2. oktoobri varasel pärastlõunal oli Toronto Hiidlaste Selts oma arvuka liikmeskonna kokku ajanud Eesti Maja kristallsaali sügispidu pidama. Neid oli parajasti nii palju, et perenaine Ülle oma roogadega ka ikka end ühte serva ära mahutada suutis. See oli hästi, sest tühja kõhuga võib isegi hiidlane huumorimeele kaotada. Ja mis on iidlane umoorita (jälgige hoolega selle sõna kirjaviisi ja rõhuasetust)!
Hiidlased tänasid lilledega uut Hiiu ajakirja toimetajat Vaike Külvetit,pilli- ja laulumeest Eerik Purjet, Leida Pajurit ja Tamara Norheim-Lehelat.
Ülemhiidlane ehk väepäälik Tamara Norheim-Lehela astus mikrofoni ette ja tegi üldisesse hiiu jututormi kena väikese pausi. Lausus oma teresõnad nii enda kui oma tublide abiliste poolt ning kuulutas sügispeo avatuks. Kutsus siis kõnepulti värskelt ametisse seatud Vaike Külveti, kes hiidlaste sidepidaja „Hiiu“ toimetamise Edgar Liigilt hiljuti üle võtnud. Vaike peamiseks mureks oli hiidlaste usku kinnitada ses mõttes, et kuigi ta Emmaste rannast lahkus kaheksa-aastaselt Rootsimaa suunas, tõi ta endaga kaasa nii palju ehtsat hiiu visadust, et saab lehetegemisega hakkama. Ja miks ka mitte, kui on hulk aastaid ajakirjaniku ja kirjanikuga abielus oldud. Kui muu ei aita, kirjutab eesti keeles, küll hiidlane aru saab. Seda juttu kuulati suure huviga ning aplausi lõppedes kuuldus veel tükk aega heakskiitvat mõminat.
Ülle Veltmann oli oma kulinaarkunstiga sealmaal, et võis seda kohalviibijate suulagedele tutvustada ja just õigeks ajaks jõudis kohale ka pastor Jaanus Jalakas abikaasa Annega Vana-Andrese kirikust, kus ta oli assisteerinud koguduse uue õpetaja ametisse seadmisel. Luges söögipalve, ja kui kõigil toiduportsjonid taldrikul, kõneles heldimusega oma mälestustest Hiiumaalt, kus ta seitse aastat vaimulikuna tegutses ja kus on sündinud kõik nende neli last. Anne Jalakas omalt poolt kaunistas pidu meeldiva ja koduhõngulise flöödipalaga. Ja juba oligi neil kiire lahkumisega, sest neid oodati Hamiltonis, kus õpetaja hetkel lühiajaliselt oma ametivenda asendab.
Kui toitu oli piisavalt maitstud ja kiidetud, anti sõna Tartumaalt laenatud pillimehele Eerik Purjele. See üritas korraks rannarahva kombel laulu üürata, kuid taipas juba esimese loo järgi, et „ilma iidlase abita äi tule senest midad eed velja“ ja kutsus ülemhiidlase endale appi. No Tamara seltsis oli see asi ikka tükk maad tõhusam ja pillimehe au sai päästetud.
Lõpuks teatas Edgar Liik, keda tuntakse ühe nimekama vandiraiujana, et tema valduses on raamatuid Hiiumaa ajaloost, mille on kirja pannud Endel Saar pealkirjaga „Hiiumaa kiviajast tänapäevani“. Palju tal neid eksemplare oli, seda ei saanud mahti uurida, sest kõik napsati tal üsna kähku käest ära. Ja ega seda pidu palju rohkem olnudki. Hiidlased kiirustasid koju ajalugu uurima ning esivanematega tutvuma. Ikka selleks, et järgmisel sügispeol uhkemana platsis olla.
