Ei ole kerge kitsasse kapslisse suruda ühe loovisiku elutööd. Inimese, kes on kuue eestikeelse luulekogu, ühe proosateose ja ühe ingliskeelse luulekogu autor. Püüan siiski mingit ülevaadet Harri Asi loomingust anda.

Tema esimestes kogudes on pilte sõjakoledustes vapustatud inimese mälestustest: „Ühel hõredaks lastud ööl/ istutas kahur/ otse mu külje alla/ plahvatuspõõsa.“ — // Ent plahvatuspõõsast/ paiskus mu rinda/ teravaid terasvilju.“ Siis jälle hoogsaid, hooplevaid värsse: „Fantaasia sööstvat rongi/ ei pea mõistuse pärss./ Universumi kitsasse kongi/ iial ei jää mu värss!“ Samuti leidub siin osavalt sõnastatud looduspilte — „Thunder Bay“, „Black Sturgeon“ ja teisi.

„Kui valgus kaob“ on jagatud tsüklitesse" „Öölaulud“, „Valguse ootel“, „Päeva proosa“ ja „Õhtused riimid“. Öö on luuletaja lemmikaegadest; kahtlematult eelistab ta öö pehmet pimedust päeva kalgile proosale. Luuletuses „Viies öö“ küsib ta: --- „kuidas purustada muldsed ahelad,/ et tõusta lõplikult lendu —/ uskumata/ endatapmise lihtset tõde.“ Üldse läbib surm leitmotiivina Asi luuletusi. Luuletuses „Vihmaviis“ küsib ta: „On need Su pisarad, Looja,/ see silitus sooja saju,/“ ja vastab ise: „Ah ma tean, Looja —/ need on Su pisarad/ elava inimese/ surnud hinge pärast.“

Kogus „Heiastused“ võib leida Jumala poole pöördumisi: „Ma olen mõrvand inimest/ ja vere saladust näind./ Ent ometi Sina, Tundmatu/ oled kõikjal mu kõrval käind.“ Ja jälle: „Kas Sina lõikasid minusse hinge/ kui kitsa akna,/ et võiksin Sind juua enesesse/ kui kauget kuma?// Kas Sina raiusid minusse trepiastmed tumedast valust,/ et võiksin astuda/ endasügavuse hämaraisse salakuisse?“/ Autor on jõudnud arusaamani, et Kõikvõimsat peab otsima iseenese seest ja mitte kusagilt väljapoolt, sest SEE SA OLED ehk (TAT TVAM ASI).

Tundub, et „Öölille laulus“ on autori otsiv-ekslev vaim saavutanud teatud tasakaalu ja hingerahu; ta on avastanud, „et nähtav/ on meeltepett/ ja „me tunnete abil/ usume: hing/ siit kerkib/ kord tähtede sarda.“ Kogu nimiluuletuses leiame ilusad leebed read: „Kui valgus astub/ aegamisi iseendasse/ ja õhtu heidab/ oma õlgadele/ pehmest pimedusest palitu —/ Saan ma lõpuks söönuks/ ajatust söömaajast/ maa, sinu muldses majas.//. Ent samas jälle: „Kuigi vaikus/ on ammugi vaigistand/ kõik plahvatused,/ muld tasandand tasapisi mürsutrehtrid/ ja tule jalajälgedesse/ on kasvanud rohi/ kui lõplik lepitus —// murduvad siiski/ mu valutuikes haavad/ ikkagi lahti —/ varem või hiljem.“

Tsiteeriksin väljavõtet H. Grabbi „Vabal Häälel“ (mõtteid kahesajast eesti raamatust (Tallinn, 1997), milles ta väga tabavalt vaatleb „Öölille laulu“.

„Asi kuues luulekogu, „Öölille laul“, mis mahult on ta kõige ulatuslikum, sisaldab terve rea Asi kõige õnnestunumaid ja huvipakkuvamaid luuletusi. Poeet on jäänud endiselt tugeva ning jõulise sõnaga meheks. Samuti on ta jäänud truuks mitmes eelnevas kogus ilmunud filosofeerivale kallakule. Endiselt leiame Asi luules palju trotslikku, kuid ta maailma- ja eksistentsivalu on nii mitmeski palas kristalliseerunud tõe äratundmiseks. Nii näiteks ütleb ta luuletuses „Pimeduses“: Liigkauaks tühjusse/ vahtima jäin./ Nüüd vahib tühjus mind —/ ta maopilk/ ei lase mind enam lahti.//“

