On olukordi, kus mõni kulunud fraas või aja veskikivide vahel tolmpeeneks jahvatatud tõetera hakkab end peale suruma ja eluõigust nõudma just siis, kui sa kõigest hingest tahad lugejale imponeerida millegi hästi originaalsega. Kapituleerud ja poetad paberile üldtuntud tõe: maailmas pole halba ilma heata.
Et ajalugu II maailmasõja vältel eesti rahvast oma veriste kätega nii hoolimatult tuuseldas, on tohutu traagika, mille suurust mõistavad vaid need, kes ise nende käte pigistust on tunda saanud. Kuid kui seda kõike poleks juhtunud, võib oletada, et Selma Kissast poleks iial kirjanikku saanud. Mitte et tal talenti napiks. Talente näib tal olevat piisavalt, need ei piirdu vaid kirjutamisega. Kuid loometööks on sageli vaja tõuget, mingit seesmist sundi, vajadust end vabastada koormast, mille üksi kandmiseks ei tunta endal olevat õigust. Või oleks ta kirjutanud siiski mingi raamatu, ehk koguni mitu raamatut, kes teab. Seda raamatut kindlasti mitte ja sellest oleks kahju.
Teos on ingliskeelne ning allakirjutanu arvates just sellisena väärtuslik. Kümme aastat varem on see ilmunud eestikeelsena pealkirja all „Hajunud vikerkaar“. Mina-vormis kirjutatud romaan, kus romaani mina tundub samastuvat autoriga. Kas just sajaprotsendiliselt, pole tingimata tähtis, tegemist on ikkagi ilukirjandusega. See on lugu nooreks neiuks sirgunud tütarlapsest, kes 1944. a. rahva suure lõhenemise ajaks on kahekümneseks saanud. Romaani sündmustik hakkab hargnema süngest 1940. a. suvest, läbib kaks okupatsiooni, põgenemise Eestist ja veelkordse põgenemise Tshehhist, lõppedes jõudmisega põgenikelaagrisse USA okupatsioonitsoonis. Põgenemistee läbiteinutele üsna tuttav ja seetõttu ebahuvitav ainevald. Märksa huvitavam on see kindlasti kodueestlastele (eestikeelne versioon ilmuski kodumaal). Kõige enam huvipakkuv tohiks see olla muulastele või meie nooremale põlvkonnale, kes välismaal sündinud või nii noorena lahkunud, et isiklikud mälestused, kui neid üldse olemas, on liiga ähmased.
Noore tütarlapse naiseks küpsemine ja samaaegselt sekkumine passiivsesse vastupanusse okupantidele algab osalemisega koolinäidendis. Autori mina täidab Kitzbergi „Libahundis“ Tiina nõudlikku rolli. Selle kaudu tekkib esimene tõsisem meestutvus, mis areneb vastastikuseks kiindumuseks, millele sõjasündmuste taustal lisanduvad rahvusromantilised sugemed. Metsavendlus, kriitilised tunnid hävituspataljoni küüsis, armastatu rindeleminek ja poolkogemata kõrvu riivanud teade langemisest. Päevad tumma ahastust, töötamine Omakaitse staabis ja tutvumine noore sümpaatse ohvitseriga, kelle lahingutegevus teadmatusse viib. 9. märtsi hävitav pommirünnak Tallinnale, ülepeakaela põgenemine koos õe ja õemehega, seejuures peaaegu „Moerole“ sattudes — kõik kangastub autori pilgu ees kauges tagasivaates ja vahe sulg edastab selle lugejale.
Kümme aastat tagasi pärast eestikeelse versiooni ilmumist andis Juhan Kangur Vaba Eesti Sõna veergudel sellele teosele väga positiivse hinnangu, mainides, et kõik on antud tugeva ja elulise sisseelamisega ja et kõik osalised on kujutatud teravate isikupäraste joontega. Viimase väite puhul pean tunnistama, et kogesin vastupidist: selle romaani tegelased jäävad lugejale kaugeks. Me kuuleme neid rääkimas, näeme liikumas ja tegutsemas, kuid tuttavaks me nendega ei saa. Liiatigi on neist, kellest rohkem kuulda tahaks, kummaliselt vähe juttu. Peategelase perekonnast näiteks. Kõige rohkem kuuleme vanemast õest, kellega koos põgeneti; ema ja väikevenda mainitakse üsna põgusalt ja isast teame ainult, et ta on olemas. Liigses minakesksuses autorit süüdistada ei saa, pigem võiks öelda, et ta on palju tugevam olukordi ja sündmusi kirjeldades kui inimtüüpe joonistades. Selletõttu muutuvad enam elavaks ja usutavaks mõned kõrvaltüübid, keda sündmustiku käigus vaid riivamisi mainitakse. Kasvõi näiteks noor fanaatiline hävituspataljonlane, kes oleks valmis peategelase koos ta kaaslasega kohapeal maha laskma. Või vanem elukogenud miilits, kes enne sakslaste eest põgenemist arestikambri ukse vaikselt lukust lahti keerab.
Eelmainitu ei tarvitse olla teosele miinuseks. Taust on esile toodud niivõrd tugevalt, et inimesed, kes sellel taustal toimivad ja tegutsevad, jäävad teisejärgulisteks. Ka peategelasest endast ei saa päris veenvat pilti. Kuid kas ei olegi just taust see, mis kirjutama õhutas? Autor ei üritagi näidata, et see, mis temaga isiklikult juhtus, oleks midagi erilist. Samasuguseid saatusi oli tuhandeid ja kõiki kannatab vabalt samale taustale projitseerida väikeste erinevustega detailides. Rahva traagika oli tugevam üksikisiku traagikast. Ning just see annab teosele kaalu ja väärtuse.
Pealiskaudsel vaatlemisel võib ingliskeelse versiooni pealkiri mõjuda võõrastavalt. Palverännak toimub ikka mingi pühaduse poole, siin aga kirjeldatakse lahkumist. Kuid lahkumine ei tähenda lahtiütlemist. Mõtetel on oma teed ja nendele teedele ei ole võimalik püstitada tõkkeid, ei raudset eesriiet ega midagi muud. Kõnealust raamatut sulgedes jääb rahustav tunne, et autori mõttelend on ta oma pühaduste juurde tagasi viinud.
