Paar aastakümmet tagasi oli meie lehtedes teade, et rajamisel on eesti hooldekodu. Kunagised maade- ja meredetrotsijad on jäänud oma päritolule truuks ning soovivad veeta vanaduspäivi eesti miljöös. Nime saamiseks kuulutati välja võistlus. Mina arvasin, et „Õhturahu“ oleks sellisele asutusele sobiv nimi, ent võitjaks osutus „Ehatare“. Olin tookord aastate poolest vanemas keskeas, pea töömõtteid täis ja asi ununes.

Vanadekodusse lähevad inimesed, kes omaette elamisega enam hakkama ei saa või mõtlevad: mine tea, mis võib juhtuda. Nagu eelpool öeldud, mind see ei puudutanud. Aastad möödusid, kuni saabus päev, mil saatus vältis mulle otsa vaatamist. Ellu tuli pööre, mis sundis mind kodust lahkuma. Eestlasena valisin Ehatare ega kahetse. Siin millegi üle nuriseda ei saa, elu on turvaline ning päevad ühepikkused. Hoolealuste tegevuses hoidmiseks korraldab juhtkond mitmesuguseid üritusi. Mõistagi, inimeste huvid on erinevad.

Mulle meeldivad eriti suvel õues toimuvad „tsunamid“ ... Vabandage, üks hetk! Keegi koputab uksele. Hüüdsin „Come in“, kuid parandasin kohe „Sisse, palun!“ Tuppa astusid kaks daami — hooldajad rutiinkäigul. Mõlemad on üles kasvanud Nõukogude Eestis. Tere öeldes kummardasin harjumuspäraselt pead ja märkasin põrandal pabeririba. Tõstsin selle üles. „Näe hullu! Põrandale libisenud,“ ütlesin ja selgitasin: „See on minu raamatu järjekorranäitamise lipakas.“ Üks daamidest parandas mind. Sain teada, et tänapäeval öeldakse „raamatu järjehoidja“. Leidsin selle olevat võrratult parema ja lubasin edaspidi kasutada ainult „raamatu järjekorranäitamise lipakas“.

Teine daam, see kes seisis ukse pool, hoidis naeru. Selle põhjuseks ütles olevast sõna „järjekord“, mis meenutavat talle vene aega. Kaubapuudus olnud siis igapäevane nähe. Juba hommikust peale tekkinud poeuste taha sabad. Ent partei ei pidanud „sabakasutamist“ progressiivses ühiskonnas paslikuks. Tuli öelda „järjekord“. Juhtunud nii, et keegi naiskodanik läinud pisitütrega poodi. Tee peal jooksnud neile vastu koer ja laps hüüdnud: „Vaata, ema, kui pikk järjekord sellel kutsul on!“ Daamid on elanud siin aastaid. „Näeme hiljem!“ ütlesid nad ja lahkusid. Mina läksin aeda. Ma polnud väljas tükk aega käinud. Juba ukseavas kuulsin rohutirtsude monotoonset kakofooniat.

Romantilised hinged kutsuvad seda: ood sügisele... Kas tõesti on aeg juba nii kaugel? Ehatare aias kasvavad mõned pihlakad ja näe — nende marjad on punased. Ma ei märka kunagi, millal pihlamarjad valmivad. Tuppa jõudes vaatasin kalendrit. Ega midagi: nädala pärast on mihklipäev. Selle aja peale on ammu hein niidetud ja vili koristatud. Jah, sügis on käes.

Märkmed: