. Psalmi sõnu: „Kõndige ümber Tallinna, ning tehke tiir ta ümber, lugege ära ta tornid! Pange hästi tähele ta kindlust, kõndige läbi Kadrioru ja Toompeamäe, et võiksite neist jutustada tulevasele põlvele! Sest see on Jumal, meie Jumal ikka ja igavesti, tema juhatab meid surmast üle.“
Kui neid sõnu vahetasin, siis oli imeline ja seletamatu tänu ja kiituse tunne südames.
SU ÜLE JUMAL VALVAKU.