„Öölille laulus“ otsib luuletaja hingerahu, kõiksusetunnetamist, satorit, samhadit, universumivaimuga liitumist, mida saab leida ainult täielikult oleviku momendis elades, mitte minevikus, mis on ju läinud ja mitte ka tulevikus, mida ei ole veel. Seda hetkes elamist on ülimalt raske saavutada; suurem osa inimesi elab mälestustes uidates või tulevikulootustes ja mitte kunagi käesolevas hetkes, mis on ju siin ja praegu. Erandiks võiks olla erootilise armastuse momendid, kus unustatakse kõik ümbritsev; aeg seisatub ja on ainult ülima ekstaasi tunnetus. Füüsiline ja hingeline orgasm ühinevad vägevaks akordiks ja tõstavad inimese välja oma maisest minast. Sääraseid kirglikke otsinguid võib leida luuletsüklis „Karezza“.

Üheks luuletaja sümboliks/lemmikmotiiviks on meri — kõigi asjade ürgne ema. Pikem luuletus „Thalassa“ (kreeka keeles meri) on kirja pandud mere ääres veedetud puhkuste ajal. Selles poeemis läbib luuletaja meres tekkinud algrakust edasiarenevaid eluvorme. „Röövkalana rõõmsalt jälitan nüüd/ kõigi tunnetuste ujevil sõudu.“ Ja „Oo meri, mu hämar jumala tiik —/ maailma üsasisene vesi!// ... Siis valdab mu meeli/ hull ja hellitav: mehelik igatsus/ vere lapselik halin: Thalassa.“

Sinna mere hiiglasliku emakoja kaitsvasse rüppe igatseb luuletaja vaistlikult tagasi. Samuti igatseb ta maapealses põrgus ekslev hing tagasi sinna ääretusse Kõiksusemerre, kust kõik meid elustavad sädemad pärit on.

Ingliskeelne kogu „Verses from the unsung“ ei ole mitte tõlge eesti keeles kirjutatud luuletustest, vaid originaalne ingliskeelne looming. Paneb imestama autori rikas keelevara; ei tundugi, et Asi ei luuleta oma emakeeles; niivõrd vabalt liigub ja loob ta ingliskeelses meediumis. Meri, pimedus, varjudemaailm, enesetapp läbivad leitmotiividena seda kogu.

„Pärast plahvatust“ on raamjutustus, mis sisaldab viit iseseisvat novelli, milliseid seob leitnant Enno Meelismaa keskse vaatlejana — kirjaniku alter ego. „Meelismaa kõnnib, vaatleb ja mõtiskleb. Niiviisi on ta eneselegi märkamatult hakanud jälgima inimest vangilaagris. Toda omapäraseimat olendit, kes suudab olla ühel hoobil tark nagu Jumal ja rumal kui loom, jõhker nagu kurat ja alandlik kui ingel.“

Vaimu kõige suurem vaenlane ja nüristaja on tegevusetus, sihitu olesklemine, teadmatus ja ebakindlus tuleviku suhtes. See laostab inimese moraalse mina ja viib süngete meeleolude abüssaali. See laostumine tekib ka Belgia vangilaagris eesti ohvitserkonnas. Tülitsemine toidujagamise ja tühiste nähtuste üle, vahel isegi ajaviiteks, hommikust õhtuni kestev kaardimäng jne.

Sellest nüristumisest päästab Meelismaa mingi salajõud, mis paneb teda paberi ja pliiatsi järele haarama ja nagu iseenesest veerevad välja esimesed luuleread. Ta nagu ei usukski seda, et tema enda käsi need read kirja pani, kuid ometi on kirjutatud ta oma käekirjaga. Luuletamine muudabki ta päevad nüüd sisukaiks ja rõõmsaiks. Alguses teeb ta seda ajaviiteks, kuid hiljem „sõrmeandmisest luuletamisele oli saanud tervet ihu ja hinge nõudev vaimse ärkamise algus“.

„Pärast plahvatust“ on patsifistlik raamat. Meelismaa, vangilaagrist pääsnuna, lahutab oma püstoli tükkideks ja viskab tükkhaaval rongist välja. Tsiteeriksin raamatu alguses leiduvat kreedot: „Kuid kindlasti ma usun, et suurim, mis säiliteti sõjas, on siiski inimene. Väike ja tähtsusetu inimene, kes sai otsijaks, kaotades kõik.“

Märkmed: