Jaanus Vaiksoo: Nõiutud pulmarong. TEA Kirjastus, 2007. 110 lk. Ei, ma ei söanda oma järgnevaid ridu nimetada raamatuarvustuseks. Selleks olen saanud autorilt liiga emotsionaalse laengu otse sinna rajooni, kus tuksub ja tiksub ühe vana vabariigi karjapoisi süda. Kommenteerida tohib ehk ikkagi.
Tegu on omapärase lasteraamatuga, mille kirjandusteadlasest koolmeister on oma mudilaste jaoks kirja pannud. Omapära seisneb temaatikas, millest ei oska arvata, kuidas see tänapäeva eesti lastele „peale läheb“. Isiklikult olen lasteraamatuid alati hinnanud selle järgi, millisel määral ükski neist täiskasvanuid lugema meelitab. Kui lastele määratud raamat täisealise inimese hinges mingeid võnkeid ega võbinaid ei tekita, pole teda mõtet ka pealekasvavale noorusele pakkuda. Lapse hing on delikaatne instrument, mille vastuvõtlikkust ei tohi alahinnata. Kõik, mida sinna istutatakse, läheb idanema, ja sellepärast on hariduspõllule külvaja vastutus tohutu suur.
Ei tahaks öelda, et tänapäeva noorus on loodusest võõrdunud, see kõlaks julmalt ja süüdistavalt. Kuid selline side loodusega nagu minuealistel, eriti maalastel, neil kindlasti puudub. Seepärast on ülimalt teretulnud, kui mõni noorte kasvataja tunneb vajadust seda sidet luua ja tugevdada. Kui lugeda raamatu lõpust märget, et autor elab Nõmmel, kuid suvitab oma maakodus Endla soostiku serval, nautides looduse keskel rahu ja vaikust, taipad rahuldustundega, et meie üha enam linnastuma kippuval kodumaal leidub õpetajaid, kes tunnevad vajadust laste mõtlemist positiivselt suunata. Pole ju nemad süüdi arusaamas, et loodus on vaid selleks, et seda valju lärmi ja linnast kaasa toodud prahiga rüvetada.
See raamat on kimp õpetlikke lugusid müütilisest metsarahvast ja soovaimudest, kes kaitsevad looduse rahu ja puutumatust, kes ei jäta hüvitamata ühtki neile osutatud heategu ega karistamata kurja. Nad ei tee vahet karjalapse, popsi, peremehe ega mõisahärra vahel. Metsa seadused on inimese seisuste liigitamisest üle. Kes on veetnud mõnegi päeva ürglaane või raba üksinduses, kuhu ei ulatu ükski tsivilisatsiooni heli, sellele polegi need lood nii fantastilised. Kes pole, sellele soovitan seda innukalt. Olukorras, kus su ainsaks seltsiliseks on loodus, tunned selle mõjuvõimu ja hakkad tajuma su enda mannetust. Küllap tunneb sama meremees, kui teda eraldavad silmapiirist vaid lained. Ise ma seda kinnitada ei tea, meri on mulle võõras. Arvan, et soovaim rabas on umbes sama, mis kotermann laevas.
Ei oska muud kui autorit tänada ja loota, et ta oma koolmeistri ametis on sama efektiivne kui kirjamehe rollis. Muidu jääks ta missioon poolikuks.
