Sügis on siin kõige ilusam aastaaeg, sest siin olevat kõige värvikirevamad lehed puudel. Nii kuuleme väljaspoolt inimesi ütlevat ja isegi lehes kirjutatavat.

Sõitsimegi rõõmsalt 23. oktoobril 2005 nende imeilusate lehtede langedes, meile tuttava restorani poole Eesti Seltsi aastapäeva pidama.

Juba sisenedes oli imelik tunne. Meile varutud ruum oli peaegu tühi ja seltsi esimees, Ants Lübek, puudus. Siiski kogunes meid 12 inimest ja hakkasime oma eeskavaga pihta.

Udo Sillavere luges ette avasõna haigestunud esimehelt. Kirjutises võrdles Ants seltsi tegevust põllumehe aastase tööga. Seltsi asutamine oleks põllumehe külviaeg. Seltsi tegevus võrduks lõikusajaga ja seltsi püsimine oleks võrdne põllumehe ettevalmistusele järgmiseks kevadeks.

Esimees toonitas meile veel kord jääda eestlasteks, sest eestlane olla on uhke ja hea.

Helgi Männiste luges ette üritused, mis olid läbi viidud viimase aasta jooksul.

Udo Sillavere tegi südamliku ettekande kõigi meie hulgast lahkunute mälestuseks. Toon selle ära täielikult:

„48 aastat tagasi olin meie Eesti Seltsi asutamise koosolekul. See on üsna pikk aeg inimese elust. Eesti Selts võõrsil on olnud eestluse säilitaja ja selle liikmed on olnud ka vabaduse eest võitlejad. Oleme toetanud vabaduse nõudeid Eestile ja marssinud sini-must-valgete lippudega „Estodel“, lauldes nii Torontos, Baltimore'is kui ka Stockholmis: „Saa vabaks Eesti meri, saa vabaks Eesti pind“. Kandsime loosungeid „Freedom for Estonia!“ jne.

Meie Eesti Seltsis oli ka palju endiseid sõjamehi, kes rasketest kaitselahingutest eluga olid pääsenud ja haavadest paranenult siia mandrile ja siia linna sattusid.

Neid oli idapataljonidest, omakaitsest, soomepoisse, 25-nda aasta poisse ja lennuväe abiteenistuse poisse. Rohkem oli poisse kui mehi, aga kõik olid tublid vabaduse eest võitlejad.

Aastakümneid on möödunud ja suurem osa neist on meie hulgast lahkunud. Ka neist, mõnest elusolevast „poisist“ on saanud vanad haiged mehed, kes kurvalt oma relvavendi mälestavad.“

Siis hakkas Udo üksi laulma:

„Nii ajaratas ringi käind,
neil elupäevad mööda läind,
neil tuli lahkuda,
neil tuli lahkuda.
See lahkumine kurvaks teeb,
meil nukrus rinnas lööb.
Nüüd neile mõtleme
ja vaikselt seisame...

Peale leinaseisakut luges Erich Männiste söögipalve, millele järgnes lõunasöök. Lõunasöögi ajal saime ka rõõmu tunda, sest Herman Kirs oli meie hulgas peale rasket operatsiooni ja pikaajalist haiglas olemist, ikka vana huumorimeelega.

Kodu poole sõites langes ikka neid ilusaid lehti, nagu tahaks nad öelda, et ka meie elu sügis on langemise eel.

Märkmed: