Peale kõrvetavat suve saabus värvirohke sügis. Sel puhul tuli ka Sault Ste. Marie eestlaste pere 21. septembril kokku, et kuulata peapiiskop Udo Petersoo jutlust soomlaste kirikus, kuhu ta oli kaugelt Torontost tulnud.

Õhus oli juba tunda sügist, aga päev oli veel küllalt soe, et meelitada kirikusse 30 hinge meie perest. Kõik, kes vähegi suutsid, tulid kuulama „me oma Udo“ mälestusteenistust 59. kodumaalt lahkumise aastapäevaks ja kuulama ta tänusõnu 12. Eesti taasvabanemise aastapäeva puhul.

Peale jumalateenistust istuti veel hubaselt kohvilauas ja rõõmustati Eesti Seltsi esimehe Ants Lübeki taas meie hulgas viibimise üle peale rasket operatsiooni.
Kiirelt lendasid päevad sügisesse. 25. oktoobril olime jälle koos Eesti Seltsi sügispeol, mida korraldati seltsi registreerimise 25. aastapäeva tähistamiseks.

Me read on küll hõrenenud, aga meid oli siiski koos 19 inimest kohaliku restorani väikeses saalis. Seekord oli meie hulka saabunud peale Ants Lübeki ka teine raske operatsiooni üle elanud kaasmaalane, kiriku nõukogu esimees Arno Ambel.

Ants Lübek andis lühikese ülevaate Sault Ste. Marie Eesti Seltsi asutamisest ja selle ametlikust registreerimisest.

„Sault Ste. Marie Eesti Selts, mis asutati oktoobrikuul 1957. aastal, oli asutatud meie siinse Sault. Ste. Marie eestlaskonna poolt, Eesti seaduse põhikirja kohaselt, heategeva organisatsioonina. See töötas hästi kuni ajani, mil sai ehitatud meie ühine suvila „Eesti Rand“. See ehitati selleks, et meie siinsed eestlased saaksid oma pidusid pidada ja laste suvelaagreid korraldada.

„Eesti Ranna“ ehituseks minev raha koguti meie rahva käest vabatahtliku „ostutähe“ müügiga, mille hinnaks oli $20.00. Müüjateks olid meie inimeste poolt valitud usaldusmehed: Väino Kaldma, Oskar Siitse, Roman Kail, Rudolf Selimets ja Ants Lübek.

„Ostutähed“ said trükitud ja see oli seadusepärane leping ostja ja usaldusmehe-müüja vahel. Sellega usaldusmehed jäid seadusepäraselt isiklikeks vastutajateks „Eesti Ranna“ ja seal peetavate ürituste eest.

Usaldusmehed ei olnud rahul, et nad olid isiklikult vastutavad. Tuli vajadus kogu see vastutus üle anda meie Eesti Seltsile kui organisatsioonile.

Selleks tuli meie Eesti Selts seaduse kohaselt ametlikult registreerida kui heategev organisatsioon. See toiming sai tehtud siin linnas elava advokaadi juures, avaldusega Ontario provintsivalitsusele.

Oktoobris 1978 sai avalduse sõnastus koostatud Väino Kaldma poolt ja antud advokaadile, et see avaldus oleks seadusepärane edasi andmiseks Ontario provintsivalitsusele kinnitamiseks. Kinnitus tuli 3. novembril 1978. Seega on meie Sault Ste. Marie Eesti Selts ametlikult ja seadusepäraselt kui registreeritud heategev organisatsioon tänaseni püsinud.“

Nagu lugeja võib märgata, viiest usaldusmehest on ainult Ants Lübek veel meie hulgas. Ülejäänud neli puhkavad kõik võõramaa mullas. Vaatamata kõigele püüame ikka veel samas ühisvaimus kokku tulla, minevikku meenutama ja üksteisest rõõmu tundma, kuni oleme veel elus.

Sümboolselt on sügis käes ka Sault Ste. Marie eestlaste elus. Kõnnime siiski püstipäi vastu talvele, sest oleme oma parima teinud, et mitte häbi tunda oma rahva ees.

Märkmed: