„Südame keel“, Aleksander Aavik, Vancouver, B.C. 2008
Olen kuulnud, kui mõni luuletaja väidab, peaaegu aupaklikult, et õige looming juhtub siis, kui kontakteeruvad kaks vastandlikku asja: valge paber ja autor. Sellest tulenev konfrontatsioon ja antagonism jätab paratamatult mingi tulemuse. Oleme kõik lugenud luulet, mis tundub olevat läbinud vaevava ja pingelise loomingulise protsessi.
Lugedes Aleksander Aaviku luuletusi kaldun arvama, et autor pani oma sõnad nullseisust liikuma ilma pikema vaimse piinata. Nagu raamatu pealkiri tabavalt kinnitab, Aavik esitab oma sõnu südame keeles. Ta pajatab seda viljakalt. Aaviku ideede küllus, mõtete isikupära on jäädvustatud kujundirikkalt. Ta luule ei jäta lugejat mõistatlema seda, mida käsitleti, mida pühitseti. Aavik kui saarlane:
Meri – too suur müstiline vesi
on salajane nõidur – kütkestab
kus iial tunned end, ei sa väsi
vaatlemast ta tuju – nagu jutustab.
Luulekogu „Südame keel“ on jaotatud mitmeks peatükiks: armastus, loodusefektid, mediteerimine, kodumaa, lahkumine jne. Inimestevaheline hingeline soojus, ootamatud juhtumised ja palju teisi mõjusid teevad elu Aaviku nägemuselt rikkaks.
Aavik on oma elus mitmekülgset karastust saanud. Kasvanud üles mitmelapselises Saaremaa perekonnas, kaotas ta peaaegu kõik perekonnaliikmed 1949.a. küüditamise tagajärjel Siberi määratusse.
Jah, tihti on Aaviku pakitsev idee, kujud ja meeleolupildid hellalt kaetud patriotismi ja isamaaliku värvinguga:
Jah ma nägin vaba kodupinda
neid kord teatud kuid tundmatuid radu
ja mõtlesin mis kannatust, hinda
maksis meile et taas olla vaba!
Põgenedes sügisel 1944.a. Rootsi ja sealt edasi Kanadasse, omandas Aavik tehnilise hariduse Rootsi kõrgkoolides. Tal on meremehe, joonestaja ja teiste kutsealade kogemusi; hiljem omas ta koos abikaasaga (lahkunud 1998.a.) alates 1971. aastast motelli Briti Kolumbias.
Eneseleidmiseks on Aavik aastaid luuletanud. Lõpuks on toimetaja Andres Rebase abiga Aaviku loomingust valik tehtud ja kirjastatud.